Kirjandusteadlane, tõlkija, luuletaja ja õppejõud Märt Väljataga kirjutab ajalehes Sirp, et Eesti poliitilise eliidi poolt ajakirjanduse kaasakiitmisel langetatud otsus osaleda Iraagi okupeerimisel ja pälvida seeläbi USA poolehoidu võib olla osutunud tühjaläinud investeeringuks.
Väljataga, kes võttis Iraagi sõja ja Eesti osalemise vastu selles korduvalt sõna juba sõjalise tegevuse eel, meenutab, et 2006. aastal oli enamus eestlastest Iraagi okupatsioonis osalemise vastu. "Sõjas osalemist soovis ikkagi eelkõige poliitiline eliit, kes peab ennast tõenäoliselt ettenägelikumaks ja arvab paremini teadvat, mis Eesti riigile ja rahvale hea on," kirjutas ta.
Samuti viitab Väljataga ajakirjanduse rollile Iraagi sõjas osalemise toetuseks, mis oli tema sõnul ühepoolne ja kriitikavaba. "Suur oli peavoolu ajakirjanduse tõsiseltvõetavuse kaotus sõjale valimatu kaasa kiitmisega," nendib kirjandusteadlane ning meenutab Postimehe hüsteerilist juhtkirja "Vorst vorsti vastu" (10.12.2004), kus kuulutati sõjas osalemise õigustuseks, et Eesti peab toetama USA-d kui maailma suurvõimu selleks, et USA toetaks vajaduse korral meid, ning õigustati sellist teguviisi loosungiga "Vabadus on kallim kui tõde, elu armsam kui ideaalid".
Väljataga hinnangul mängiti Eesti sõttamineku õigustuseks ametlikult küll ka demokraatia levitamise argumendiga, kuid enamasti tunnistati siiski otsekohesemalt, et Iraagis osalemine on vajalik USA toetuse pälvimiseks Venemaa vastu.
Väidet, nagu poleks Eesti ilma Iraagi okupeerimises osalemata praegu NATOs ja nagu poleks Tapal praegu USA sõdureid, peab Väljataga kahtlaseks: "On ju USA valitsus vahetunud, riiki juhib president, kes on algusest peale kritiseerinud Iraagi-avantüüri. Ja kui järgmiseks presidendiks saab Donald Trump, kes on kriitiline USA maailmapolitseiniku rolli suhtes, siis võime toonase investeeringu kindlalt korstnasse kirjutada."
Vägisi tekib tunne, et tegu on näitemänguga, „psühholoogilise sõjaga", aga selle publik ei ole niivõrd Venemaa ega lääneliitlased, vaid Eesti üldsus, keda vaheldumisi hirmutatakse ja rahustatakse. See on justkui rahva peal teostatav kasvatustöö.
Lõpetuseks tunnistab ajakirja Vikerkaar peatoimetajana töötav literaat, et ta ei oska kogu heidutuse, usutavuse, tõsiseltvõetavuse, "jõu keeles rääkimise" jne näitemängust päriselt aru saada:
"Kui jälgida ametlikku retoorikat, siis see kulgeb mingis bipolaarses tsüklis: Eesti on kaitstum kui kunagi varem, meie liitlased tulevad meile kindlasti appi, kaitseplaanid on olemas jne – seda on kinnitatud juba ammuilma. Siis öeldakse, et Tallinn on äravõetav nelja tunniga, NATO väed ei sobi hübriidsõjaks ning Vene droonid ja kaunitar-spioonid on meid juba sisse piiranud. Vägisi tekib tunne, et tegu on näitemänguga, "psühholoogilise sõjaga", aga selle publik ei ole niivõrd Venemaa ega lääneliitlased, vaid Eesti üldsus, keda vaheldumisi hirmutatakse ja rahustatakse. See on justkui rahva peal teostatav kasvatustöö."
Igal juhul ei taha poliitiline eliit mingilgi määral tunnistada, et Iraagi vastu algatatud mastaapne sõda ning Eesti osalemine selles oli viga, tõdeb Väljataga ning avaldab imestust, et hoolimata ulatuslikust infost sõja katastroofiliste tagajärgede kohta – nii humanitaarses plaanis, rahvusvahelise õiguse autoriteedi kahjustamise näol kui ka islamiterrorismi levikule kaasaaitamise mõttes – leidub praegu neidki, kelle arvates polnud viga mitte Iraaki tungimine, vaid hoopis sealt väljatõmbumine.
"Ka pärast Chilcoti raportit küsitletud Eesti poliitikud, kes olid otsustamise juures tollal (Siim Kallas, Margus Hanson) või on seda praegu (Hannes Hanso), ei taha viga tunnistada. Otsene seos sõtta minekuga oli ka veel Kristiina Ojulandil, tollasel keskerakondlasel Sven Mikseril, Juhan Partsil jt," tõdeb ta ning toonitab, et küsimused seoses Iraagi sõja ja selles osalemise toetamisega Eesti poliitilise ja ajakirjanduslike ringkondade poolt võiks pälvida rohkem ajaloolist huvi.