Libertaarist majandusteadlase Murray N. Rothbardi sõnul kardab tüüpiline riik tavaolukorras kõige rohkem oma inimesi.
Majandusteadlane Murray N. Rothbard avaldas ca 1974. aastal esseedekogumiku "Riigi anatoomia". Objektiivis on varem ilmunud osutatud raamatu peatükid "Mida riik ei ole", "Mis on riik", "Kuidas riik ennast alles hoiab" ja "Kuidas riik oma voli ületab". "Riigi anatoomia" näol on tegemist libertaarse majandusteooria ühe olulisema riigi käsitlusega, millist lähenemist esindab kaasajal Argentiina president Javier Milei.
Loomulikult tunneb riik kõige rohkem hirmu ohtude ees, mis ähvardavad selle võimu ja olemasolu. Riik võib otsa saada kahel viisil:
(a) mõne teise Riigi vallutuse tõttu või
(b) oma alamate korraldatud riigipöörde – milleks võib olla revolutsioon või sõda – tõttu.
Sõda ja revolutsioon, kui kaks peamist ohtu, on alati riigi juhtide tähelepanu keskmes ning nende vältimiseks kulutatakse suurim hulk propagandavõimekusest. Nii nagu eelnevalt sai märgitud, kõlbavad kõik vahendid selleks, et inimesed asuksid riigi kaitsele usus, et tegelikult kaitsevad nad iseennast.
Sellise idee eksklikkus saab selgeks siis kui kohustuslikku sõjaväeteenistusse kutsutud inimesed ei taha ennast "kaitsta" ja selle tõttu sunnitakse asuma riigi sõjalise jõugu ridadesse. Siinjuures on selge, et neid ei "kaitse" sellisel juhul "oma riigi" eest mitte miski.
Sõja ajal on riigi võim kõige suurem, "kaitse" ja "hädaolukorra" loosungitega võib see inimesi türanniseerida viisil, mis rahu ajal ei tuleks kõne allagi. Sõjast on seega riigile ohtralt tolku ja kui lähemalt vaadata, siis iga kaasaegne sõda on sõdivate riikide kodanikele toonud kaasa alatiseks suurenenud riigi koorma.
Sõda annab riigile lisaks ahvatleva võimaluse vallutada uusi maa-alasid, mille üle see saab siis oma võimu monopoli rakendada. Randolph Bourne tegi õige järelduse kui kirjutas, et "sõda on riigi tervis", kuid iga konkreetse riigi jaoks võib see tähendada nii tervist kui tõsiseid vigastusi.35
Me võime katsetada hüpoteesi, et riik on on enamjaolt huvitatud rohkem enese kui oma alamate kaitsmisest küsides: millist liiki kuritegusid riik kõige suuremal määral jälitab ja karistab ? Kas kuritegusid, mis on suunatud tema kodanike või mis on suunatud riigi enda vastu?
Rängimad kuriteod riigi arvates on pea eranditult sellised, mis kujutavad ohtu selle heaolule, nagu näiteks reetmine, sõdurite deserteerumine vaenlase poolele, sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine, putšid ja vandenõud, riigijuhtide atendaadid ning majanduskuriteod nagu raha võltsimine või maksudest kõrvalehoidumine.
Pööratagu tähelepanu, millise innuga ajab riik taga politseinikke rünnanud tegelasi ja kuidas suhtub tavakodanike vastu toime pandud rünnakutesse. Sellest tekib küsimus, et kui riik ennast avalikkuse eest nii karmil viisil kaitseb, siis kas see pole kuidagi vastuolus riigi eeldatava raison d'etre'iga?36
_____________
35 Me oleme teinud selgeks, et Riigi jaoks on äärmiselt oluline [riigi]intellektuaalide toetus, ja see peab sisaldama toetust kahe Riiki ähvardava põhimõttelise ohu vastu. Millist rolli mängisid Ameerika Ühendriikide intellektuaalid riigi astumisel 1. maailmasõtta, loe Randolph Bourne, "The War and the Intellectuals," in The History of a Literary Radical and Other Papers (New York: S.A. Russell, 1956), lk-d 205–222.
Bourne'i sõnul kasutavad intellektuaalid Riigi tegudele toetuse võitmiseks tavaliselt diskussiooni hoidmist Riigi poliitikate põhilistes raamides ja lämmatavad igasuguse põhimõttelise ja totaalse kriitika.
36 Mencken kirjutab sellest oivalisel viisil:
See kamp ("rõhujad, mis on valitsus") on pea karistamatu. Selle hullemad väljapressimised, isegi kui need on toime pandud selgelt isiklikes huvides, saavad seaduste järele harva karistatud. Alates Vabariigi esimestest päevadest on vähem kui mõned tosinad valitsuse liikmetest olnud sunnitud oma kuritegude tõttu tagasi astuma ja ainult üksikud nurjatud on lõpetanud vanglas. Riigi väljapressimise vastu mässanud inimeste arv on Atlanta ja Leavenwoarth'i vanglates alati suurem kui maksumaksjaid enda huvides ära kasutanud riigiametnike oma. (Mencken, A Mencken Chrestomathy, lkd. 147–148)
Selget ja elavat kirjeldust, kui vähe on üksikisikul kaitset oma "kaitsjate" sekkumise eest, võib lugeda H. L. Mencken, "The Nature of Liberty," raamatus Prejudices: A Selection (New York: Vintage Books, 1958), lk-d 138–143.