Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme osutab sotsiaalmeedias, et Eestis täna võimul olevale režiimile ei meeldi Eesti inimesed ja Eesti vabaduse eest hukkunud sõdurid ning see näitab eestlastele jälle hambaid.
2022. aasta kevadel toodi riigikogusse mitu eelnõud, mida müüdi loosungitega "slava ukraina!" ja "näitame russidele!". Õiguskomisjonis pandi mitu eelnõud kokku, millest sündis käkk, mida õigustati jutuga, et nüüd hakatakse keelama 9. mai tähistamist pronkssõduri juures, karistama Z-tähe näitajaid ja Venemaa agressiooni õigustamist Ukrainas.
Kuigi kõiki osutatud asju tehti juba niigi, oli ühtäkki vaja veel ühte paragrahvi. Kuid paragrahv, mida riigikogus hääletati, ei rääkinud mitte midagi sellist, vaid muutis väga üldsõnaliselt karistatavaks sõjaõhutamise ja rahvusvaheliselt tuntud totalitaarsete režiimide sümbolite kasutamise.
EKRE fraktsioon sai kohe aru, et tegu on vihakõne karistamist seadustava Trooja hobusega, millega saab karistada ükskõik keda, ükskõik mille eest. Kuna eelnõud müüdi avalikkusele Ukraina toetamise eelnõuna, oli selge, et selle mitte toetamine toob kaasa hüsteerilised süüdistused putinismis. Ometi nägime, et eelnõu on niivõrd ohtlik, et seda ei saa põhimõtteliselt toetada. Seega otsustas fraktsioon, et me selle poolt ei hääleta ja soovi korral võivad saadikud hääletada kas vastu või jätta hääletamata.
Reformierakondlik propaganda nõudis vastuvaidlematut toetust kõigile valitsuse sigadustele, vastasel korral hakati kohe vehkima putinismi malakaga. Sellest hüsteeriaõhkkonnast hoolimata olid EKRE saadikud ainsad, kes eelnõule vastu hääletasid. EKRE toetab põhimõttekindlalt vaba ühiskonda ja see on põhjus, miks uusliberaalid sõimavad konservatiive Ukraina vaenlasteks.
Lihula ausamba teistkordne röövimine näitab, mida vastuvõetud karistusseadustiku paragrahv 151 prim tegelikult tähendab. Suvaline inspektor Kukeke võtab seadusekuulekalt kodanikult ära Eesti sõdurite mälestuseks valminud ausamba põhjendusega, et see "võib kujutada ohtu".
Jah, just selline ongi mõtteroimasid karistav totalitaarne düstoopia. Inimesed "võivad midagi teha" ja järelikult tuleb neid ennetavalt karistada. Niisiis trambitakse tanksaabastega jälle põhiseaduse peal, eraomandi puutumatus ei maksa midagi, arvamus- ja sõnavabadus ei ole samuti midagi väärt. Isegi see ei maksa midagi, et paragrahv, mille riigikogu võttis vastu väidetavalt Vene agressiooni õigustamise karistamiseks, on pööratud pea peale ja ei anna õigust teha seda, mida 31. augustil korda saadeti.
Selline ongi tänase Eesti reaalsus. End läänemeelseteks, avatud ja sallivateks kuulutanud liberaalglobalistid on tegelikult samasugused autokraatiat ihalevad totalitaristid, nagu Vladimir Putin või Aljaksandr Lukašenka. Need riigijuhid võitlevad ilmast-ilma fašismi ja natsionaalsotsialismi ilmingutega, nagu meil teevad Lauri Läänemets ja Kristen Michal. Valgevene ja Venemaa riigijuhid kasutavad jõustruktuure samuti oma poliitilistes huvides inimeste vastu ja seadused ei tähenda selle juures midagi. Nagu Venemaal või Valgevenes, täidavad ka meie mundrikandjad käsku, küsimata selle juures, kas see on õige või vale, seaduslik või mitte. Kõige suuremad venevastased, kes süüdistavad kõiki mittenõustujaid kogu aeg Kremli jutupunktide levitamises, kasutavad kodanike vastu Kremliga äravahetamiseni sarnaseid natsismiluulu jututpunkte ja Kremliga äravahetamiseni sarnaseid jõuvõtteid.
Kõige selle tulemuseks on demokraatiajärgne Eesti, kus põhiseadus enam ei kehti. Kus maksab jõud ja sõna "õigusriik" on mõeldud kodanike mõnitamiseks.
Mitte EKRE ei ole Ukraina vastu, vaid Eestis võimul olev režiim on Eesti vaenulik. See režiim karistab Teises Maailmasõjas Venemaa agressiooni vastu võidelnud Eesti veteranide mälestuse austamist, seda samade võtete ja samasuguse jutuga, nagu tehakse Venemaal. See režiim lubas riiki kaugelt üle 100 000 slaavlase. Kõik sellised asjad tekitavad väga lihtsa ja väga suure küsimuse: keda te teenite, kui mitte Kremlit, seltsimehed Michal ja Läänemets?
Toimetas Karol Kallas