Psühholoogiateadlane Mattias Desmet leiab, et senise konstrueeritud reaalsuse loor on katki, ajaloo suurim propagandamasin plahvatab ja Ameerika Ühendriigid seisavad kodusõja lävel. Desmet on massiformatsiooni teooria autor.
Tavaliselt ma suvekuudel ei kirjuta, kuid mõne asja peale tuleb harjumusi muuta. Asjad, mis on mõne viimase nädala jooksul toimunud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kontekstis, on pehmelt öeldes erakordsed. See on tunnistus sotsiaalsest süsteemist, mis – kui kasutada keerulise dünaamiliste süsteemide teooria oskussõna – liigub katastroofi suunas. Saabuva murdepunkti olemus seisneb tõsiasjas, et propagandamudel enam ei toimi.
Meedia pööras Bideni vastu. See oli juba iseenesest revolutsioon.
Asi sai mõne nädala eest alguse järgneval viisil: Donald Trump; presidendikandidaat, kes ei tohi mitte mingil juhul valimisi võita, kandideerib Joe Bideni vastu, kes on presidendikandidaat, kes peab tänavused Ameerika Ühendriikide presidendivalimised kindlasti võitma. Peale esimest arvalikku väitlust oli kõigile hoobilt selge, et Bideni vastu kandideerides Trump võidab. Seejuures tekkis suur probleem, sest Joe ja Jill Biden ei saanud sellest aru.
Meedia pööras Bideni vastu. See oli juba iseenesest revolutsioon. Nad olid neli aastat kiitnud Bidenit taevani ja eirasid tõikasid, et ta ilmselgelt ei saanud väga hästi aru, millest ta rääkis ja pidas kõnesid, mille teatud jooni võib kirjeldada fašistliku diskursuse osana.
Siinkohal ma mõtlen muuhulgas tema 2022. aasta vahevalimiste käigus peetud kõnele, kui Bideni taustaks oli punamustaks valgustatud Philadelphia ajalooline hoone ja tema taga seisid kaks automaatidega sõdurit ning milles ta kutsus sõna otseses mõttes inimesi üles MAGA järgijatega vägivallatsema. Samamoodi võib osutada tema poliitiliste vastaste kohtu alla andmisele ja vangistamisele ning sadade ajakirjanike alandamisele ja tühistamisele. Režiim ei tunne selle juures häbiraasugi ja režiimile kuulekad ajakirjanikud varjavad hoolikalt mõlemat nurjatust.
Aldous Huxleyt ei üllataks mitte põrmugi, et Biden kuulutab pea igas kõnes, sealhulgas tema kõige viimases (Desmet kirjutas oma postituse 25. juulil), kuidas ta peab demokraatia ära päästma. Huxley tsitaat kõlab:
"Järjest tõhusamate meelemanipuleerimise meetodite toel muudavad demokraatiad oma olemust. Demokraatia vanad vaikimisi vormid – valimised, parlamendid, riigikohtud ja kõik muu sarnane – jäävad alles. Kuid demokraatia olemus muudetakse salamisi uueks, mittevägivaldseks totalitarismiks. Kõik traditsioonilised nimed, kõik õõnsad loosungid jäävad täpselt samaks, mida need olid vanal heal ajal. Demokraatia ja vabadus on iga saate ja juhtkirja teema, kuid sõnade "demokraatia" ja "vabadus" tähendus on nüristatud. Valitsev oligarhia ja selle hästikoolitatud eliitsõdurid, politseinikud, õigete-mõtete-töösturid ning meeltemanipuleerijad juhivad kogu näitemängu täpselt nii, nagu heaks arvavad."
Meedia armastus sai igatahes Bideni vastu hoobilt otsa hetkest, kui kõik said aru, et ta ei suuda valimisi võita, seda isegi meedia pisikese abistava käe toel. Kui keegi tahab teada, kuidas see "väike abi" toimis 2020. aastal, siis võiks vaadata Tucker Carlsoni intervjuud Mike Benziga, kes on endine Ameerika Ühendriikide valitsuse küberteemade juht. Seda intervjuud võib pidada viimase aasta üheks tähtsamaks ajakirjanduslikuks üllitiseks. Benz selgitab üksikasjaliselt, kuidas 2020. aasta presidendivalimiste (ja Covidi kriisi) ajal manipuleeriti ilmavõrgu teabevooge. Benzil tuli ühel hetkel oma tööst peale tülgastus ja tänaseks juhib ta ilmavõrgu sõnavabaduse nimel tegutsevat vabaühendust. Ma soovitan kõigile võtta see tund ja intervjuu ära vaadata. Me vajame täpselt selliseid selgitusi, mis on rahulikud, käsitlevad olulisi üksikasju ja on äärmiselt paljastavad.
Konstrueeritud kuvandi loor tõmmati eest ja äkki seisis Biden avalikkuse ees alasti ning haavatavana.
Peale esimest avalikku väitlust sai meedia aru, et isegi nemad ei suuda aidata Bidenil valimisi võita. Nad muutsid oma lähenemist. Bidenilt rebiti kiirkorras maha teda seni katnud pühaku rüü. Konstrueeritud kuvandi loor (veil of appearances) tõmmati eest ja äkki ta seisis avalikkuse ees alasti ning haavatavana. Mehena, kes on jõudnud oma elusügisesse, kes on vaimses segaduses, võimusõltuvuses ja kõrk. Mõned ajakirjanikud hakkasid talle omistama isegi Suure Nartsissistliku Koletise Trumpi iseloomujooni.
Kuid isegi meedia surve ei sundinud Bidenit oma meelt muutma. Ta oli ületanud igasugused piirid juba määral, et ta polnud võimeline nägema oma olukorra lootusetust. Tema seisukohad ei muutunud isegi siis kui Demokraatliku partei juhtkond keeras talle selja. Barack (Obama), Hillary (Clintoni) ja Nancy (Pelosi) sõnu ta kuulda ei võtnud. Presidendikandidaat, kes ei suuda võita, jätkas koperdades ette kaotatud presidendikampaaniat.
Siis võtsid asjad teistsuguse pöörde. Pöörde, mis oli niivõrd ette ennustatav, et selle päriselt toimumine tekitas äärmist imestust. Vihast ajendatud teismeline ronis snaiperrelvaga rahulikult katusele, seda turvateenistuste valvsa silma all ja tal õnnestus peaaegu saada Trumpile pihta. Turvateenistused, mis ei teinud inimeste korduvate tähelepanu juhtimiste peale mitu minutit mitte midagi, hakkasid ühtäkki otsustavalt tegutsema. Peale teismelise atentaadikatset lasti ta sekundite jooksul maha.
Kui Donald Trump saab presidendiks, lõpeb sellega ka Ukraina sõda.
Mis seal juhtus? Trump annab ohtralt põhjuseid temas kahelda, kuid üks asi, mida võib kindlalt väita, on: kui ta saab presidendiks, lõpeb sellega ka Ukraina sõda. Kõik inimesed, kes sellele asjaolule mingisugustki kaalu ei omista, peaksid oma südametunnistust järele katsuma. Kindlasti ei anna Trump selle eest (Vladimir) Putinile ära poolt Euroopat. Minu ettevaatlik hinnang, mis juhtuma hakkab, oleks järgmine: NATO peatab ja osaliselt pöörab tagasi oma idasuunalise laienemise. Venemaa säilitab Krimmi kaudu pääsu Mustale merele* ja Ukraina venekeelsete alade elanikud saavad referendumil otsustada, kas nad tahavad olla Venemaa või Ukraina riigi osad.
Üks suuremaid ja kõige ohtlikumaid Ukraina sõda puudutavaid meedia valesid on, et Putin alustas Ukrainas "provotseerimata sõda". Siinkohal ma soovitan vaadata teist Carlsoni intervjuud, mille ta tegi endise diplomaadi ja professori Jeffrey Sachsiga. (Tucker Carlson on kahtlemata üks olulisemaid kaasaja ajakirjanikke, üks väheseid, kes täidab siiani ajakirjanduse algset ühiskondlikku rolli.) Osutatud intervjuus on kõik osad, mida ühes heas intervjuus on vaja: intervjueeritav tunneb oma valdkonda põhjalikult, see toimus rahulikult ja oli teemaderikas. Kõiki, kes peale selle intervjuu vaatamist jätkuvalt usuvad, et sõda Ukrainas on "provotseerimata", kutsun ma lahkelt käesoleva postituse kommentaaride osas selgitusi jagama.
Üks suuremaid ja kõige ohtlikumaid Ukraina sõda puudutavaid meedia valesid on, et Putin alustas Ukrainas "provotseerimata sõda".
Ma kordan oma mõtet: koos Trumpiga lõpeb Venemaa provotseerimine ja sõda Ukrainas. Presidente, kes lubavad mõne sõja ära lõpetada, kipuvad üksildased relvaomanikud aeg-ajalt maha laskma. Mõnikord lastakse selle peale maha ka need üksildased relvaomanikud. Samuti hoitakse neid üksildasi relvaomanikke puudutavaid dokumente mõnikord erakordselt kaua salastatuna, palju kauem, kui seda tavaliselt tehakse.
Meedia kajastas Trumpi atentaadikatset üllatavalt pealiskaudselt. Mitte ükski ajakirjanik ei näita näpuga Bideni peale, kuigi ta mõni kuu varem kutsus sõna otseses mõttes inimesi Trumpi "sihikule võtma". Samuti ei tunnista korporatistliku meedia ajakirjanikud, et nad toetavad varjatult poliitilist vägivalda. Samuti ei leia ajakirjanikud, kes tundsid muret, et see hilisteismeline oli Antifa liige, mitte mingisuguseid probleeme Antifa organisatsiooni juures. Võib ainult ette kujutada, kui erinevad oleksid olnud moraalikaalutlused siis kui mõni MAGA-lane oleks üritanud tappa president Bidenit.
Kuid see kõik ei üllata mind. Sellist reaktsiooni oli oodata. Inimesed on sellise meediaga harjunud. Mõned ajakirjanikud isegi pakkusid välja teooria, et Trumpi tulistati värvikuuliga ja mõned arvasid, et õige ajakirjandus on see, kui räägitakse "Trumpi kõrvast haavata saamisest".
Peale atentaadikatset muutus olukord peavoolu jaoks veelgi lootusetumaks. Presidendikandidaat, kes ei tohi mitte mingil juhul võita, oli veelgi populaarsem ja tema võit Bideni vastu kandideerides peaaegu vältimatu.
Korporatistliku meedia ajakirjanikud ei tunnista, et nad toetavad varjatult poliitilist vägivalda.
Siis algas järgmine peatükk. Biden võttis äkki aru pähe ja loobus presidendiks kandideerimisest. Ta andis oma otsusest teada – väga kummalisel kombel – kirjaga, mille allkiri, isegi tema värisevat olukorda arvestades, oli äärmiselt kohmakas. Peale seda ta ei andnud ennast mitme päeva jooksul avalikkusele näole. Kõik on loomulikult põnevil, et mis tegelikult juhtus.
Kuid meedia on taaskord kuulekas kaasosaline. Bidenist on jälle tehtud pühak. Nagu, loomulikult, ka Kamala Harrisest. Juba räägitakse küsitlustest, mis näitavad, kuidas Harris võidab Trumpi. Selle juures läheb loomulikult vaja meedia abistavat kätt. Päris huvitav on vaadata, kuidas asjad arenevad, kuid ma ei imestaks, kui Harrise edasine kampaania läheb [meedia osas] lepase reega. Peale esimest katset pole atentaadioht Trumpi jaoks loomulikult kuhugi kadunud. Kamala Harrise tähelepanu sooviksin ma juhtida asjaolule, et kui totalitaarseid süsteeme tabab kaose ajajärk, siis muutuvad need oma lapsi õgivateks koletisteks.
Väga raske on eirata, kuidas ajupesu ja propaganda mudeli kõik liitekohad pingest krigisevad ning krääksuvad. Konstrueeritud kuvandi loor, mille eesmärgiks on varjata avalikkuse silmade eest kõike musta pesu, rebeneb nii paremalt kui vasemalt. See on põhjus, miks astutakse järjest pikemaid samme terrori poole. Selles võib näha ühekorraga nii hirmutavaid arenguid, kui ka asjaolu, et tegemist on propaganda mudeli lõpu algusega. Keegi ei tea, kui kaua lõppmäng kestab, kuid üks on kindel: süsteem on sügavas kriisis. Seda näitavad tõigad alates sellest, et Demokraadid seadsid üldse presidendikandidaadiks kellegi Bideni sarnase ja kuidas ta nii asjaarmastajalikul ja läbinähtaval viisil tagasi astuma sunniti. Sellised sündmused osutavad kindlalt ainult ühele: meeleheide peab olema määratu.
Keegi ei tea kui kaua lõppmäng kestab, kuid üks on kindel: süsteem on sügavas kriisis.
Inimesed võivad vaadata pealt, kuidas kukub kokku ajaloo üks võimsamaid propagandamasinaid. Samamoodi võib käesoleval hetkel tuvastada tõiga, millist viga kipuvad tegema vandenõu mõtlemisse küüsis olevad inimesed, et nii kujuteldava vaenlase kurjust kui selle võimsust hinnatakse suurel määral üle. Selline vandenõu laadis mõtlemine muudab inimesed endi silmis väikeseks, nende olukorra järjest juhitamatumaks, neid endid üha kurjemaks ja vihkajalikumaks, mis on täpselt sellised tunded, mis põhjustavad eelolevatel aastatel surma.
Käesoleva aja haigusnähuks on juba iseenesest olukord, kus kõike, mis juhtub, peetakse mõne vanenõu osaks ja ei suudeta loodud illusioonide ning manipulatsioonide taga näha reaalsust. Vandenõud on olemas. Mitte keegi ei pea inimesi selles veenma. Üks kaasaja suuremaid probleeme on samuti asjaolu, et inimestel, kes usuvad ametlikku narratiivi, on märkimisväärne võimekus vandenõusid eitada. Samuti on neil sama suur võimekus ise toota ja kaasa aidata vandenõuteooriate levikule, mis puudutavad näiteks Putinit, Saddam Husseini või "paremäärmuslasi".
Inimestel, kes usuvad ametlikku narratiivi, on märkimisväärne võimekus vandenõusid eitada.
Vandenõuteooriate tõigad on mõnikord kõik õiged ja mõnikord ei ole. Kuid need ei anna üle ilma toimuvatele sündmustele terviklikku seletust. Need ei puuduta probleemi tuuma. Probleemi tuum seisneb iga hinnaga mõistuspärasuse tagaajamises ja sellega seotud inimlikus upsakuses. Selline kõrkus pole ainult "eliidi" pärusmaa. See on isegi vandenõulise mõtlemise loomulik osa, et mõistuspäraste konstruktsioonide kaudu üritatakse haarata ühiskondlike sündmuste (sotsiaalse dünaamika) olemust. Täpselt sellisel põhjusel langeb vandenõulaslik mõtlemine, nagu ka valdav diskursus, Babüloonia segaduse ohvriks. Nii nagu ametlikud jutupunktid, ei too ka vandenõuteooriad päris rahu reaalsusega, mis üha rohkem näitab ennast käesoleval olulisel ajaperioodil konstrueeritud kuvandi loori tagant välja.
Aegadel, mil Ameerika Ühendriikides valitseb päris kodusõja oht, on kuldseks soovituseks: järele ei tohi anda vägivalla kiusatusele. Tuleb jääda rahulikuks ja hoida ennast vaos. Tuleb rääkida. Totalitarism võtab inimestelt ära nende inimlikkuse. Ainsaks raviks totalitarismi vastu on arusaamine, et ka Teised on inimesed. Inimesed on samuti totalitaristlikud Teised. Tuleb jääda ajaloo õigele poolele. See ei tähenda demokraatide või vabariiklaste poole valimist. See pole ka Trumpi või Harrise leer. See tähendab inimkonna poole valimist. See on inimeste pool, kes ei ole oma sõnades niivõrd kinni, et nad ei näeks enda sõnade kõrval ruumi Teiste sõnadele.
*Sellest peaksid saama aru kõik vähestegi ajalooliste teadmistega inimesed, et kui piirata Venemaa pääsu Mustale merele, siis teeb see lõpu selle riigi Suureks Võimuks olemise püüdlustele, mis omakorda tähendab otsest sõja kuulutamist.
Tõlkis Karol Kallas