Miks asetatakse meie ette nii primitiivsed geopoliitilised kaardid?

Geopoliitiliselt oluliste küsimuste osas asendab sisulisele analüüsile ja selle aluseks olevale tõetaotlustele toetuvat ühiskondlikku arutelu infosõja stiilis avalikkusega manipuleerimine, millest annab tunnistust tõsiasi, et olulised küsimused jäetakse süstemaatiliselt küsimata, käsitlemata ja vastamata, kirjutab Varro Vooglaid.

Massimeedia vahendusel ei saa paraku pea kunagi lugeda geopoliitiliselt oluliste sündmuste kohta ausat, erapooletut ja sisukat analüüsi. Selles ei ole midagi uut, aga aeg-ajalt tõuseb see eriliselt esile. Ikka ja jälle esitatakse käsitlused ideologiseeritult ja politiseeritult manipulatiivses võtmes ehk mitte kantuna eesmärgist selgitada sündmusi ja protsesse sellisena, nagu need tegelikult on, vaid üksnes ühest kindlast vaatenurgas nii, nagu neid soovitakse näha ja näidata.

Näitena võib nimetada möödunud nädalal Kaliningradi lähistel aset leidnud intsidenti, mille käigus sooritasid kaks Venemaa (väidetavalt relvastamata) ründelennukit SU-24 madallende üle USA hävitaja klassi sõjalaeva Donald Cook. Saime meedia ja poliitikute vahendusel kuulda, et venelaste käitumine oli ebaprofessionaalne, agressiivne, provokatiivne, jultunud jne, ent mingit vähegi tõsiseltvõetavat analüüsi ehk objektiivsuse taotlusega vastuste otsimist miks-küsimustele ei paistnud kusagilt.

Ilmselt võib eeldada, et niisugused operatsioonid, nagu Venemaa sõjalennukid ette võtsid, ei toimu lihtsalt naljaviluks, vaid need võetakse ette kaalukatel põhjustel. Aga selleks, et aimata intsidendi tagamaid, oleks vaja vaadelda tervet rida olulisi küsimusi, alustades näiteks alljärgnevaga:

  • Mis laevaga on AEGIS raketitõrjesüsteemi osaks oleva raketikandja Donald Cooki näol tegemist ja kas see kujutab endast Venemaale vahetult või kaudselt mingit erilist ohtu?
  • Miks viibis see laev Läänemerel Kaliningradi vahetus läheduses? Kas formaalsete põhjenduste (osalemine NATO liitlaste ühisõppusel) taga on võimalik näha ka muid, kaugemale ulatuvatest eesmärkidest lähtuvaid põhjendusi?
  • On selge, et Venemaa lennukid püüdsid edastada USA-le kui oma peamisele geopoliitilisele vastasele tugeva sõnumi, ent kas võib olla, et sõnum edastati vastuseks teiselt poolt saadetud, kuid laiemale avalikkusele vähem märgatavale ja mõistetavale sõnumile?
  • Kui nii, siis millisele? Jne.

Tõenäoliselt on Eestis terve rida inimesi – nii ajakirjanikke, poliitikuid, riigiametnikke kui ka tegev- ja erusõjaväelasi –, kes suudaks selliseid protsesse läbi kodeeritud märkidesüsteemi lugemise ja konteksti loova taustainfo esiletoomise lahti mõtestada. Aga ühel või teisel põhjusel ei taheta või ei julgeta seda teha. Üldjuhul on kõik, mida saame kuulda, USA välispoliitika kohalike apologeetide (Mihkelson, Mikser, Ilves, Luik jt) läbinähtavalt ühekülgsed, primitiivsed ja sellisena praktiliselt mitte mingisugust informatiivset väärtust omavad õigustused-sisendused.

Ühelt poolt on analüüsivõimeliste inimeste vaikimine peavoolu retoorikast kõrvalekaldujate üha intensiivsema ühiskondliku häbimärgistamise ja nende Venemaa käsilaste või nö kasulike idiootidena kujutamise kontekstis ootuspärane. Ent teiselt poolt on nende hääletus kahetsusväärne, kuna seal, kus on ilmselgelt ruumi tõsiseks, huvitavaks, sügavuti minevaks ja väga kõrge praktilise väärtusega analüüsiks, laiutab õõnsa kõlaga propagandistlik tühijutt.

Igal juhul on huvitav täheldada, et möödunud nädalal Läänemerel toimunud intsident ei ole pretsedenditu, sest 2014. aastal leidis väga sarnane juhtum aset Mustal merel. Ka siis tiirutasid SU-24 tüüpi lennukid selle sama hävitaja klassi laeva Donald Cook ümber, demonstreerides väidetavalt võimekust halvata raketikandja kriitilise tähtsusega elektrisüsteemid. Olgugi et ma ei ole geopoliitika analüütik ega pretendeeri sellisele staatusele, tekib mul selliste asjaolude pinnalt küsimus, kas need ei viita võimalusele, et kõneluse laeva näol näib Venemaa jaoks olevat tegu tõsise probleemiga või osaga tõsisest probleemist, millesse suhtutakse eriti tundlikult.

On kuidas on, aga geopoliitiliselt sügavat ja laia tähendusvälja kandvate sündmuste taandamine võimalikult lihtsustatud ja ühepoolsetele – et mitte öelda primitiivsetele – selgitustele solvab arukamate inimeste intellekti ega teeni eesmärki anda avalikkusele maailmas toimuvast võimuvõitlusest adekvaatset, ratsionaalselt argumenteeritud ja faktidele põhinevat arusaama.

Veelgi halvem on aga see, et tõenäoliselt ei oldagi võimuringkondades niisuguse arusaamise kujunemisest huvitatud, sest see ei oleks kooskõlas (infosõja pidamise edukuse seisukohast kriitilise tähtsusega) eesmärgiga vormida inimeste nägemust maailmas aset leidvatest protsessidest suunatult võimuambitsioone toestaval moel.

Kardetavasti just sellistel kaalutlustel jäetakse võimuringkondade poolt kujundatavatelt geopoliitilistelt (just nagu ka sisepoliitilistelt ja kultuurilistelt) kaartidelt välja hulk olulist infot, mis omakorda asetab inimeste maailmapildi ideoloogilisse kõverpeeglisse – nägemusele sellest, kuidas asjad tegelikult on, eelistatakse kujundada nägemust, mida peetakse Eestile ja NATO liitlastele kasulikuks. Informeeritust peetakse väheste võimulolijate privileegiks (meenutagem, kuivõrd suur osa riigivalitsemisse puutuvast infost on kuulutatud riigisaladuseks), laiema avalikkuse informeeritust (ehk ausat ja mitmekülgset, ilma ideoloogiliste filtriteta arusaama maailmas toimuvast) aga ohuks võimuambitsioonide tõhusale elluviimisele.

Väljavõte tänasest meediast. Meil on erinevad infokillud, aga nende vahelistest üpris ilmsetest seostest ei taheta rääkida, nende ausast ja erapooletust analüüsimisest rääkimata.
Väljavõte tänasest meediast. Meil on erinevad infokillud, aga nende vahelistest üpris ilmsetest seostest ei taheta rääkida, nende ausast ja erapooletust analüüsimisest rääkimata.

Sellise paradigma korral kujuneb aga välja ja süveneb salatsemise, valelikkuse ja usaldamatuse kultuur ehk kultuuriline kliima, kus peetakse normaalseks, et reaalsus ja ühiskondlik arutelu – just nagu võimulolijate sõnad ja mõtted – on justkui paralleeluniversumid, millel ei pruugi üldse kokkupuutepunkti olla. Samuti kujuneb niisugustel eeldustel välja võimulolijate ülbe ja üleolev suhtumine kõigisse teistesse kui n-ö mittevalgustatuisse, kellele on privilegeeritud eliidi siseinfo kättesaamatu ja kellega ei ole seetõttu üldse mõtet olulistest asjadest rääkida, sest nad niikuinii ei mõista.

Niisugune olukord pole paratamatu, ent samavõrd kindlasti ei muutu see iseenesest. Peamine vastutus poliitilise korrektsuse, ideoloogilise üheülbalisuse ja avalikkusega manipuleerimise suundumuste peatamisel lasub asjatundjail ehk neil, kellele on teadmised, mis võimaldavad mõista maailmas toimuvaid asju keskmisest sügavamalt ning kes on kutsutud olema ka teistele inimestele valgustajaks ja teenäitajaks. Ent nagu ikka, on selleks tarvis moraalset karakterit ehk iseloomu, mis teeb intelligentsist eliidi ning ennekõike iseloomu keskmes paiknevaid aulisuse, julguse ja ohvrimeelsuse vooruseid. Just neile voorustele toetudes armastatakse tõde rohkem kui iseennast ning antakse end tõe teenistusse.

Paraku on selliseks eluks kutsutud inimeste dekadentsi ja tegevusetuse tõttu tõdetud ikka ja jälle, et ühiskonna kriis on pea alati eliidi ehk teenäitajate kriis. See on kriis, mis tekib, kasvab ja süveneb ühelt poolt nende inimeste tõttu, kes on otsustanud teenida mitte tõde, vaid üht või teist poliitilist ideoloogiat ja seda kandvat suurjõudu, ning teiselt poolt nende inimeste mugavuse ja passiivsuse tõttu, kes küll tahaks, aga ei julge võtta oma õlgadele vastutust olla maailmas tõe hääleks teadmises, et see ei oleks ei mugav ega ka lihtne, vaid kätkeks endas vajadust tuua märkimisväärseid ohvreid.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees. Hariduselt on ta jurist.