Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane Michael Lind kirjutab nädalakirjas The Spectator avaldatud arvamusloos, et tänu "planeet-Hiina" üha kasvavale gravitatsioonijõule pole Pax Americanal enam pikka pidu ja lääneliku maailmakorra säilitamise ainsaks võimaluseks on lääne tööstuse taastamine.
Kui tuleviku ajaloolased hakkavad kirjutama Külma Sõja järgse aja kroonikaid, siis kõige tähtsamal kohal on neis Hiina tähtsuse suurenemine. 2000ndatel aastatel päästis Hiina valla riigiabiga rajatud tehaste tulva, millest paljud tootsid kaupu lääne rahvusvahelistele ettevõtetele, kasutades selleks Hiina pinnal Hiina tööjõudu. See tegi niigi näguripäevi nägeva Ameerika Ühendriikide ja Euroopa tööstustööliste klassi veelgi vaesemaks ja põhjustas populistlikke mässe "roostevöödes", nagu Ühendriikide Kesk-Lääs, Ühendkuningriigi põhjaosa ja Ida-Saksamaa.
Hiina krooniliste kaubavahetusülejääkide tulude globaalses rahandussüsteemis käitlemine rikastas lääne finantsvaldkonna huvigruppe, mis omakorda põhjustas kinnisvara- ja aktsiaturgude ülekuumenemise. Nende mullide lõhkemine 2008. aastal põhjustas järjekordse suure majanduslanguse. Samal ajal algatas Hiina sõjaväe enesekehtestamine Lõuna-Hiina merel ja Hiina-India piiril Aasias piirkondliku võidurelvastumise. Hiina agressiivne "huntsõdalase diplomaatia" (wolf-warrior diplomacy) mõjus halvavalt nende majandusvööndi ja teede algatusele (Belt and Road Initiative), põhjustades tagasilööke Aasiast Euroopani. Samal ajal muutis Xi Jinpingi leninistliku türannia kehtestamine Hiina kõrgtehnoloogiliseks totalitaarseks riigiks, kus valitses luupainajalik sotsiaalse krediidi jälgimissüsteem, kus põrmustati Hongkongi inimeste senised piiratud vabadused ja kus Uiguuri vähemus langes kohutava rõhumise alla.
Kõige tipuks pääses 2020. aasta alguses Hiinast valla erakordselt surmav koroonaviirus. See tõi kaasa Hispaania gripiga võrredava globaalse pandeemia ja põhjustas 1930. aastate sarnase üleilmse majanduskriisi. Mille käigus avastas terve maailm äkki, et pea kõik nende meditsiinitarvete ja ravimite varud sõltuvad diktaatorlikus Hiinas asuvatest vabrikutest.
Kõik see on võrreldav olukorraga kui keskmise suurusega planeet, nagu Marss või Veenus, hakkaks oma suuruselt ja massilt paisuma, mis lööks korraga sassi kõigi teiste Päikesesüsteemi planeetide orbiidid.
Läänes selgitatakse Hiina maailmakorra mõjutamist kahel viisil. Liberaalsed globalistid näevad "Hiina probleemi" hiina sisepoliitika ja valitsuse võtmes.
Sellise lähenemise järele ei ole Hiina kasvav osakaal maailma tööstuses, sealhulgas kõrgtehnoloogiasektorites, iseenesest probleem nii kaua, kui Hiina režiim asendab oma riigikapitalistlikud majanduspoliitikad vabakaubanduse ja privatiseerimisega.
Poliitikavaldkonnas aitaks Hiina Kommunistliku Partei diktatuuri asendamine kas tõelise mitmepartei demokraatia, või isegi poolliberaalse Singapuri tüüpi autokraatiaga, vähendada pingeid ja taaskäivitada peatunud Külma Sõja järgse liikumise suure õnneliku maailma ühisturu, üleüldiselt valitsevate inimõiguste ning isegi kõikjal toimuvate vabade valimiste poole. Sellise optimistliku nägemuse järele ei kujutaks mittetotalitaarne Hiina, kes austab inimõiguseid ja on omaks võtnud liberaalse majanduse üleilmastumise, suuremat ohtu kui tänapäeva Jaapan kui seal elaks 1,4 miljardit inimest.
Realistid seevastu pole liberaalsete globalistidega sugugi ühel meelel. Uue Hiina poolt esitatud väljakutsed USA välispoliitikale ja liitudele ei lähtu Hiina oma kodanikke rõhuvast režiimist ega selle kaubanduspettustest, olgu need nii halvad kui need parasjagu on. Osutades Päikesesüsteemi analoogiale, väljakutseks on hoopis planeet-Hiina üha kasvav gravitatsioonijõud.
"Liberaalset maailmakorda" on parem kirjeldada liberaalse hegemooniana. See süsteem, Pax Americana, rajati Külma Sõja ajal USA ja selle Euroopa ning Ida-Aasia protektoraatide koostöös, mida peale Berliini müüri langemist märkimisväärselt laiendati. Hegemoonina, Pax Americana juhina, on Ameerika Ühendriigid oma liitlasi ja kliente varustanud kolme avaliku hüvega, ootamata oma heategevuse eest midagi vastu. Need hüved on ühepoolne sõjaline kaitse; ühepoolne ligipääs USA laiatarbe-, raha- ja varade turgudele ning dollar maailma reservvaluutana.
Need kõik kolm hegemooni teenust on Ameerika inimestele alates 1945. aastast läinud märkimisväärselt maksma. Korea- ja Vietnami sõdades, mida peeti suuresti tõestamaks, et USA kaitseb oma protektoraate, näiteks Jaapanit ja Lääne-Saksamaad, kommunistliku bloki eest, tapeti ligi 100 000 ameeriklast. Külma Sõja liidu ühtsuse huvides lubas USA toimuda ühepoolsel vabakaubandusel, pigistades silma kinni, kuidas Jaapan, Taiwan ja Lõuna-Korea oma rahvuslikke tööstusi kaitsevad ning hõlvasid samal ajal suuri tükke Ameerika turust. Viimaks ja mis pole sugugi vähetähtis, siis dollari maailma reservvaluuta positsioon pole lubanud Ühendriikidel kasutada devalveerimist oma eksportiva tööstuse aitamiseks.
Kui USA valitses maailma suurima sõjalise ja tööstusjõuna, kaalus hegemoonia kulud üles kasu, mis saadi Saksamaa, Jaapani ja teiste liitlaste neutraalsuse poole kaldumise või selle, et peale 1989. aastat oleks neist saanud taas sõltumatud sõjalised jõud, ärahoidmisest. Kuid Hiina tähtsuse kasv on Ameerika suure liberaalse hegemoonia strateegia kulude ja tulude vahekorda märkimisväärselt muutnud. Ostujõu pariteedi (purchasing power parity; PPP), mis on kõige täpsem majanduste võrdlemise mõõdik, näitude järele on Hiina Euroopa Liidust ja Ameerika Ühendriikidest juba mööda läinud ja on täna maailma suurim majandus. Kindlasti on sissetulekud elaniku kohta Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides suuremad kui Hiinas, kuid sellest hoolimata pole USA, mis on kas siis maailma teine või kolmas majandus, jaoks enam mingit mõtet maksta kinni kogu ülejäänud maailmale pakutavad sõjalised ja majanduslikud teenused.
Enamus prognoose ennustab, et Ameerika ja Euroopa osa maailmamajanduses jätkab võrreldes Hiinaga langemist. 1945. aastal võrdus USA osa üleilmsest PPP-st umbes poolega kogu maailma majanduse kogutoodangust. Konsultatsiooniettevõte PriceWaterhouseCoopers ennustab, et USA osa maailmamajanduse kogutoodangust PPP võtmes langeb 2017. aasta 16 protsendilt 2050. aastaks 12. protsendini. Selle ennustuse järele saaks USAst Hiina (20 protsenti) ja India (15 protsenti) järel maailma kolmas majandus. Euroopa Liidu osa maailmamajanduses langeb 2017. aasta 15 protsendilt üheksa protsendini 2050. aastal. Need on küll ainult hinnangud, kuid suundumused on selged ja neid ei muuda ei Covid-19 pandeemia ega selle majanduslikud järelmõjud.
Rahvusliku sõjalise jõu vundamendiks on tööstuse tootmisvõimekus, mitte raha liigutamise- ega intellektuaalse omandi kasutamise eest makstavad tasud. 2010. aastal sai Hiinast USA ees maailma suurim tööstusriik. Kui me vaatame sõjaväe jaoks olulisi strateegilisi tööstusharusid, siis USA ja selle liitlaste langus on veelgi märkimisväärsem.
Üleilmne laiatarbe droonitööstus sai alguse Ameerika Ühendriikidest, kuid täna valitseb seda üks ainukene Hiina ettevõte DJI, kelle käes on rohkem kui 70 protsenti maailma ja ligi 77 protsenti USA turust. 2019. aastal oli Hiina käes 45 protsenti maailma laevaehitusest, millega see edastas Ameerika liitlasi Lõuna-Koread ja Jaapanit. USAs endas pole tsiiviilotstarbe laevaehitusest alles pea midagi. Kui kuni viimase ajani sõltusid Ameerika Ühendriigid oma saadetiste kosmosesse saatmisel välismaistest rakettidest (sealhulgas Venemaa omadest), siis 96 protsenti Hiina satelliitidest on orbiidile toimetanud Hiinas valmistatud raketid.
Ameerika staatus "maailma ainsa superjõuna" sõltub, nagu on sedastanud politoloog Barry Bosen, "üldisest valitsevast jõust" (command of the commons); võimest kuvada sõjalist jõudu suurte vahemaade taha nii üle mere, õhu kui ilmaruumi Euroopasse, Aasiasse ja Lähis-Itta ning teha seda vastu vaenlase vastuseisu.
Kui nii USA ja selle sõjaliste liitlaste tootmisbaas jääb alla Hiina sõjatööstuskompleksile, siis saab peatselt USAst, kui kasutada Mao pilkesõnu, "pabertiiger".
Tõlkis Karol Kallas