Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme toob ühismeedias välja kolm põhjust, miks Eesti ei tohi sõdureid Ukrainasse saata.
[Helme sõnavõtu taustaks on peaminister Kristen Michali 30. aprillil avaldatud teade, et Eesti on tema sõnul valmis panustama Ukraina sõtta kompanii jagu maaväe sõdureid.]
Ei, ei ja veelkord ei!
Mitte ühtegi sõdurit ei tohi Eesti Ukrainasse saata!
Kolmel põhjusel.
Esiteks…
on Eesti rinderiik. Eestil on piir Venemaaga. Eesti ei saa omale lubada ainsagi sõduri, ainsagi relvasüsteemi, ainsagi laskemoona koguse ära andmist. Eestil on kõike niigi vähe. Seda, mida on, tuleb kokku koguda ja kokku hoida. suured riigid, millel pole piiri Venemaaga, võivad oma võimalusi arutada.
Teiseks…
oleks tegemist sammuga, millega Eesti alustaks ise sõda Venemaaga. See ei oleks oma riigi kaitsmine niigi lootusetus olukorras, vaid ise sõja alustamine. Kõik räigelt valelikud ja läbinähtavalt võltsid propagandajutud, mida stratkommarid eestlastele iga päev kurgust alla suruvad, tuleb ära unustada.
Enne kui Ukrainas ei kehtestata Ameerika Ühendriikide vahendusel vaherahu, millele mõlemad pooled alla kirjutavad ja milles välisvägede osaluses on kokku lepitud, käsitleb Moskva Eesti, Briti või Prantsusmaa vägede konfliktis osalemist samamoodi, nagu Ukraina käsitleb põhjakorealasi – vastaspoole osana. Eesti alustab sellisel viisil ise sõda Venemaaga, olemata samal ajal kodumaal võimeline elik valmis vähegi tõsisemaks vastukäiguks.
Kolmandaks…
ei omaks eesti osalus vähimatki sõjalist mõju, küll aga sümboolset. Isegi kõige kõvem "meie oleme samuti sõjas" iba jutlustaja tunnistab lõpuks pinnimise peale, et 150 Eesti sõdurit ei muuda sõja kulgu millimeetrigi võrra. See on sealsetel rinnetel ühe poole ühe päeva elavjõu kadu. Ühe päeva jao sõja pikendamise nimel hakkab Eesti oma poiste verd valama ja maksmaksjate raha kulutama?
Kas keegi tahab kolmandat maailmasõda?
Sümbolväärtus on muidugi kaalukam, aga seda enam meie kahjuks. Lisaks sellele, et nii alustatakse sõda Venemaaga, mida Eesti pole isegi võimeline pidama, ammugi mitte võitma, võidakse hoopis nii alustada NATO-Venemaa sõda, millest võib välja areneda kolmas maailmasõda. Pole võimatu, et isegi tuumasõda.
Aga isegi kui kolmandat maailmasõda ei juhtu, siis seoks Eesti ennast kaotava poolega just enne kaotust. Kui Ameerika Ühendriigid Ukraina abistamise lõpetavad, siis ei kesta see sõda seal isegi eurooplaste parimate ponnistuste puhul kuigi kaua. Miks Eesti sedasi käitub? Nõrgestatakse oma kaitsevõimet, astutakse sõtta Venemaaga, aidatakse alustada kolmandat maailmasõda, mis ulatub Eestisse ja Krimm jääb lõpuks ikkagi Moskvale!
Kui valitsus peaks tõesti sellise plaaniga parlamendi ette tulema, peab niisuguse valitsuse iga hinna eest enne maha võtma!
Toimetas Karol Kallas