Vaimselt iseseisva rahva tunnuseks on rõhuasetus iseenda olemise kesksetele ideaalidele. Oluline pole olla edukas teiste omasuguste – inimeste, rahvaste ja riikide –, vaid Igaviku, Tõe ja Õiguse peegli ees. Hooaja viimane nädalakommentaar Markus Järvilt. 

On lõppeva hooaja viimase nädalakommentaari aeg. Alates juulist läheme väikesele puhkusele, et augustist uuenenud jõuga tagasi olla.

Eestis kõlavates välis- ja sisepoliitilistes aruteludes on peamiseks võtteks küsida, millisesse rühma või riikide seltskonda peaks Eesti kuuluma.

Ikka ja jälle kõlab eriti ideoloogiliste seaduste, nagu kooseluseaduse, läbisurumise käigus vastu sotside ja Reformierakonna vägagi eneseteadlikult esitatud küsimus: kas me tahame kuuluda nn edumeelsete lääneriikide blokki, nagu Skandinaaviamaad, Saksa- ja Prantsusmaa, või soovime olla ühes Ida-Euroopaga, kus on Poola ja Ungari või tagatipuks isegi kõikide tontide tont ja iga poliitilise kaardimängu trumpäss Venemaa?

Kui viimane on juba ära mainitud, peaks see küsimuse esitajate arvates jooksutama keskmise eestlase psüühika täielikult kokku ning edasine diskussioon peaks olema tarbetu.

Retoorilisele küsimusele järgneb õlakehitus ja osutus pikale nimekirjale, mida kõike Eesti tavakodanik peaks alla neelama, et Jumala pärast Euroopa liberaalse nomenklatuuri silmis mitte Poola- või Ungari-laadseks paariaks või, hoidku selle eest, suisa Venemaaks saada: kooseluseadus, sodomiitlik "abielu", Rail Baltic, maksutõusud, kvoodimigrandid, välismaised sõjaväebaasid Eesti territooriumil, Tartu rahu vastane piirilepe, USA globalistlikud vallutussõjad ja olude destabiliseerimine Lähis-Idas, nimetage mida iganes.

Kõik need asjad ja veel palju muud tuleb teil alla neelata, armas eesti rahvas, et mitte Venemaaks saada. Tahate kuuluda SRÜ-sse? Ei taha? Vot siis hakake helpima.

Retoorika, millel puudub igasugune mõistuslik element ja mis mõnuga trambib ajaloos vintsutatud rahva kõige sügavamatel kompleksidel ja sundmõtetel, on saanud Eesti poliitika tööriistakasti põhiliseks vahendiks. Kui küüniline ja alatu see retoorika on, kuidas see tõukab pidevalt eestlasi üha kramplikumasse hirmu seisundisse, kuidas mõnuga mängitakse Eesti venelased esmalt nurka, et seejärel neile pakkuda hädist lohutust Keskerakonna kartelli näol ja kuidas on see mõeldud demoniseerima ja nurka mängima igat nomenklatuuri ideoloogia avalikku vastast, sellest oleme Objektiivis palju rääkinud.

Siiski leidub strateegilise kommunikatsiooni raudvaramusse kuuluva Vene-kaardi vibutamise vastu üks rohi. Tuleb saada inimesena aru tõelistest väärtustest, mis on lihtsalt tõesed, sõltumata sellest, kes ja kus neid ideid ja ideaale kehastab, kasutab, eesmärgiks seab või oma ühiskonna vundamendiks laob. Eestis tuleb saavutada tõeline murrang, millele on osutanud A. H. Tammsaare oma esseedes. Peamine küsimus pole mitte see, kuhu me kuulume ja kelle paadis me istume, millise seltskonnaga lävime või kelle meele järgi end joondame.

Vaimselt iseseisva rahva tunnuseks on rõhu asetamine selle, kes me ise oleme, milliste ideaalide poole püüdleme. Oluline pole see, kui edukad me oleme teiste omasuguste, inimeste, rahvaste ja riikide, vaid Igaviku, Tõe ja Õiguse silmis.

Kui me suudaksime endas kehastada tammsaarelikke ideaale, püüdes olla need, kes me oleme, või vähe sellest, saades selleks, kes me tegelikult peame olema, siis langeb ka Eesti poliitika tööristakasti valvemalakas ehk totter, väline ja manipulatiivne kuuluvuse argument, mille tuumaks on alaväärsustunne ja orjameelsus, põrmu.

Tammsaare kirjutab 1933. aasta essees "Isamaa ja rahvuslus":

"Alaväärtuslikkuse-tunne on päritav tõbi, mis kandub põlvest põlve. Tema nõuab ohvreid siiski, kui selleks pole enam erilisi põhjusi. Võtkem või iseendid. Me ju tõendasime oma tõu väärtust sakslastele Võnnu all ja venelastele Narva taga. Me tõendasime, et vastast võib lüüa, ilma et peaks tingimata temale ülalt alla vaatama, nagu sakslane on talitanud tänapäevani meiega, või ilma et kannaksid särki pükste peal, nagu venelane seda meile paarsada aastat õpetanud. Sakslastega olime nii-ütelda mees mehe vastu, venelastega mees mitme vastu ja ometi kannatasime proovi kenasti välja. Kui meil midagi puudub, siis see ei olene meie tõulisest väärtusest, vaid hulgalisest ülevõimust, mis on aastasadu sidunud mitte ainult meie käsi ja jalgu, vaid veel enam meie suud, kõrvu ja silmi, muljunud meie peaaju, rüüstanud meie närvikava ja iseloomu, eriti ehk just viimast. Selle tulemuseks nüüd ongi, et me näeme väärtuslikku teistes, mitte iseeneses."

Alaväärsusele rõhuvast "kes kelle paadis"-argumendist on nüüd viimane aeg lahti saada ja keskenduda tõe avastamisele, oma rahvuslikud kompleksid tuleb ületada ning nendel mängivad strateegilised kommunikaatorid, kes seletavad kuidas pugemise nimel suurtele, võimsatele ja atraktiivsetele tuleb enda väärtused ja põhimõtted maha salata, lavalt vilistades minema ajada.

Meie hing tuleb avada sellele, mis on hea ja võimas. Keskenduda tuleb enda ja ajatu tõe suhtele, mitte sellele, kas keegi näeb ja kuuleb, kui tubli meie väike rahvas ikka on.

Kui me oleme hingelt saanud väärikaks ja suureks, siis näevad seda ka teised. Kui mitte, siis ei aita kuitahes innukas suhtekorraldus ja pugemine, mis lisab moraalsele madalusele ja rehepaplusele juurde veel pugemisest tuleneva alanduse ja häbi.

Nende mõtetega hooaja omalt poolt lõpetan. Soovin teile kosutavat suvepuhkust ja loodetavasti näeme juba augustis.