Eestit valitseb klikk, mis on võimule saanud mittekontrollitavate e-valimiste abil. See klikk on kuulutanud laialdase vastuseisu oma poliitikale sisuliselt riigireetmiseks. Selline käsitus demokraatlikust riigist on sügavalt haige ning nõuab kõrgeima riigivõimu kandja kiiret sekkumist, enne kui on hilja, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Lojaalne Eesti Vabariigi kodanik ei protesteeri. Ta ei tule tänavale meelt avaldama oma riigi vastu, mida esindab demokraatlikult valitud valitsus. Ta usaldab ametlikku informatsiooni, mitte kremlimeelsete kõigevastaste väärinfot, ning läheb kuulekalt kaasa riiklike kampaaniatega – paneb tervisekriisis oma õla alla, vajadusel kinnitab rinda Ukraina lipukese, toetab entusiastlikult rohepööret jne. Umbes nõnda võiks kokku võtta mõtteviisi, mida on igal pool õhus tunda.

Ühest põhiseadusega tagatud fundamentaalsest õigusest, nimelt protestimisest ja meelsuse avaldamisest, on saanud Eestis justkui riigivastane tegevus. Ei ole sobilik olla asjade vastu, mida teeb hea ja tark võim.

Tõsi, on siiski teatud tüüpi meeleavaldused, mida võim soosib. Näiteks homoparaadid. Seksuaalsetest kalletest tingitud uhkust tullakse näitama lausa riigiasutuste ja ettevõtete kaupa, umbes nagu omaaegsetel maiparaadidel marsiti töökollektiivide kaupa. Elasin lapsena Kalamajas Vabriku tänaval (tollase nimega Ivan Rabtšinski tänav) ning võisin igal aastal 1. mail ja 7. novembril aknast vaadata, kuidas Volta tehase eesrindlik töökollektiiv orkestrimuusika saatel ja punalippude all paraadile marssis. Tänapäeval on homoparaadil väljas näiteks välisministeeriumi ja mitmete ettevõtete (Telia, pangad jne) töötajad.

ACTA päevil peeti Reformierakonna juhitud valitsuse vastu protestimist endastmõistetavaks asjaks, tunnistuseks toimivast kodanikuühiskonnast. Siis olid tänaval aktiivsed vasakpoolsete vaadetega inimesed ja neil oli lubatud võimu vastu olla, sest nad olid isikuvabaduste ja kodanikuõiguste poolt.

2014. aastal aga tekkis Eesti ühiskonnas terav vastasseis seoses kooseluseadusega. Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tõmbas käima tugeva protesti, mis tipnes oktoobris toimunud meeleavaldusega Toompea lossi ees. Sellest võtsid osa tuhanded inimesed ja tegemist oli seni suurima kodanikualgatuse korras kokku kutsutud meeleavaldusega taasiseseisvunud Eestis. Peavoolumeedia ja poliitilise nomenklatuuri hoiak oli selgelt negatiivne, SAPTK vastu toodi välja nn Kremli kaart. „Eesti rahva ema" Marju Lauristin rääkis hiljem väriseva häälega, kuidas meeleavaldusel olevat tahetud homosid ära tappa.

Järgnes rändekriis. 2018. aasta detsembris avaldati Toompeal meelt ÜRO rändepakti vastu. Meeleavaldajaid provotseerima läinud Indrek Tarandi tagumikku tonksas meeleavaldaja jalg. Kohale tulnud sotside poliitikud „tundsid hirmu". Algatati kriminaalmenetlus, mis lõppes kahe protestija süüdimõistmisega. Tarandi vahelesegamises probleemi ei nähtud, temast sai meeleavaldusel „osaleja".

Neil aastatel kujunes välja suhtumine, et protestimine edumeelsete poliitikate vastu (samasooliste ja immigrantide õigused, Rail Baltic jne) ei ole ehtne ja õigustatud protestiavaldus, vaid lähtub tumedast homo- ja rassivihast või rumalast progressivastasusest ning peab olema tingimata Kremli poolt õhutatud või vähemalt Kremli huvides. Konservatiivide meeleavaldusi võrreldi ka natsikogunemistega, millest korralik kodanik eemale hoiab.

Koroona ajal astuti tubli samm kaugemale ja vastuseisu valitsuse poliitikale hakati tembeldama lausa riigivastasuseks. Politseiülem Elma Vaher õigustas MEM Cafe nime kandva Kalamaja kohviku jõuga sulgemist sellega, et riik pidi ennast kehtestama riiki kiusanud ettevõtte suhtes: „Ja kui üks ettevõte hakkab riiki kiusama, siis midagi teha pole, riik peab ennast kehtestama." Valitsuse vaktsineerimis- ja apartheidipoliitika vastu olijatesse valitses meedias ja poliitilisel tasandil selgelt negatiivne suhtumine. Nende ümber oli riigivastaste ja ühiskondliku korra õõnestajate oreool.

Tänaseks oleme jõudnud sinnamaale, et Reformierakonna tipp-poliitiku ja rahandusministri Jürgen Ligi sõnul on valitsuse kritiseerimine meelepärane Kremlile (seda ütles ta möödunud suvel). Mingit erilist avalikkuse pahameeletormi, mis Ligi ametist viiks, ei ole järgnenud. Tänavu veebruaris teatas Jürgen Ligi, et „Kremli käsilased on tuulikutega võitlejad kindlasti ja on sama palju kui kõik, kes külvavad kahtlusi ja hirme mõistuspärase elukorralduse vastu, vastandudes kõigele." Ja alles hiljuti nimetas seesama Ligi käibemaksu tõstmise vastu protestijaid rumalateks ning leidis, et nakkusekahtlusega sigade tapmise vastu protestimine „vastab Kremli süsteemsele pingutusele hästi".

Võtame asjade seisu kokku. Eestit valitseb klikk, mis on võimule saanud mittekontrollitavatel e-valimistel. See klikk on kuulutanud laialdase vastuseisu oma poliitikale, mis enne valimisi pealegi maha vaikiti, sisuliselt riigireetmiseks. Protestid isikuvabaduste piiramise ning valitsuse maksu- ja majanduspoliitika vastu tembeldatakse vaenuliku naaberriigi õõnestustööks. Demokraatlikuks peetakse vaid võimu poolt soositud poliitilise elu avaldusi.

Selline käsitus demokraatlikust riigist ja ühiskonnast on sügavalt haige ning nõuab kõrgeima riigivõimu kandja kiiret sekkumist, enne kui on hilja. Üksikud parteid või ringkonnad ei suuda enam olukorda parandada, ärkama peab lai avalikkus. See võtab aega ja settimist, ent lootus pole veel päriselt kadunud.