Eestlaste rahvuslusel ega EKRE poolt praegu kantaval rahvusriiklikul mõttel pole midagi ühist sellega, mil kombel leidis rahvuslus käsitlemist Saksa Kolmandas riigis ja fašistlikus Itaalias, kirjutab ajaloolane Alar Maas.
Viimase ajal on Eestis teravalt tõstatud natsismi, rassismi ja Kolmanda riigi lembuse teema. On räägitud koguni Eestist kui „väikesest natsiriigist" ja oma isiklikust häbist sellise nähtuse pärast. Muidugi on eelloetletud patud omistatud eeskätt EKRE-le, ent oma jao on saanud ka sellega koalitsioonikõnelusi pidavad Isamaa ja Keskerakond, keda on süüdistatud nende pattude sallimises ning vastavalt põhimõttelageduses, euroopalike väärtuste ohtu seadmises jne.
Kõik see on tuletanud elavalt meelde niinimetatud nõukogude aega. Aega, mil ikka tuli kuulda süüdistusi, et „eestlased on peaaegu kõik fašistid". Tollal võis niisuguse nõukogudeaegse vene šovinismi eeldusena toimiva arusaama tekke ja püsimise kindlalt kanda end nõukogude võimuks nimetanu pingutuste arvele. Hiljem on selle eest hoolitsenud teadagi eelkõige need, kes end selle võimu õigusjärglasteks peavad – viimastel aegadel näiteks „Sputniku" vahendusel.
Niinimetatud nõukogude võimu ja selle õigusjärglaste pingutused on tulemuslikena kõigiti tunnustustväärivad. Sest on ju igati tähelepanuväärne, et too omal ajal vastutusele võtmata jäänud hitlerliku Saksamaa sõber (Sõpruse ja Piiri leping Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sept. 1939!), millise kuriteod oma mastaapsuse ja metsikuse poolest hitlerliku riigi omadele millegi poolest alla ei jäänud ja mis suutis pea poole sajandi vältel ka enda käes hoida sellega kahasse sooritatud kuriteo käigus haaratud osast, on oma õigusjärglase vahendusel juba 30 aasta vältel peale nende kuritegude üldiselt teatavaks saamist suutnud maailma avalikkuse tähelepanu neilt kõrvale kallutada.
Juhtides seda tähelepanu enda vastutusele võtmise vältimiseks ning ehk ka revanšiks eelduste loomiseks nn. fašismi teemale – seega oma kunagise partneri kuritegudele. Mõeldes sellele välja kaasosalisi ja püüdes neid näidata kurjategijatena ning väites neid leiduvat ka kaasajal – näiteks Eestis ja EKRE näol, mida „Sputnikus" on nimetatud fašistlikuks parteiks.
Paraku on eestlaste süüdistamine natsismis sama absurdne kui nende süüdistamine kommunistlikus meelsuses, mida paraku on eestlastel samuti tulnud kuulda nii minevikus kui ka tänapäeval. Eestlaste arusaamades ei ole ega saagi olla mingit kohta ei fašismi ega ka kommunismi mõistega märgitsetud nähetel. Ei saanud olla niinimetatud nõukogude ajal ega saa olla ka nüüd.
Süüdistust natsismis/fašismis esitades vaadatakse mööda asjaolust, et Saksa Kolmandal riigil võis olla küll liitlasi sõjas, ent mitte niisuguseid, kes saanuks olla tegelikult huvitatud tema rahvusprogrammi realiseerimisest. Sest selle šovinistliku programmi realiseerimine sai olla võimalik üksnes teiste riikide ja rahvaste – sh. nn. aarialastena käsitletute – huvide arvel ning see tähendanuks õnnestumise korral ka Euroopa poliitiliste jõudude tasakaalust välja löömist Saksamaa kasuks. Ja järelikult võtnuks ka Saksamaa liitlastelt võimalused tegelikult seista oma huvide eest.
Nii on ka eestlaste natslikkus kui Saksa nn. Kolmanda riigi lembus välistatud seetõttu, et see riik ajas oma „natslikest" huvidest lähtuvalt eestlastele ja Eesti riigile vaenulikku poliitikat. Paraku on kõik eestlased väga hästi teadlikud, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi Pakt ning Sõpruse ja Piiri Leping, mis määrasid Eesti riigi hukkumisele, kandsid lisaks Nõukogude Liidu poolt selleks volitatu allkirjale ka Saksamaa esindaja allkirja. Ja et järelikult oli Saksa Kolmas riik üheks meie riikluse hävitajaks.
Hästi on teada ka see, et Saksamaa keeldus kuni oma okupatsiooni lõpuni Eesti riiklust taastamast, keeldus 1940/41. a. Nõukogude Liidu võimude poolt äravõetud omandit tagastamast, arreteeris 1944. a. eesti rahvuslased ja saatis nad suurelt jaolt oma koonduslaagritesse. Ning mingiks saladuseks pole tume tulevik, mis oodanuks Saksa Kolmanda riigi võidu korral teiste rahvaste kõrval ka eestlasi. Hitlerlik Saksamaa tahtis muuta impeeriumite loomise põhimõtet ja kavatses loobuda meretaguste asumaade rajamisest ning lootis suurendada oma territooriumi vahetult sellega külgnevate alade arvel – et saada lahedaks eluruumiks 250 miljonile sakslasele, siis mitte vähem kui 3–4 kordseks.
See oleks tähendanud Saksamaa lähemas naabruses, selle riigi seniste piiride taga elanud rahvaste sisulist likvideerimist. Asjaolu, et sakslased võisid sõja ajal Eestis nautida „teise okupandi ebaõiglast eelist" (olla vabastaja esimesest okupandist); niisamuti ka asjaolu, et oma peavaenlase vastu võitlemine oli eestlastel võimalik vaid koos nendega, ei vähenda eestlaste silmis Saksa Kolmanda riigi vastutust tema osa eest Eesti riigi ja ühiskonna purustamisel.
Samas on loomulik ja oluline, et meie poolt leiab tunnustamist ja mälestamist oma esiisade niisugune võitlus. Sest kuigi „nende munder oli vale, oli vaenlane kahtlemata õige".
Et eestlased on nõukogudeaegsete kuritegude läbi raskelt kannatanud ning et nendega seonduv on ka võrdlemisi hästi teada, pole nende hulgas olnud seni õieti mitte mingisugust mõju ka nõukogude võimu õigusjärglaste püüetel neid fašismis süüdlasteks teha.
On olnud lihtne taibata, et fašismi teemat kuumana hoides püüavad viimased tähelepanu kõrvale juhtida oma kuritegudelt, muuhulgas ka eestlaste (olgu tegemist Eesti Vabariigi territooriumil elanute või Nõukogude Liidu piiresse elama jäänute) kallal toimepandud massihävitustöölt.
Mis puutub vene elanikkonda Eestis, siis nn. nõukogude ajal võis neid, kes pidasid eestlasi fašistlikeks, leida eelkõige vaid lühemat aega Eestis elanute hulgast. Ning nendegi hulgast eelkõige lihtsama, vähemharituma osa hulgast. Kuivõrd Nõukogude Liidu lagunemise aegu said nõukogude võimu kuriteod ja koostöö Saksamaaga üldiselt teatavaks kõigile vähegi haritud vene ringkondadele, muutus neile ka mõistetavamaks riiklike võimude poolt fašismiteema tõstatamise peamine eesmärk. Ja vähenes sel teemal aetud jutu mõju.
Igatahes oli arusaam eestlaste fašistlikkusest jäänud tänini eeskätt niisuguste lihtsamate vene päritolu inimeste arusaamaks, kes ei olnud suutnud end lahti mõtelda nõukogudeaegsetest eelarvamustest, kes olid ikka igatsemas taas kord näha territooriumit kaotanud Nõukogude Liitu ehk Vene impeeriumit kogu tema omaaegses vägevuses ning vahest ehk koguni kasvujõus ega ole suutnud leppida oma siinse rahvusgrupi teisenemisega – selle muutumisega valitseva rahva liikmetest vähemusrahvuse liikmeteks.
***
Nüüd korraga näivad olevat nõukogude võimu õigusjärglaste pingutused hakanud vilja kandma. Korraga on selle arusaama jagajate ring hakanud hoogsalt laienema ning suutnud hõlmata ühtaegu ka hoopis teistsuguse taustaga inimesi. Sellest arusaamast johtuvaid mõtteid on hakanud väljendama sageli ka kõrgema haridusega inimesed – nii Euroopa suunalt kui ka oma eesti rahvuskaaslaste hulgast.
Paraku asjaolu, et Eestit fašismilembuses süüdistajate hulgas leidub hulgaliselt selliseid, kellele selle ohu olematus on kahtlemata kõigiti arusaadav, näitab selgelt, kuivõrd sel kombel ollakse oma suud pruukimas seepärast, et see tundub kõnelejatele nende lähemate poliitiliste eesmärkide realiseerimise vahendusel tõotavat kas isikliku kasusaamist või vähemalt välistavat isikliku kahju kannatamist.
Seetõttu püüavad praegu opositsiooni jääma kippuvad parteid kujundada eitavat suhtumist EKRE-sse ja tema valijaskonda, et välistada EKRE osalusel valitsuskoalitsiooni tekkimine. On päris selge, et esitades väiteid fašismiilmingute leidmisest püütakse end lihtsalt arusaadavaks teha oma vene valijaskonna sellele osale, kelle teadvust on endiselt sisustamas sovetlik arusaam eestlaste fašismilembusest.
Et tõelist alust selliseks eitavaks suhtumiseks ei leidunud ning et küllap oli asi pakiline, ei hakatud jalgratast uuesti leiutama, vaid lasta end lihtsalt tõmmata „Sputniku" tuulde.
Siiski leidub nii süüdistuste esitajate kui ka nende kuulajate hulgas kahtlemata ka neid, kes neid tõsiselt võtavad. Ja kahtlemata võivad need süüdistused neid veendumusi ka süvendada ning nende jagajate ringi laiendada. Kuna „poliitilise korrektsuse" mõjul on rahvuslikkusesse puutuv Euroopas juba pikemat aega olnud suurel määral põlu all ning sellisena ka alakäsitletud teemaks, ei ole paljude ühiskonnaliikmete teadmised neis asjus lihtsalt piisavad.
Näiteks mõistmaks, mis, miks ning millises seoses ikkagi minevikus aset leidis. Või selleks, et aru saada oma süüdistustes kasutatud mõistete tähenduse muutumisest. Nii on rahvuse tähistamiseks kasutatud mõiste olnud paljuhõlmav (ingl. k. nation lisaks ka veel riik) ja võimaldanud sellest aru saada erineval moel. Ja erinevaid poliitilisi eesmärke taotledes on alatasa püütud nii rahvuse kui ka selle käsitlemisega seonduvaid mõisteid moonutada ja muuta – mistõttu on nad kujunenud „ujuvateks".
Oht meie avalikkuse eksitamiseks rahvuslikkusesse puutuvates küsimustes on praegu küllalt suur just seetõttu, et neid mõisteid kasutatakse alatasa ebamäärases tähenduses ja ühtaegu sellises, mis ei ole Eestis harjumuspärane. Paraku lähtub rahvuslikkuse seondamine fašismiga suurel määral arusaamadest, mida suuremal või vähemal määral on käsitletud sotsialistlikena – nendega on oluline puutumus ka liberaalsetel vaadetel – ning et erinevatel eesmärkidel kasutatuna on ka sotsialismi ja sotsiaaldemokraatia mõisted hägustunud ja olnud aegade vältel sisustatud vägagi erineval moel.. See on eksitanud ja eksitamas end sotsiaaldemokraatidena käsitlevatel inimesi mõistmisel, milline peaks olema nende poliitilise suundumuse roll ühiskonnas. Seganud mõistmast ka seda, kas ikka rahvuslikkuse vastustamine kuulub selle juurde.
***
Niisiis on õigustatud küsimuseks, mida siis ikka süüdistajad natslikkuse (natsionaalsotsialistlikkuse, fašistlikkuse) all silmas peavad ning peaks olema nõutav, et avaldataks ka oma arusaam sellest, mida natsism nende jaoks tähendab. Vähegi rahuldaval tasemel selgitamise eelduseks on võime eristada, mida on tähendanud mõiste natsioon/rahvus iseenesest, kuidas ta on olnud seotud riikluse ja sotsialismiga iseenesest ja totaalsete riikide käsituses, kuidas on seondunud rassismiga ning mida tähendamas kaasaegsel Euroopa poliitilisel maastikul.
Ei eestlaste rahvuslusel ega ka EKRE poolt praegu kantaval rahvusriiklikul mõttel pole midagi ühist sellega, kuidas seda käsitleti Saksa Kolmandas riigis. Ka muus võtmes ei saa seda pidada ebanormaalseks nähtuseks. Vastupidi, just niisuguse mõtte mõjul osutuski võimalikuks Eesti riigi tekkimine, selline mõte oli valitsevaks nii Eesti riigi tekkimise kui ka taastekkimise aegu ja seda peeti neil aegadel ka kogu Läänemaailmas igati normaalseks. See mõte fikseeriti Eesti riigi kui eesti rahvuse riigi olemasolu mõttena ka põhiseaduses.
Nii Eesti riigi loomisel kui ka selle iseseisvuse taastamisel käsitleti rahvust kultuurilise nähtusena. Niisuguses käsitluses on „rahvus" ja „kultuur" suurel määral kattuvad mõisted. Rahvus on eelkõige kooslus, mis kannab kultuuri: teatavat eripärast väärtuste ja hoiakute, mõtlemise ja tegevuse süsteemset korrastatust. Rahvus-kultuur on kontekst, kus ainuüksi saab kujuneda inimene. Rahvuslus on etnose tunnustamine kultuurikandjana, ühes selle õigusega enesemääramiseks, riigi loomiseks, enda elu-olu üle otsustamiseks. Riik on vajalik rahvuse kui kultuurilise nähtuse eksistentsi tagamiseks. Riik on rahvuse, s.o. kultuuri pärast. Nii on see seos fikseeritud ka Eesti põhiseaduse preambulis.
Totaalses riigis (nagu seda olid Venemaa nõukogude ajal, Saksa Kolmas riik või fašistlik Itaalia) oli kõige olulisemaks jooneks see, et riik oli muutunud „suureks inimeseks", kel on omad huvid. Sellises riigis oli rahvus riigi pärast, riigi jaoks. Rahvuse mõiste leidis seejuures defineerimist ja kasutamist suurel määral väljaspool rahvuskultuuri konteksti, sellest mööda vaadates.
Totaalse riigi rahvuslus oli sisustatud poliitiliselt, et rahvus saaks „suure inimese" huve paremini täita. See oli rahvuslus riigi kui „suure inimese" huvides ja sellisena ainult vähesel määral kultuuriga seonduv. Sellise riigi rahvuslus kujutas selle põhirahvuse šovinismi: loomaks riigile ühtlaselt ja kergelt manipuleeritavat elanikkonda, ründas ta ja püüdis oma poliitiliselt mõtestatud põhirahvuse mõjukuse suurendamise ja ühtlase, kergelt manipuleeritava elanikkonna loomise nimel hävitada väiksemaid rahvusi.
Kultuuriinimesi vaenati, kuivõrd need olid võimelised vastustama sellist rahvuse käsitlemist poliitilise abivahendina ning võisid nii kergesti osutuda segavaks. Rahvuse mõiste niisuguse politiseerimise ja vastava kasutamise eelduseks oli apelleerimine pigem ühiskonna niisugustele kihtidele, kes ei olnud rahvuskultuuri kehandiga harjumuspärasel viisil seotud ning kelle positsioon ühiskondlikus hierarhias ja ühtlasi hariduslik ettevalmistus ühiskonnas toimuva mõistmiseks oli tagasihoidlikum (nt. töölistele) ning ideoloogiatele, mis on olnud eeskätt neile adresseeritud, nagu nt. sotsialism või sotsiaaldemokraatia (vrd. Saksa Natsionaalsotsialistlik Tööliste Partei ja Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei).
Neid kihte haritumate vastu välja mängides püüti totaalsetes riikides kujundada uut ja paremat inimest oma äranägemise ja riigi kui „suure inimese" vajaduste kohaselt. Selleks sekkusid nii Nõukogude Liit kui Saksa Kolmas riik enneolematul määral inimeste igapäevasesse ellu.
Püüdes luua oma maaalal ühtlast rahvastikku, hävitati totalitaarsel Saksamaal ja totalitaarses Nõukogude Liidus selleks sobimatutena käsiteldavaid rahvuslikke üksusi ning seejuures Saksamaal sugugi mitte ainult juute.
Sarnasus Saksamaa ja Nõukogude Liidu sisepoliitikas seisnes apelleerimises sotsialismile (Saksa Kolmandas riigis räägiti „natsionaalsotsialistlikust revolutsioonist", Nõukogude Liidus (Vene impeeriumis) „sotsialistlikust revolutsioonist"), püüdes luua ühtlast rahvastikku oma olemasoleval või haarata kavatsetud maaalal (Vene impeerium juba oli laienenud väljapoole vene rahvuslikke alasid ning tahtis sellist laienemist vaid jätkata, Saksamaale kuulus selliseid alasid vaid vähesel määral ning see riik pigem alles püüdis sellist laienemist saavutada) ja rahvusvähemuste käsitlemises (vrd. nt. poolakate väljaküüditamine Lääne-Poolast, mittevenelaste väljaküüditamine Leningradi ümbrusest), seega tuleks ka Venemaa tolleaegseid olusid määratleda natsionaalsotsialismina – s.t eeskätt ühe peaasjalikult poliitiliselt mõtestatud rahvuse huvides teiste rahvuste arvel praktiseeritud sotsialismina. Õigem oleks küll nii Saksa kui ka Vene totalitarismi nimetada „šovinistlikuks sotsialismiks".
Selles äärmuslikult pahelises tähenduses, milles rahvusluse/natsionalismi mõiste leidis kas avalikult või varjatult kasutamist 20. sajandi totalitaristlikes suurriikides, kasutatakse seda paraku valdavalt ka kaasaegses Euroopa poliitilises poleemikas. Seega ei ole võit Saksa totaalse riigi üle Teises maailmasõjas paraku tähendanud võitu sellele omaseks olnud rahvuse käsitluse üle.
Vastupidi, Saksa Kolmanda riigi poolt loodud ning tema ja tegelikult ka teiste totalitaristlike riikide poolt kasutatud käsitus rahvusest ja rahvuslusest ning selle sihtidest ja eesmärkidest hoopis asendas seni kogu euroopalikus maailmas valdavaks olnud käsituse ning on jäänud selliseks tänase päevani.
Et just Saksa nn. Kolmandas riigis väljaarendatud rahvuse käsitus on juurdunud Euroopa avalikkuse suure osa teadvuses, jäänud seal niisugusena püsima ja toonud seega kaasa rahvusluse põlu alla langemise Euroopa kultuuriruumis, on põhjust pidada selle nn. Kolmanda riigi kõige kohutavamaks pärandiks. Asjaolu, et „natsionalismi" mõiste sisustamisel on jätkuvalt mõõtuandvaks kunagiste poolharitud diktaatorite (Hitleri ja Stalini) poolt osutatud viis, on probleem kogu Euroopa jaoks.
Paljuski just seetõttu on ahenenud võimalused rääkida rahvustest kui kultuuridest – seega rahvusküsimuse loomulik käsitlemine – ning see pärsib Euroopa rahvuste enesemääratlemise võimalusi, järelikult ka Euroopa Liidu võimalusi jääda rahvusriikide liiduks, st. kultuuridena organiseeritud süsteemide metasüsteemiks.
Ent rahvusluse käsitlemine suurel määral sellise nähtusena, millisena teda käsitles Saksa Kolmas riik, ja siis võitlemine sellise vastu, pole mõttetu üksnes Eestis, vaid ka Euroopas tervikuna, sest vaevalt võib pidada tõsiseltvõetavaks ohuks rühmitusi, kellel tõepoolest niisugused seisukohad peaks olema. Suuresti tähendab selline võitlus võitlust surnuga. Kui ka tuleb ette, et keegi kusagil juhtub tegema halvustavaid, Kolmanda riigi ideoloogilisest arsenalist pärinevaid märkusi näiteks juutide suhtes, siis pole küll põhjust neid võtta palju tõsisemalt kui Nõukogude Liidu ideoloogilisest arsenalist pärinevate tšuktše solvavate anekdootide rääkimist.
Rassismi all mõistetakse kujutlust erinevate rasside erinevast väärtuslikkusest. Sellistest kujutlustest lähtuvalt leidsid erinevad rahvad käsitlemist ka Saksa Kolmanda riigis. Ent EKRE-poolsel kaasaegse rände, võõra päritoluga inimeste eeskätt majanduslikel eesmärkidel ettevõetud massilise ja kontrollimatu asukohamaa vahetamise vastustamisel ei ole mingit tegemist rassismiga eelmainitud tähenduses.
Sest asi ei ole selles, et tulijaid peetaks alamateks, vaid püüdluses selle poole, et eesti rahva pingutuste tulemusel loodud Eesti riik võiks jääda kohaks, kus saab realiseeruda eestlaste kui rahvuse enesemääramisõigus.
On oluline rõhutada, et rände temaatika puhul ei ole kindlasti küllaldaselt käsitletud küsimust rändajate uue asukohamaa ühiskonna huvides rakendamise võimalustest. On mööda vaadatud probleemist, et nende rakendamise võimalused on paratamatult liiga piiratud, sest nende seni omandatud oskused ja teadmised, mis kulunuks ära nende päritolumaades, osutuvad ju suures osas otstarbetuks uutes asukohamaades. Ning et paljuski puuduvad neil täiesti teadmised, mis oleksid vajalikud uue asukohamaa ühiskonda kasulikuks rakendumiseks.
Kuna üldjuhul täiskasvanuna õpinguid alustades ei ole ka siira ja tõsise tahtmise korral lihtsalt võimalik enam omandada neid oskusi, mida nende ühiskondade vanad liikmed on omandanud lapsest saati, on ilmselgelt võimatu niisuguseid sisserändajaid tervikuna või ka suuremas osas uute asukohamaade ühiskonna seisukohalt kasulikult rakendada. Päris kindlasti saab nende kui suhteliselt harimatute osaks jääda kas üldse rakendamata või rakendumine üksnes kõige lihtsamatel tegevusaladel – seega allpool nende tõelist võimekust.
Järelikult tähendab selline ränne õnnetute ja sellistena uute asukohamaade ühiskonnale vastanduvate ja seda vaenavate inimeste kogumi tekkimist ja suurenemist. Rände vastustamine on seega oluline ka rändajate endi huvides, kuivõrd võib vähendada selliste inimeste produtseerimist, kelle osaks saaks jääda nii ühiskonna kui ka nende eneste seisukohalt kasulikult rakendamata.
Võib vähendada sellise inimeste grupi tekkimist ja suurenemist, kes on kaotanud vajalikul määral sideme nende maadega, mille loomingut nad endast kujutavad. Sest asjaolul, et paraku on massiline ränne toimumas just niisugusel viisil, on see kaasa toomas inimeste kultuurituks muutumist ning sattumist olukorda, kus uue kultuuri omandamine on raskendatud. Palju suuremal määral kui võimalusega eri kultuuride esindajate vahel mõtteid vahetada on nn multikultuurilises ühiskonnas tegemist ohuga, et sisse rändavad eri rahvustest inimesed oma kultuuri kaotavad. Sellepärast tähendab immigratsiooni vastustamine inimese kui kultuurikandja hävingu vastustamist
Kui rändepoliitika käsitlemisega seonduvalt on tõepoolest ilmnemas ehedat rassismi, siis nn. pruuni eurooplase kui senisest eurooplasest väidetavalt märksa vitaalsema olendi loomise taotluses, mille propageerimiseks meiegi meedias aeg-ajalt ruumi on antud. Et kunagine Kolmanda riigi tõuparandamise programm on sellega nüüd välja käidud äraspidisel kujul, ei muuda seda vähem totraks. Ning et eurooplased on kahtlemata oma senisegi füüsise ning rahvuslik-kultuurilise koosseisu juures suutnud ilmutada tähelepanuväärset suutlikkust, ei näi ka mingisuguse tõuparandamise taotlemiseks olevat mingit vajadust.
Mõtelda oleks põhjust pigem sellele, et Euroopa tõelise hiilguse ajajärguks oli just rahvusriikide ajajärk – ajajärk, mil tänasest märksa suuremal määral oli tähelepanu sfääris inimene kui kultuurikandja.