Majandusteadlane Michael Rectenwald kirjutab majandusteabe portaalis Mises.org, et ärklev kapitalism, nagu seda kehtestavad Maailma Majandusfoorum ja BlackRocki sugused varahaldurid, on tegelikult totalitarism, mille eesmärgiks on varade koondamine ärkleva kartelli kätte.
2018. aastal tõi New York Timesi ajakirjanik Ross Douthat käibele fraasi "ärklev kapital" (woke capital). Douthati mõtte kokku võttes asendatakse ärkliku kapitali kontrolli all olevas majanduses reaalsed väärtused sümboolse väärtusega. Ärkleva kapitalismi küüsi langenud majanduses asendavad ettevõtted töötajate majanduslikud hüved – nagu kõrgemad palgad ja lisaboonused – retooriliste platseebodega.
Ärklevate žestidega vehkimine meeldib ka progressiusklikule poliitilisele nomenklatuurile, sest selle toel saab juurutada identiteedipoliitikat, soolist mitmekesisust, muutsooliste õiguseid, massisisserännet, sõda kliimamuutustega ja nii edasi.
Ärklevad korporatsioonid loodavad usutruudust näidates, et neid säästetakse kõrgematest maksudest, rohkematest regulatsioonidest ja monopolide vastu suunatud seadusandluse kohandamisest nende suhtes. Kuigi ärkkapitalism (ärklev kapitalism) peletab eemale kultuurikonservatiive, on Ameerika Ühendriikide Vabariiklik partei siiski korporatsioonide poolel, mis teeb ärkkapitalismist korporatsioonide jaoks igast küljest kasuliku strateegia.
Majandusuudiste portaali Business Insider kolumnist Josh Barro leiab, et ärkkapitalism pakub nii töölistele kui ettevõtetele (corporate consumers) parapoliitilise (poliitika eest kaitsva; poliitikat ületava vms) esindatuse. Võttes arvesse nende tajutavat poliitilist võõrandumist, pakub ärkkapitalism osalemist avalikus sfääris, kuna nad näevad, et nende väärtused leiavad kajastamist korporatsioonide avaldustes.
Teised arvavad, et korporatsioonid on muutunud ärklevaks ainult põhjusel, et kardavad sotsiaalmeedia jõukude ja teiste aktivistide poolset tühistamist. Ärklemine on nende jaoks kas kaubamärgile tuntuse kogumise "tööriist", või nõuavad progressiusklikud aktsionärid korporatiivset aktivismi.
Kuid ärkkapitalismi ei saa ainult lahti seletada rannikutel elavate vasapoolsetele meeldimisega [USA progressiusklikud elavad suuremas osas ida- ja lääneranniku suurlinnades], pahem-progressiusklike seadusandjate poolehoiu otsimisega, või aktivistide viha vältimisega. Pigem on põhjused selles, et ärklemine on vallutanud nii korporatsioonid kui riigid, sellest on saanud piiride mahamärkimise vahend; kartelli liikmete shibboleth, millega eristatakse omasid tagurlikest konkurentidest, keda tuleb investeeringutest eemale hoida. Ärkkapitalismist on saanud Monopoli lauamäng.
Nii nagu tühistatakse tsiviilelust tagurlastest üksikinimesi, nii tõrjutakse majandusest välja ka tagurlikud (mitteärklevad) ettevõtted, millest maha jäänud saagi jagavad ärklejad omavahel ära. Korporatsioonide tühistamised ei ole ainult poliitilise ebasoosingu tulemus. Ettevõtete tühistamisest on saanud tänaseks levinud praktika, mida viiakse ellu aktsiaturgude kaudu. Keskkonna, sotsiaalne ja hea juhtimistava (Environmental, Social, and Governance; ESG) indeks on kommunistliku Hiina Rahvavabariigi laadis korporatsioonide sotsiaalse krediidi süsteem. Ärklejatest planeerijad viibutavad ESG Indeksiga, et autasustada kartelli kuuluvaid ettevõtteid ja suruda antiärklikud tegelased turult välja. Ärklevad investeeringud tõrjuvad tagurlased eemale tootmisvahendite omamise ja toodangu kontrollimise juurest. ESG Indeks on sissepääsupilet ärklevatesse kartellidesse.
Uuringud näitavad, et ESG soosib suuri ettevõtteid väikeste arvelt. Ärklev kapital panustab nii palju kui võimalik suurte, soosingus olevate, korporatsioonide toodangusse ja turustamisse. Samal ajal hävitab see tööstusharusid ja tootjaid, keda ei peeta kas vajalikuks, või keda arvatakse olevat ärkleva ürituse suhtes vaenulikud.
BlackRock Inc, mis on maailma suurim varahaldur; Vanguard, mis on suuruselt teine; ja ülejäänud ärklevasse kartelli kuulujate investeeringute tegemise valikud tõestavad sellise vaate paikapidavust. BlackRock ja Vanguard seisvad kindlalt huvigruppide kapitalismi (stakeholder capitalism) taga, mis tähendab, et korporatsioonid peavad meeldima eelkõige huvirühmadele ja seda lisaks kas aktsionäridele meeldimisele, või isegi aktsionäride arvelt.
Oma "2021. aasta kirjas tippjuhtidele" (2021 Letter to CEOs) tegi BlackRocki tegevjuht Larry Fink oma investeerimisotsuste langetamise põhimõtted üheselt selgeks, kuulutades, et "kliimariskid on investeerimisriskid" ja "jätkusuutlike indeksinvesteeringute loomine on aidanud suunata tohutul hulgal kapitali ettevõtetele, mis on kliimariskide maandamiseks paremini ette valmistunud". Fink lubas, et investeerimiskäitumises tulevad "tektoonilised muutused" ja üha kiirenevas tempos liiguvad investeeringud "jätkusuutlikkusele keskendunud" ettevõtetele.
Ta hoiatas tippjuhte:
Kuna sellel kõigel [ESG] on märkimisväärne mõju kapitali jagunemisele, siis iga ettevõtte juhtkond ja nõukogu peab arvestama asjaoludega, kuidas see mõjutab nende ettevõtte aktsiahinda.
Visates põrandale huvigruppide kinda, kordas Fink Maailma Majandusfoorumi (WEF) juhi ja asutaja Klaus Schwabi kurjakuulutavaid sõnu, kes kirjutas 2020. aasta juunis:
[Huvigruppide kapitalismis/Suures Lähtestamises] peavad osalema kõik riigid, alates Ameerika Ühendriikidest kuni Hiinani ja ümber korraldada tuleb kõik tööstusharud, alates naftast ning gaasist kuni tehnoloogiani. Lühemalt öeldes on meile vaja kapitalismi "Suurt Lähtestamist".
Kuid erinevalt Schwabi retoorilistest žestidest, ei tohiks Finki hoiatust, et "ärkle, või hävi" (go woke or go broke), võtta mingi kurja geeniuse vandenõulasliku jauramisena. Tema taga on väga suure kapitali jõud. Fink viib ellu seda, mida Schwab räägib.
Finki "2022. aasta kiri tegevjuhtidele: kapitalismi vägi" (2022 Letter to CEOs: The Power of Capitalism) jätkatakse huvigruppide kapitalismi propageerimist ja väidetakse, et huvirühmade kapitalism on alati olnud edukate kapitalistlike korporatsioonide modus operandi:
Viimase kolmekümne aasta jooksul on mul olnud võimalus vestelda loetamatu arvu tippjuhtidega ja ma olen õppinud ära tundma, mis eristab tõeliselt suurepäraseid ettevõtteid. Ikka ja jälle väidavad nad kõik, et neil on kindel eesmärgitunnetus; püsivad väärtused; ja mis kõige olulisem, nad saavad aru kui oluline on suhelda oma huvigruppidega ja tegutseda nende huvides. See on huvigruppide kapitalismi vundament.
Finki sõnul ei ole huvigruppide kapitalism hälve. Ta kuulutab, kuidagi tuntavalt kaitsepositsioone sisse võttes:
See ei ole sotsiaalne või ideoloogiline agenda. Selline lähenemine ei ole "ärklev". See ongi kapitalism.
Schwab omakorda tõstab püsti "uusliberalismi" õlgmehikese – võrdsustades sealjuures "uusliberalismi" vaba turuga – ja väidab, et see on süüdi masside sotsiaalsetes ning majanduslikes hädades. Kuid korporatiivsus (corporatism; korporatsioonidele toetuv, neid soosiv majandusmudel), korporatsioonide ja riigi favoritism, mis soosib valitud tööstusharusid ja kindlaid mängijaid tööstusharude sees – mitte õiglane ja vaba konkurents – on just kõige selle põhjus, mida Fink, Schwab ja nende sarnased manavad.
Korporatiivsusega, mida tuntakse ka majandusliku fašismi nime all, käib kaasas koordineeritud tootmine ja ühiskonna juhtimine võimul olevate huvigruppide konsortsiumi poolt. Kui see üldse midagi endast kujutab, siis huvigruppide kapitalism on korporatiivsuse üks vormidest. Vaatamata sellele, et Fink väidab vastupidist, tähendab tema edendatav korporatiivsus korporatsioonide võimu kehtestamist, mis toetub riigi kehtestatavatele sanktsioonidele, mille eesmärgiks on konkreetsete ideoloogiliste ning poliitiliste eesmärkide saavutamine. Suureks eesmärgiks on ärklemine. Millest johtuvalt võib ärkkapitalismi nimetada ka ärkkorporatiivsuseks.
Pole üllatav, et huvigruppide kapitalismi nähakse mõne konservatiivi ja isegi mõne sotsialisti poolt sotsialismi kehtestamise lahendusena.* Kuid ometigi ärklev huvigruppide kapitalism ei edenda riiklikku sotsialismi kui sellist. Pigem kaldub see korporatiivse sotsialismi suunas. Selle äärmuslikes vormides kujutab see endast Hiina tunnustega kapitalismi, kus autoritaarne riik suunab riigi poolt heaks kiidetud kasumit teenivate ettevõtete toodangut.
Korporatiivsel sotsialismil on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi 19. sajandi lõppu. Ma olen sellisest ajaloost kirjutanud seoses Gillette Razor Company asutaja King Camp Gillette'i monopolistlike ja sotsialistlike ideaalidega. Gillete kirjutas ise ja toetas mitmete korporatsioonidele toetuvat sotsialismi propageerivate raamatute väljaandmist. Ta väitis, et kõige paremat sotsialismi teevad korporatsioonid. Inkorporeerimine, ühinemised ja omandamised kestavad nii kaua kui kogu tootmine on lõpuks koondunud ühe "Maailma Korporatsiooni" kätte ja kõigil "kodanikel" on võrdsel määral selle aktsiaid. Kuigi see ei ole võrreldav tänaste korporatiivsete sotsialistide nägemusega, nagu seda edendavad Fink ja Schwab, pole viimased ometigi vaba turu suhtes vähem jultunud, ega põlastavad. Nad kasutavad mitmekesisuse, õigluse ja kaasamise retoorikat ainult oma majandusliku fašismi varjamiseks.
Samamoodi, vastupidiselt "õigele" arvamusele, pole ärkkapitalismile vastu hakkamine tagurlik. Majanduslik fašism, olgu sellel milline vorm tahes, on autoritaarne ja totalitaarne. Lisaks, nagu tunnistas Xi Jinping hiljutises Maailma Majandusfoorumil peetud kõnes, pole tegemist millegi "egalitaarsega". Korporatiivne sotsialism annab võimu korporatsioonide ja riigi nomenklatuurile, see kasutab väljapressimist ning riigi jõudu, et koondada kontroll varade üle enda kätte – ükskõik kui palju nad ei lubaks seda "sotsiaalse õigluse" kaudu ümber jagada.
Lisaks kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete paralleelstruktuuride rajamisele, võib ärklevat korporatismi lühiajalises perspektiivis mõjutada võttes raha ESG-kuulekatest ettevõtetest välja ja mitte valides poliitikuid, kes selliseid ettevõtteid seadusandliku favoritismiga toetavad.
* David Campbell: "Towards a Less Irrelevant Socialism: Stakeholding as a 'Reform' of the Capitalist Economy," Journal of Law and Society 24, no. 1 (1997): 65–84.
Tõlkis Karol Kallas