Täna on hulk kaitseväelasi töötud – välja heidetud, nagu paariad. Sellegi poolest me kõik armastame oma riiki. Võin isiklikult kinnitada, et Eesti Riik pole kunagi varem olnud minu südamele lähemal, rääkis 23. oktoobri meeleavaldusel peetud kõnes reservi arvatud kapten Karl Kalamees.

Tervist, vaba Eesti ja vaba Eesti rahvas! 

Olen kapten Karl Kalamees, kõrgema Sõjakooli esimese õhuväe ohvitseride lennu vilistlane, käesoleva aasta 15. oktoobril vabastatud teenistusest põhjendusega, et ma ei vasta enam tegevteenistusse võtmise tingimustele.

Üle 13 aasta eeskujulikku teenistust, ja nüüd töötu – kaotasin oma põhiseaduslikule õigusele kindlaks jäädes oma Elu Kutse, ja ülestöötatud karjääri riigi ja rahva vabadusi kaitsvas organisatsioonis. Muu hulgas võimaluse 50-aastaselt nautida väljateenitud aastate pensionit, rääkimata kõige vahetumast kaotusest – igakuisest riiklikust sissetulekust.

Õnneks mul on armastav pere: abikaasa ja kaks väikest last – 2-aastane poeg ja 5-aastane tütar. Paljuski pean olema tänulik abikaasale, kes – riskides perekonna toimetulekuga – püsis vankumatult minu vaba valikut toetavana. Siin on järjekordne näide looduse poolt naistele kaasa antud erakordsest empaatia- ja vastupidamisvõimest.

Läbi ajaloo just see omadus ongi hoidnud elus Eesti rahvast, kui mehed on läinud sõtta vabaduse eest võitlema. Nagu võitles Vabadussõjas minu vanavanaisa Jaan Eliste, kes isiklikku vaprust üles näidates lihtsõdurina teenis välja vabadusristi, niinimetatud vereristi, ja seda sõna otseses mõttes omaenda verd valades. Olen seda aumärki enda käes hoidnud noore poisina, toona kadestavalt – kas minul üldse kunagi mõnd ligilähedaselt vaprat ja auväärset tegu õnnestub korda saata.

Nüüd ja siin, paljuski auvõla tõttu papa Jaani ja kõigi vabadusvõitlejate ees, saadan meeldetuletuse kõigile praegustele valitsejatele ja ametkondadele, et nad teadustaks, millise hinnaga – vere hinnaga – on välja võideldud meie kõigi õigus iseolemisele, see vabadus ja need põhiseaduslikud õigused, mida meie vabas riigis enam ei austata. Mingi kurjus on pääsend liikvele.

Me teame ju, et Kaitsevägi ja paljud teised ametkonnad ei ole oma olemuselt ega kollektiivilt pahatahtlikud, seal töötavad valdavalt ikkagi head ning kodumaa armastust väärtustavad tublid ning töökad professionaalid. Ehedaks tõestuseks on minu enda viimaste kuude kogemus: kogu kollektiivis, vahetud ülemad kaasa arvatud, mitte kelleltki ei tulnud minu suunas isegi mitte hukkamõistvat pilku, pigem toetav õlalepatsutus ja siirad sõnad, et olen jäänud kindlaks oma põhimõtetele. 

Ma ei saa Kaitseväes toimuvas süüdistada kedagi isikuliselt, sest kavatsused on olnud üllad – säilitada kaitsevõime läbi põhitegevuste toimepidevuse, sest vaktsineeritud ei pea ju jääma isolatsiooni. Aga SEE, kuidas kõik välja kukub ning kuidas inimestele põhjustatakse kannatusi, see on olnud ebainimlik, ebaväärikas, kohati alavääristav.

Mingi seletamatu umbisikuline jõud, ilmselge KURJUS on kusagilt saanud näpu ukse vahele ning läbi bürokraatlike keerdkäikude on sepistamas oma meistriteost. Ja meie, kes me täna siia oleme kogunenud, meie kohus on see kurjus peatada. Meie kohus on kuulutada vabaduse nimel tõde ja õiglust, sest selline käitumine pole kurjusele meeltmööda ja Ta peab kulutama tublisti rohkemal hulgal energiat tõe summutamiseks. Tõe kuulutamine seevastu nõuab tühise hulga energiat, küll aga julgust.

Siit minu siiras palve kõigile avalikku võimu teostavatele teenistujatele ja ametnikele: palun ärge laske kurjusel pead tõsta! Kuigi öeldakse, et kala mädaneb peast ehk juht on kõiges süüdi; või et pigem mädaneb lõpustest ehk siis nõuandjad on pahad; või siis, et kõrgema käsu vastu ei saa jne. 

Ma ei kutsu kedagi üles mässule, vaid kurjust märkama ja teadvustama, sest kurjuse kurnamise valem on iseenesest imelihtne: tuleb TÕEGA välja tulla ja öelda see välja!

Mind isiklikult häirib kogu selle vaktsiinirünnakute korraldamise juures vastutuse puudumine. Tegelikult ega vastutus kuhugi ei kao, kuna aga kompensatsioonimehhanisme pole, kõrvalmõjudega tegelemist ning kahjude hüvitamist ei toimu, isegi debatti ei toimu, siis tänase seisuga jääb vastutajaks lõpuks ikkagi see, kes endale laseb preparaati manustada.

Kaitseväes prooviti kohati mittevaktsineerimist siduda lojaalsusküsimuse ja julgusega – kes surma kardab, selle koht polevatki Kaitseväes. Minu põhjendus – kui ma peaksin hukkuma lahingus, missioonil või kasvõi õnnetuse tagajärjel rahuaja teenistusülesannete täitmisel, siis seadusega läbi hüvitiste on garanteeritud minu abikaasale ja lastele toimetulek. Probleemi lahinguvälja konteksti üle kandes – kui saad haavata, oled ise süüdi, ise ronisid kuuli ette. Kui paljud võitlejad oleksid jätkuvalt lojaalsed ning jookseksid lahingusse teadmisega, et neile ei kavatsetagi appi tulla? 

Ma ei tea, mis teeb mind kurvemaks, kas fakt et meie põhiseadusliku korra kaitsjad eemaldatakse teenistusest, sest nad soovivad kasutada sedasama õigust, mida nad on tõotanud kaitsta? Või fakt, kuidas kõik need mehed ja naised on panustanud riigikaitsesse ja selle arendamisse, tihti tehes seda kõike oma isikliku elu arvelt? Õppused, välislähetused, missioonid, telefonikõned koju teavitamaks, et täna läheb kauem, sest mingi probleem on vaja lahendada. Ja nüüd, keerulisel ajal, ütleb kaitsevägi, et neil pole piisavalt kaitsetahet, kuna nad ei soovi lasta endale katsetusjärgus preparaati süstida? 

Täna on hulk kaitseväelasi töötud – välja heidetud, nagu paariad. Sellegi poolest me kõik armastame oma riiki. Võin isiklikult kinnitada, et Eesti Riik pole kunagi varem olnud minu südamele lähemal. Nagu toimuks vastumeelne ja valus lahkumine kallist inimesest. Kas pole mitte põhiseadusest tulenevad vabadused meile kõige kallimad? Ja täna me tunneme, kuidas meid rebitakse sellest vägisi lahti. 

Siin täna ja vajadusel igal järgneval meeleavaldusel jätkame kurjuse kiusamisega, püsime jätkuvalt vapratena, tuleme välja. 

Ja üle kõige – OLEME VABAD!

Aitäh!