Martin Helme kirjutab ühismeedias, et Euroopa Liit meenutab üha enam Nõukogude Liitu. Nii võiks kõige lühemalt kokku võtta USA asepresident JD Vance'i kõne Münchenis.
Eesti meedia küll kajastab seda, aga nagu ikka, väändunud võtmes.
Asjad, millest Vance rääkis, kujutavad maavärinat.
Ta luges ette pika nimekirja totalitaarsetele valitsustele omastest tegevustest, alates valimiste ärajätmisest Rumeenias, jätkates sõnavabaduse piiramise, populistide vastu püstitatud poliitiliste tulemüüridega ning lõpetades välisvaenlase otsimisega.
Hurjutas Euroopa poliitikuid maailmajagu hävitava massisisserände TEADLIKU mahitamise eest.
Ta osutas, et Euroopa räägib lakkamatult enda kaitsmisest kellegi eest, aga neil on raskusi vastata küsimusele, mida kaitstakse!
Euroopa Liit näeb täna välja nagu külma sõja halbade pool.
Eriti jõhker oli koht, kus Vance ütles, et Euroopa oli omal ajal külmas sõjas heade poolel ning kaitses vabadust ja demokraatiat. Nüüd näeb aga ise välja nagu tollane halbade pool.
Mis juhtus?! küsivad ameeriklased…
Juhtus Euroopa Liit.
Juhtus sotsialism.
Juhtus pikk marss läbi institutsioonide, mille käigus vasakäärmuslased võtsid vaikset aga järjekindlalt üle kõik institutsioonid alates meediast, ministeeriumitest ja koolidest, jätkates kohtute, politsei, sõjaväe ja luureasutustega ning lõpetades kirikute ja lasteadadega.
Tuleb muidugi tunnistada, et veel mõned kuud tagasi oli Ameerika ise samas seisus ning rahastas ja utsitas seda kõike takka.
Aga nad said kuristiku serval pidama ja on tulnud siinpool Lompi appi kõigile vabaduse ning demokraatia pooldajatele.
Just sellepärast on Euroopa globalistlik nomenklatuur nii raevus.
Riho Terras Isamaast tahab lausa USA-le saktsioone hakata kehtestama!
Nagu Vance ütles: Euroopa nomenklatuur kardab oma rahvaid ja sellepärast käitubki nagu tavalised autokraadid, surudes maha kriitikat ja eriarvamusi, kiusates taga opositsiooni.
Aga Euroopa rahvastel on nüüd võimas liitlane korrumpeerunud ja totalitarismi ihaleva nomenklatuuri vastu.
Loomulikult see nomenklatuur röögib ja räuskab vaheldumisi üleoleva turtsumisega.
Müncheni julgeolekukonverents on globalistidest euronomenklatuuri üksteisele õlale patsutamise kõlakoda. Koht, kus Kaja Kallas käib laiamas ja auhindu saamas, kus ilvesed, mihkelsonid, stoicescud saavad omasuguste seltsis mõnusalt püherdada.
Nemad tulid sinna kokku, et võtta Ameerika uus administratsioon tõsiselt letti nende ehitatud maailmakorra raputamise eest.
Nemad tulid sinna kokku, et saaks jälle lõputult rääkida, kui kõvad tegijad ollakse Venemaa põlvili surumisel ja tükeldamisel seni, kuni USA maksumaksja oma rahaga ning Ukraina pereisa oma verega nende laiamise kinni plekib.
Milline jultumus!
Milline andestamatu faux pas!
Milline lubamatu suupruukimine!
Ameeriklased ei mängigi enam sama mängu!
Asjaolu, et Donald Trump ja tema meeskond ei suvatsenud Ukraina rahu asju eurooplastega kooskõlastada, polnud juhus.
Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit on põhimõtteliselt eri pooltel vabaduse, demokraatia ning lääne tegeliku väärtusruumi küsimustes.
Eestis seisab neis küsimustes ainsana õigel poolel EKRE. Me ei ole enam üksi, kui kurdame, et Euroopa Liit näeb üha rohkem välja nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit.
Lõpumõte: kui Reformierakonnalt võtta ära sõjaga hirmutamine ja kõigi kriitikute putinistideks sildistamine, mis nende kaardimajakest veel püsti hoiab?
Miks keegi peaks neid üldse veel toetama?