Emeriitprofessor ja õigusteadlane Rein Müllerson lahkab Eesti Päevalehele antud intervjuus Vene agressiooniga tekkinud olukorda ning selle kujunemist ja konteksti.
"Ma ei arvanud, et Ukrainat rünnatakse sellisel kombel. Küll aga arvasin, et midagi tõsist peab tulema. Pinge oli läinud [NATO-USA ja Venemaa vahel] liiga suureks," sõnab Müllerson.
Ukraina sõda on sisuliselt suhete pingestumise eskalatsioon NATO, USA ja Venemaa vahel. Pigem oletas Müllerson, et Venemaa viib väed Donbassi või üritab üle võtta terve Donetski ja Luhanski oblasti, kuid sellist suuremõõdulist sõda ei oleks ta oodanud. Teine variant Venemaa poolt oleks olnud avantüristlik mõnede NATO objektide ründamine rakettidega, millele Washington ja NATO oleksid jõuliselt vastu tegutsenud. See oleks olnud Venemaale riskantsem variant, kuid oleks toonud kaasa väiksema hävitustöö, kui praegu Ukrainas toimuv.
"Masendav on see, et ukrainlased surevad sõjas, mis on põhimõtteliselt proxy-sõda USA ja Venemaa vahel, kus ollakse valmis sõdima kuni viimase ukrainlaseni," tõdeb Müllerson.
Müllerson nõustub üldjoontes mitmete tuntud Lääne poliitikateadlaste hinnanguga, et ka Läänel on vastutus olukorra eskaleerumise ees, mis Ukraina sõjani viis, kuid "see ei tähenda, nagu õigustaks Lääne käitumine konkreetset sõda".
Ajakirjaniku toodud paralleeli peale Kuuba kriisiga, ja seda rahvusvahelise õiguse kontekstis, vastab Müllerson, et nii nagu USA-d ärritas Vene rakettide viimine Kuubale, ärritas Venemaad ka NATO laienemine Ukrainasse ja Gruusiasse, samuti USA raketitõrjekompleksid Rumeenias ja Bulgaarias.
"Kui omal ajal võis näiteks naabermaa üldmobilisatsioon olla casus belli, siis tänapäeval võivad seda rolli mängida külje alla paigutatud tuumaraketid või teise suurriigi baasid," tõdeb emeriitprofessor ja lisab, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on sellele vaatamata õigusvastane ja geopoliitiliselt viga, osutades muuhulgas ka sellele, et tänu Ukraina sõjale suure tõenäosusega NATO-sse astuvate Soome ja Rootsi näol saab Venemaa veel pikema ühise piiri NATO-ga.
Kokkuvõttes kaotavad sellest sõjast Ukraina, Venemaa ja Euroopa. "Ameerika Ühendriikide kohta ei oska öelda, kuid Hiina mõjuvõim ka midagi kaotades pigem suureneb," hindab Müllerson rahvusvahelise olukorra võimalikke muutusi ja lisab, et "lähiperspektiivis võidab USA, sest odavama Vene gaasi asemel hakkab Euroopa ostma kallist Ameerika vedelgaasi, võidab Ameerika relvatööstus, sest Euroopa hakkab tarnima relvi USA-st ning Vene ja Ukraina nisu asendavad kallimad USA teraviljad."
Pikemas perspektiivis aga on oodata dollaripõhise finantssüsteemi jätkuvat taganemist, seega ei ole võimalik ennustada, mis täpselt saama hakkab.
Küll aga juhib Müllerson tähelepanu sellele, et Euroopa majandus ei pea täiemõõdulisele vastasseisule nii kaua vastu, kui Vene majandus, mis on alates 2014. aastast muutunud palju autonoomsemaks, eriti mis puudutab toiduaineid ja energiat. "Kui küsimus on baastasemes ehk ellujäämises, võib Venemaa eksisteerida küll halvasti, kuid ikkagi mitu aastat," tõdeb Müllerson, tõstatades küsimuse ka Saksamaa kui Euroopa majandusmootori edasisest käekeäigust energiakriisi raames. "Muide kas panite tähele, et kumbki [sõdiv] pool ei puuduta riiki läbivaid gaasitorusid! Ja Ukraina maksab Venemaale gaasi eest ning Venemaa omakorda transiidi eest," nendib õigusteadlane.
"Seega peab tulema kompromiss ning mida varem, seda parem," ei pea Müllerson ühe või teise sõjapoole absoluutset võitu tõenäoliseks, sest Venemaa ei saa endale lihtsalt renomeed ja tõsiseltvõetavust silmas pidades sõja kaotamist lubada. Lahendus on tõenäoliselt läbirääkimised. "Tundub, et Venemaale tuleks kasuks, kui Putinit poleks. Tema järglasega oleks lihtsam rääkida, isegi kui ta oleks Jeltsini tüüpi oportunist või Gorbatšovi moodi naiivsuse kehastus. Aga nüüd on väga raske pidada läbirääkimisi juba seetõttu, et nende alustaminegi tähendaks justkui allaandmist."
Toimetas René Allik