"Elu on väga hea kool, aga õppemaks on jube kõrge." Roland Tõnisson kirjutab seekord Soome meedias kajastatu näitel kelmidest ja lihtsameelsetest inimestest, kes lasevad end ära kasutada.
Ilmselt on suurem osa netikasutajatest puutunud kokku õnneküttidega, kellel on mitu erinevat kommet end külge haakida ja asuda puugi kombel "doonorkeha" arvelt oma soove täitma. Siinkirjutajal isiklikult on Aafrikas saanud hukka nimekaimud – kaks vanahärra Tõnissoni, kes on surma saanud lennukatastroofides ning lastetute leskedena on üks jätnud endast maha kookoseõli tehase ja teine mingit sorti maardla.
Kahjuks ei ole nende ridade autoril olnud piisavalt tarmukust ja ettevõtlikkust võtta ühendust hukkunud härrade Tõnissonide juristidega, kes on pannud ette jagada pooleks omanikuta varandus, kui keegi end õnnetu sugulasena üles annaks. Laiskus on olnud ääretu ja ilmselt ka lühinägelik, sest juristid on lubanud kanda kõik formaalsustega seotud kulud, kui nad on saanud pisikese ettemaksu asjade kulgemise hõlbustamiseks.
Kahjuks või õnneks ei ole kõik inimesed nii laisad ning on astunud samme, et süllekukkunud õnn neist mööda ei läheks. Tegelikult teame kõik, et praktiliselt kõik satuvad nad pettuste ja väljapressimiste ohvriteks. Parastamine on siinkohal väga vale, sest sageli motiveerivad pettuseohvreid inimlik kaastunne ja empaatia.
Nagu öeldakse: "Elu on väga hea kool, aga õppemaks on jube kõrge."
Soomlaste Iltalehti on ära toonud kaks juhtumit, kus kaks küpsemas eas daami on langenud libekeelsete petiste võrku.
Ameerika kindral Süüriast – Päivi lugu
59-aastane Päivi (nimi muudetud) tutvus umbes aasta tagasi Facebookis esindusliku, sõjaväevormis mehega, kes nimetas end Ameerika Ühendriikide armee kindralmajor Stepheniks. Tema elu oli olnud väga traagiline. Naine hukkus hiljuti lennuõnnetuses ja mees jäi kahe lapse üksikhooldajaks. Nüüd oli ta Süüria sõjas.
Päivi ei reageerinud esiteks tema sõbrakutsele, ent otsustas siis vaadata, kellega on tegu.
Selgus, et mees on väga armunud Päivi fotosse. Ilusa ja viisaka kõnemaneeriga, oma tütarde fotodega ning plaaniga kolida ükskord kogu perega Soome suutis ta jätta hea mulje. Stephen vandus armastust ning lubas Päiviga abielluda, ent lahutatud naist ta ei suutnud sellega veenda.
Mõne aja pärast avaldas Päivi mehele usalduslikult, et on pannud oma maja müüki. Seejärel hakkas kindral rääkima sellest, et pangad Süürias ei tööta ja ta saab palka sularahas. Ta soovivat tuua raha turvalisse Soome ning see ei olevat võimalik ilma Päivi abita. Aprillikuus sai ta kummalise kutse päevasele tripile Berliini.
Berliini hotellis võttis Stephen portfellist kolm mustaks värvitud viiesaja eurost rahatähte, leotas neid mingis vedelikus ja asetas kuivama. Naisele öeldi, et suuri summasid võib ühelt maalt teise liigutada vaid sellisel moel. Kindralil oli kaasas diplomaat Chris, kes hoolitses rahade liigutamise eest. Tema pidi diplomaadi passiga saabuma Soome koos rahakotiga. Üheskoos kinnitasid nad, et ükski detektor ei tunne ära kotti peidetud rahasid. Naine hakkas uskuma, et tegu ei olegi pettusega, vaid tõelise hädaga. Naise silme ees näidati kuidas värvitud rahast sai normaalne käibevahend. Et naisel kaoks kahtlused, vahetati rahad väiksemateks sedeliteks lennujaama müügipunktides.
Mõne aja pärast tõi diplomaat Chris Päivi kätte portfelli rahaga, milles pidid olema 60 000 Stephenile kuuluvat eurot. Selle rahasumma puhastamiseks oli vaja mingisugust masinat. Selle hankimiseks ja ülalpidamiseks kulus kogu majamüügist saadud raha. Alles siis võttis Päivi ühendust oma hea sõbraga, kes ilma pikema jututa sai aru, et naisel on nahk üle kõrvade tõmmatud.
Politseijaoskonnas selgus, et portfellis on vaid papitükid.
Päivi ei rääkinud "ameeriklasele" kaks nädalat, et tema mäng on avalikuks tulnud. Ta arvas, et annab nõnda politseile aega juhtumiga tegeleda, ent politsei ei võtnud mitte midagi ette. Pärast avalduse esitamist ei kutsutud teda isegi mitte tunnistusi andma. Nii kaotas Päivi praktiliselt kogu oma varanduse. Seejärel võttis Päivi kontakti ka Indoneesia suursaatkonnaga, sest raha saatis ta Indoneesia pangaarvetele. Sellest ei ole olnud mingitki kasu.
Päivi kaotas kuue kuuga pea 200 000 eurot.
Politsei kinnitas ajalehele, et naine tegi pettuse asjus avalduse, ning ka seda, et on vastu võtnud papitükkidega täidetud portfelli. Politsei sõnul on uurimine katkestatud, ent selle võib uuesti käsile võtta, kui selleks annab põhjust uus uurimismaterjal.
Paljud pettuse ohvriks langenud saadavad petistele raha oma isiklikult kontolt netipanga kaudu. Hiljem ohvrid imestavad, miks pank ei ole omapoolse sekkumisega tehingutesse neid kaitsnud. Osuuspankki Rühma turvalisuseteenuse juht Elias Alanko selgitab: "Järgime rahapesu ja terrorismiga seonduvat seadust. Võime sekkuda maksetehingutesse, kui tekib kahtlus, et rahad võivad sattuda vastavasse keskkonda. Täiskasvanud inimesel on täielik õigus kasutada oma varasid nii nagu ta heaks arvab. Üsna keeruline on pangatöölistel oletada, kas mõni tehing on seotud pettusega või saadab keegi päris õigel kombel raha näiteks mõnele abistavale organisatsioonile. Pank ei ole aga ametnik, ega ametkond. Kui avastame, et meie klienti petetakse, katsume aidata, ent me ei suuda läheneda probleemile samast aspektist kui maksuamet või politsei."
Kirurg Kabulist – Marja lugu
Teine kannatanu, kellest räägitakse, on 64-aastane Marja. Tema kaotas oma pensionisäästudest 200 000 eurot petisele, kes väitis end olevat kirurg Kabulis, Afganistani pealinnas. Marja on tundnud sügavat viha iseenda vastu ning valitsevateks tunneteks on häbi ja pettumus. Ta ei ole kindel, et julgeb rääkida oma abikaasale sellest, kuidas viie kuuga haihtusid pensionisäästud õhku.
Lugu sai alguse sellest, et Marja aktsepteeris Facebookis ameeriklase David Kennedy sõbrakutse. David olevat olnud ortopeed, kes on saadetud komandeeringusse Kabuli. 56-aastane David rääkis oma liiklusõnnetuses kaotatud naisest ning lastekodusse antud tütrest. See viimane asjaolu puudutas Marjat eriti, sest ta on ka ise ema: "Oleks liialdamine öelda, et olin sellesse mehesse armunud. Pigem oli see uudishimu ja soov teada saada, milline on sellise mehe maailm. See oli kirjasõprus."
Pärast nelja kuud sõprust soovis David teada, kas ta võib esitada ühe küsimuse. Tal oli nimelt üks miljon dollarit väärt postisaadetis. See oli tarvis saata Londoni kaudu Helsingisse. Alguses kinnitas David, et saatmiskulud ei ole suured, ent süües kasvas isu. Davidi viimane väide oli, et Soome toll nõuab selle paki eest 400 000 eurot, ent viimaks oli Marjal piisavalt selgroogu seda summat mitte otsida ja saata. Kui David oli teinud esimese katse küsida raha, oli summa olnud 4000 eurot. Sealt edasi soovid kasvasid lõpuks kümnete tuhandete eurodeni.
Iga kord lubati, et "kui see summa saab makstud, on see viimane, ning maksame raha kindlasti tagasi, kui pakk on Helsingis."
Davidi arstiamet äratas usaldust, ent üsna alguses hakkas kahtlusepisikut kasvatama mehe kirjaoskamatus – ta tegi palju õigekirjavigu: "Teisalt võib ju arst vabalt olla düsgraafik. Ent seda on pärast toimunut raske uskuda."
Kahtlusi äratas ka see, et raha pidi saatma Indoneesia panka: "Sellest jäi tõesti paha maitse suhu, sest olen lugenud, et neis pestakse raha."
Kokku kaotas Marja viie kuu jooksul kõik oma pensionisäästud: "Olen teinud kuriteoteate, ent asja suhtes ei ole midagi ette võetud, sest politseiametnike keeleoskus ei ole piisav, või neil puuduvad volitused tegutseda väljaspool Soome territooriumi. Seda ma ei usu."
Pank üritas Marjat hoiatada petturite eest ja talle soovitati üsna kategoorilises vormis raha mitte saata: "Eks ma hakkasin tasapisi uskuma, et tegemist on petisega, ent pank esitas seda moel, mis sai mind tundma end väga rumalalt."
Kui "miljoni dollari pakki" liigutati ühest paigast teise, tekkis sellest uusi kulusid, mis jäid Marja maksta. Osalt võttis ta selleks raha oma arvelt, ent lõpuks pidi ta võtma ka laenu kümnete tuhandete eurode ulatuses.
"Tagantjärgi mõeldes imestan, et kui rumal võib inimene olla. Ma ei usu, et saan selle raha kunagi tagasi," jagab Marja elutarkust.
Lüpsmine jätkus üha jõhkramal moel. Marja tunnistas, et tal ei ole arvel rohkem kui 3000 eurot. Diplomaatilise postiga tegelev firma Star Times Delivery arvas seepeale, et naine võiks panna panti oma maja või panna müüki auto. Ühel korral õnnestus petistel veenda Marjat maksma 58 000 eurot väitega, et nii saab paki kohta rahvusvahelise valuutafondi tunnistuse. "Maksin selle, sest arvasin, et nii võib seda saadetist mingil moel kaitsta, ent kogu see lugu oli mütsist võetud. Ma ei ole seda tunnistust eales näinud."
David saadab jätkuvalt e-maile ja mangub raha, aga enam ei maksa Marja talle sentigi: "Mind on nüüd nii kõvasti praetud, et enam ei ole mind võimalik petta," jätab Marja lugejatele resoluutse mulje. "Olen nüüd pensionär ja tulud on vähenenud. See teeb meele mõruks. Oleksin leidnud sellele rahale muudki kasutust. Oleksin võinud selle kinkida kas või lastelastele."
Politsei kinnitab, et antud asja osas on politseile tehtud avaldus ning juhtumit käsitletakse kui raskeima astme pettust.
Eesti lugeja rahustuseks võib öelda, et tänu nõukogude pärandile ja Eesti Vabariigis siiani valitsevale olukorrale ei paku meretagustele pättidele meie inimeste kontod just väga suurt huvi. Rõhutades meie inimeste majanduslikku vaesust on meid rahustanud ka eelmine peaminister – vaigistamaks kartusi, et meile võiks saabuda suurem hulk väljamaiseid õnneotsijaid. Paraku on netipättidel õnnestunud mesikeelsete valelugudega meelitada oma võrku mitmeidki Eesti inimesi, kes usuvad, et õnn tuleb kaugelt ja eksootika kaalub üles kohaliku argimiljöö.
Kodanikud! Olgem valvsad!