Selle asemel, et tunnistada Eesti 200 liikmete süüd last ohtu seadvas provokatsioonis, asus erakonna juht Kristina Kallas süüdistama teisi Eesti 200 poliitilises ründamises. Selline käitumine peaks iga vähegi mõistliku valija Eesti 200 juurest minema peletama ning erakonna kodumaise poliitikaajaloo prügikasti toimetama, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Peale seda kui me Objektiivi saates "Fookuses" paljastasime Eesti 200 häbitu provokatsiooni läinud nädala pühapäeval toimunud meeleavaldusel ÜRO rändeleppe vastu, millest võtsid osa kaks Eesti 200 kontori juhtivtöötajat ja üks erakonna liige, Forian Hartleb, on Eesti 200 olnud ootuspäraselt kuss nagu nurka lasknud kutsikas.

Eile oli aga Eesti 200 juhtfiguur Kristina Kallas peale pikka ja piinlikku vaikust sunnitud suud paotama, tehes seda viisil, mis oli veel piinlikum kui eelnev vaikus – mitte midagi ei kommenteeritud, vähimatki vastutust ei võetud, mingeid seletusi ei antud ning tagatipuks süüdistati teisi Eesti 200 poliitilises ründamises.

Niisiis, Eesti 200 liige, Saksa politoloog Dorian Hatleb käib Eesti Vabariigi kodanike seaduslikul meeleavaldusel ringi, rammib inimesi lapsevankriga, asetades lapse otsesesse füüsilisse ohtu, rammitavaid sõimab aga fašistideks. Seda kõike filmib kaameraga eemalt Eesti 200 projektijuht ja lapse ema Teele Holmberg.

Kui provokatsioon ei õnnestu ja Odini sõdalaste tunnustega lihtsad Eesti mehed reageerivad provokatsioonile rahulikkuse ja väärikusega, millest sakslasest ühiskonnateaduste doktor Hartleb võib vaid unistada, astub mängu teine Eesti 200 kontoritöötaja, partei vabatahtlike koordinaator Kadri Napritson-Acuna, kes teeb näo, nagu tuleks ta juhusliku möödakäijana last päästma ja valetab hiljem Delfi vahendusel avalikkusele näkku, et Hartlebi ta üledse ei tunne – mis sellest, et sakslase elukaaslane ja lapse ema Teele Holmberg on tema töökaaslane.

Kadri Napritson-Acuna ise keeldub kommentaare andmast nii Objektiivile kui ka Postimehele. Tõsi, viimane sai liinile Eesti 200 aseesimehe Liina Normeti, kes selgitas, et Eesti 200 ei olnud erakonnana selle intsidendiga mitte kuidagi seotud, peale fakti, et kaamerate ette sattunud inimesed kuuluvad sinna erakonda.

„On väga kahetsusväärne, et seda üritatakse keerata poliitiliseks ja seeläbi Eesti ühiskonda veelgi rohkem lõhestada. Rohkem meil selle teema kommenteerimiseks midagi öelda pole," tõdeb Normet.

Peale sellist blamaaži ja läbikukkunud provokatsiooni tuleb sama jutuga lagedale Eesti 200 juht Kristina Kallas, kes kordab Normeti jultunud väiteid, et Eesti 200 pole pühapäeval juhtunuga mitte mingit pistmist.

Vähe sellest. Eesti 200 juhi arvates on löögi all hoopis tema erakond. „Saan aru, et meid on vaja poliitiliselt rünnata, me oleme ju poliitiline oht," ütleb Kallas Õhtulehele.

Kallasel on varuks isegi õigustus, mis kõlab nagu pärineks see mõnest Monty Pythoni sketšist, kus peale ilmselget sigadust lendab laest alla mõni ekspert ja kukub seletama musta valgeks. „Mitte ühtegi inimest ei saanud surma, mitte kellegi elu pole läinud ei paremaks ega halvemaks," kostab Kallas.

Teie erakonna liikmed ja kontori töötajad viivad läbi provokatsiooni, milles kasutatakse inimkilbina väikest last – provokatsiooni, mis võimaliku rüseluse käigus võib halvimal juhul lõppeda lapsele kehaliste vigastustega. Ent erakonna juhatusel pole selle peale mitte midagi kosta.

Kontrastiks tasub meenutada, et Indrek Tarandi sotsialistlikku tagumikku hüva vopsuga kostitanud härrasmees polnud isegi EKRE liige, ent ometi süüdistati selles vahejuhtumis kogu EKRE juhtkonda ja erakonda tervikuna.

Palun väga – see on siis uus jõud Eesti poliitikas, mis vähem kui kuu aega peale erakonnastumist on jõudnud absoluutse mudamaadluse ja vassimise põhjaklassi. Palun väga – see on positiivne alternatiiv, mis kutsub uuendama Eesti poliitilist kultuuri. Palun väga – see on jõud, mis reklaamib end värske ja poliitiliselt määrimata liikumisena.

Võite nüüd mõelda, millist riigikorraldust selliselt kaasinimestesse suhtuvad poliitikud küll ehitama hakkaksid. Tegelikult pole siin palju mõelda. Vastus on ilmne: eks ikka seda sama vana jama, mida euroliberaalne poliitiline klikk ja välispoliitika muutumatut kurssi hoidev süvariik ligi 30 aastat on ehitanud.

Värskete arvamusküsitluste valguses oli Eesti 200 toetajaid suisa 8%. See on liiga kõrge number. Ma panen ette, head inimesed, kes te seda kommentaari näete, et te räägiksite oma sõpradele ja tuttavatele, milline on Eesti 200 tegelik pale. Soovitage neil vaadata meie „Fookuses" erisaadet, kus me võtame teema üksipulgi lahti ja öelge oma sõpradele, tuttavatele, lähedastele ja mitte nii lähedastele, et last inimkilbina kasutavate poliitikute koht pole riigikogus.

Veenge end ümbritsevaid inimesi, et mitte keegi hullu peaga ei läheks Eesti 200 poolt märtsil häält andma. Saatkem Eesti 200 järgmistel valimistel sinna, kus on tema õige koht –  Eesti poliitikaajaloo prügikasti.

Fookuses eri: Eesti 200 töötajad osalesid küünilises provokatsioonis, kasutades selleks väikest last