Ajalehes “Maaleht” avaldatud loos väljendab EELK peapiiskop Jaan Kiiviti lesk Sirje Kiivit kartust, et kooseluseadus võib abielu mainet alla tõmmata ja laste sündi veelgi vähendada. Tegelda võiks hoopis abielude soodustamisega ja laste toetamisega.

Vaadates nooremat põlvkonda, tekib Kiivitil ajuti tunne, et noored ei oska endaga midagi peale hakata ega aega täita.
„Vanasti noored laulsid palju, samuti tantsisid. See järjepidevus on kadunud, inimestel hakkab igav, hakatakse juba puht tegevusetusest napsitama, et ikka natuke lõbusam. Sealt tulevad aga uued mured.“

Olukorras, kus pered pudenevad üha kiiremini laiali ning abielluma ei hakatagi, ei peaks riik Kiiviti sõnul kulutama aega vähemusele, kes rahvaarvule nagunii midagi juurde ei too.

„Meie seotus maaga on ka seotus rahvaga. See peab püsima. Vaadake meie laule, mida rahvas nii armastab,“ sõnab Kiivit ja laulabki samas: „“See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel…“ Meie lauludes, järelikult ka meie olemuses on nii tugevalt sees peretunnetus!“

Omasoolisi eelistavaid inimesi ei pea Kiivit kuidagi halvemaks, küll aga ei pea ta õigeks, et suhted, millest ei sünni järelkasvu, oleks seaduse silmis võrdsed suhetega, kus kasvavad lapsed.

„Neil inimestel puudub soojätkamisinstinkt ja see mõjutab nende elu. Kärarikkalt oma õigusi nõudes jätavad nad endast mulje kui hellitatud ja enesekesksetest inimestest, kes soovivad iga hinna eest abielu mängida. Samas ei saa nad kuidagi kanda sama vastutust nagu loomulikul moel lapsi saav ja neid kasvatav abielupaar.“

Riik võiks Kiiviti meelest pigem panustada traditsioonilise abielu toetamisele, kui et tegelda vähemuste õigustega ning kooseluseadusega, mis looks tagaukse abielu nõrgestamiseks.

„Eesti naine on veel valmis sünnitama ja seda on võimalik soodustada. Anname lastega peredele lisapuhkepäevi, mil nad saavad koos olla,“ pakub ta. „Las riik maksab toetust lastele, kelle isad seda ei tee ja nõuab ise isadelt rahad sisse! Las pered tunnevad rahaliselt ja läbi seadusandluse, et neid toetatakse ning riik väärtustab traditsioonilist abielu, mitte ei taha sellele veel üht hoopi anda.“

Kiiviti sõnul eelistab ühiskond aga üha enam kergemaid valikuid, on tugevalt lõbule ja meelelahutusele orienteeritud.
„Inimestel on raske täiskasvanuks saada, ei ole ka seda riitust, mis tähistaks täiskasvanuelu algust, nagu kunagi oli leer,“ arutleb ta. „Elu lihtsalt läheb, kõik on selline tasapaksu, nagu soomlased ütlevad. Aastad aga kaovad. Vahel kaob ajaga elust ka värv. Mu mees kuulis surivoodite juures istudes küllalt, kuidas seal kahetsetakse kõrvahüppeid ja seda, et ei osatud peret hoida.

Artiklit saab tervkuna lugeda ajalehest Maaleht.