Pr Malle Pärn saatis alltoodud artikli algselt ajalehele Postimees, mis aga keeldus selle avaldamisest. Toimetuse põhjendus artikli tagasilükkamiseks oli järgmine:
"Seda lugu kahjuks ei näe põhjust avaldada, kuna esiteks ei lisa see käimasolevasse debatti/teemasse absoluutselt midagi uut juurde – needsamad mõtted on juba kordi ja kordi välja öeldud. Lisaks on siin üks suur põhimõtteline viga sees – väide, justkui püüaks üks ühiskonnagrupp oma eluviisi ülejäänud ühiskonnale peale suruda. Seda ju ei soovita. Ülejäänud ühiskonna elukorralduse muutust ei taotle keegi."
Huvitav, et kooseluseaduse pooldajate klišeesid ja loosungeid saab ükskõik kui palju avaldada, ent traditsiooniliste vaadetega inimeste seisukohti ilmselt mitte. Võiks küsida, kuhu jääb võrdse kohtlemise põhimõte?
Pr Pärna eelmise väga sisuka artikli, mis kannab pealkirja "Homoseksuaalsusest leksikoloogilises võtmes", lükkas Postimees samuti tagasi, öeldes kommentaariks, et "paraku pole Postimehe arvamusportaal sellest kaastööst huvitatud". Ka see artikkel on avaldatud portaalis De Civitate.
Selline on ajakirjandusvabandus Eesti Vabariigis AD 2014.
Me elame ikka veel suure silmakirjalikkuse ajal. Meile valetatakse – inetutele asjadele leitakse ilusad või vähemalt uduselt neutraalsed nimetused, ja kuulutatakse need mõistlikuks, ilusad asjad aga sageli nimetatakse ümber inetute nimedega, ja kuulutatakse aegunuks, mahajäänuks või silmakirjalikuks.
Aina öeldakse, et “eluga tuleb kaasa minna”, ent meie ühiskonna “arengud”, “uuenemised” ja “reformid” ei ole vastuvõetavad normaalsele inimesele, kes on säilitanud mõtlemisvõime ja realiteeditunde.
Ja endiselt pekstakse neid, kes püüavad rahvale tõtt rääkida, küll sildistatakse nad punaprofessoriteks, küll tagurlikeks, küll vihaõhutajateks, küll usuhulludeks, küll virisejateks, küll mingiteks foobideks. Demagoogia näib olevat meie “demokraatia” peamine alustala ja väljendusvahend.
Mingis Shakespeare’i näidendis ütleb üks tegelane tähelepanuväärse lause: “Minu vale lämmatab sinu tõe!”
Vale on alati lärmakam kui tõde. Ta paistab mõistmatutele inimestele palju selgemini silma ja kostub kergemini kõrva. Inimene võib tõtt rääkida ja tõtt taotleda, aga kui keegi temast võimukam või agressiivsem tegelane tuleb välja mingi väga värvika, ent mõistmatule inimesele vastuvõtliku (või kohustusliku) valega, siis usutakse seda, ning tõde jäetakse kõrvale. Ja tõerääkijat mõnitatakse.
Et eraldada valet tõest, on vaja tõetunnetust. Uskmatule inimesele on vist üsna raske selgeks teha, mis on tõetunnetus. Teen siiski proovi: see on mingi puhas sisetunne, mis on inimeses talle väljastpoolt pealesunnitud ideoloogiast ja agressiivsetest moevooludest mõjutamatuks jäänud, mingil määral vabana, loomulikuna säilitatud. Võiks öelda ka: terve mõistus, realiteeditunnetus, eelarvamustest ja valedest ähmastamata silmad. Uskilik inimene teab, et see on Jumala hääl.
Meie ajakirjanduse algaastail ilmselt võtsid lugejad kõike tõena, mis trükitud kujul neile koju tuli. Ja küllap needki, kes ajalehti tegid, tunnetasid oma vastutust ja tundsid tõelist uhkust oma kättevõidetud võimu üle. See tähendab: nad tegid ajalehte oma lugejate jaoks, mitte enda ega mingi magnaadi jaoks. Nad püüdsid oma lugejat vaimselt arendada, et neil endilgi oleks ikka huvitav lehte teha. Iga inimlik tegevus arendab tegijat ennastki.
Praegune ajakirjandus püüab inimest pigem madalamale vaimsele tasandile sõidutada. Tõetunnetus ei näi kuuluvat meie ajakirjanike oluliste omaduste hulka. Endast lugupidav ajaleht (ja ajakirjanik) ei avalda kontrollimata valeinformatsiooni. Või lisab alati allika, kust see on pärit, et lugeja teaks, kes vastutab info tõesuse (või valesuse) eest. Kui allikat pole, siis vastutab ajakirjanik.
Põhiseaduse teise peatüki paragrahv 45 ütleb: “Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või mõnel muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.” Niisiis, valeinfo (laimu) avaldamata jätmine ei ole kirjutaja vabaduse piiramine, vaid teiste inimeste vabaduse kaitsmine.
Meie meedia on tänu televisioonile ja internetile nii võimas ja agressiivne, et väga paljude inimeste realiteeditunne on suuresti ärakallutatud võimulolijatele ja rahamagnaatidele soodsas suunas. Nad ei oska näha ega isegi kahtlustada, et nad on kaotanud loomuliku sideme reaalsusega ning usuvad tõeks üldlevinud valeinformatsiooni. Ka meie meediategelased kuuluvad sellesse petetute klassi, neid on ju koolitatud seda süsteemi teenima, neilt oodatakse seda, ja selle eest makstakse neile ka korralikku palka.
Igasugu veidruste propageerijad kasutavad argumenti (või ähvardust, ma ei tea): “aeg on edasi läinud”. Ent mida see tähendab? Kuidas saab aeg “edasi minna?” Kuhu ta on edasi läinud? Eilsest tänasesse? Eelmisest hetkest praegusesse?
Mis see AEG siia puutub, tahaks küsida. Kui te soovite oma eluviise ja suhtumisi teistele peale suruda, siis tehke seda ausalt, ärge ajage seda “aja” süüks! Kui te tahate inimkonna vabastada igasugusest moraalist ja kõlblusest, elementaarsest viisakusest ja vastastikusest austusest, siis öelgegi nii. Ärge valetage. Ärge peitke ennast kirevaks või haledaks maalitud siltide taha! Kas te kardate, või häbenete siiski? Mingi moraalne allhoovus on ikka kuskil sügaval veel alles? Kas te valetate ka endale, või olete ennast sinisilmselt andnud teiste valelike demagoogide teenistusse?
Võimalik, et meil on tõesti aeg kõik tõkked maha murda, et kõikide tegelik nägu enam-vähem viisaka maski alt välja tuleks. Et ongi käes aeg meil kõigil teha otsustav valik, kas allamäge või ülesmäge. Et juba eraldataksegi sikud lammastest…
Ent ikka: süüdi pole AEG, vaid inimesed ise, kes on loodusest ja oma loomusest nii kaugele eemale triivinud, et nad enam ei tea, kes nad on.