Relvastatud vabatahtlik BLM aktivistide ja Antifa terrorirühmituse poolt hõivatud Seattle'i autonoomse vabatsooni sissepääsu juures 10.06.2020. Foto: Scanpix

Üks maailma vanimaid ja tunnustatumaid teadusajakirju Nature üllitas teisipäeval 9. juunil juhtkirja, mis kannab pealkirja “Süsteemne rassism: teadus peab kuulama, õppima ja muutuma.” Ülevaate teeb Karol Kallas.

Nature’i juhtkirjas kirjutatakse:

George Floydi tapmine Minneapolise politseijaoskonna poolt ja üle Ameerika Ühendriikide levinud meeleavalduste jõhker mahasurumine president Donald Trumpi käsul, on maailma välja vihastanud ning toonud kaasa globaalsed protestid. Mustade inimeste korduvad tapmised Ameerika Ühendriikides meenutavad meile ebaõiglust, vägivalda ja süsteemset ebavõrdsust, mida mustad ameeriklased peavad jätkuvalt igas eluvaldkonnas taluma. Mustad inimesed saavad politsei käe läbi surma palju suurema tõenäosusega kui valged inimesed. Mustad inimesed jäävad palju suurema tõenäosusega töötuks ja nagu COVID-19 on selgelt esile toonud, kannatavad nad jätkuvalt halva tervise ikke all. Mustad inimesed on sarnaselt marginaliseeritud kõigis riikides, kus nad on vähemuses.

Nature mõistab hukka politsei eelarvamused ja vägivalla, me seisame vastu kõigile rassismi vormidele ja me kuulutame koos inimestega üle maailma, et mustad elud loevad.”

Selliste seisukohtade väljendamine on oluline, kuid sellest ei piisa. Neile peavad järgnema konkreetsed teod.

Mustad inimesed, kaasa arvatud mustad teadlased, on sotsiaalmeedias võtnud sõna, millised sellised tegevused peaksid olema. Nad juhivad tähelepanu aastakümnete jooksul välja antud teaduskirjandusele, milles kirjeldatakse samme, mida peab astuma ülikoolide ja teaduse õiglaseks muutmise nimel. Selliste üleskutsete põhjuseks on mustade teadlaste pikka aega kestnud tõrjumine tunnustatud institutsioonidest ja väljaannetest, nagu paraku käesolev teadusajakirigi on seda teinud.

Me tunnistame, et Nature on üks valgetest institutsioonidest, mis vastutab teaduses ja ülikoolihariduses levinud rassilise kallutatuse eest. Teadustegevus on olnud minevikus ja on seda jätkuvalt, süüdi süsteemses rassismis ja valdkond peab nägema palju rohkem vaeva selliste ebaõigluste heastamiseks ja võimendama marginaliseeritud hääli. 

Meie, siin Nature’is, kahekordistame oma selliseid pingutusi ja kehtestame protsessid, mis tagavad, et sellised muutused saavad ellu viidud.

Lisaks anname me välja ajakirja erinumbri, mille koostamist hakkab juhtima külalistoimetaja ja milles uuritakse süsteemset rassismi teaduses, teaduskorralduses ja -kirjastamises – mille hulgas uuritakse Nature’i osa selles. 

Koos ülejäänud teadlaste kogukonnaga peame me kuulama, järele mõtlema, õppima ja tegutsema – me vastutame süsteemse rassismi lõpetamise eest.

Kolmapäeval 10. juunil teatasid Nature’i toimetajad, et nad lükkavad ajakirja väljaandmise ühe päeva võrra edasi (kolmapäevalt neljapäevale, 11. juunile) ja kulutavad selle päeva plaanide sepitsemisele, kuidas vabastada ülikoolid, loodus- ja täppisteadused ning tehnoloogia (STEM) teadusvaldkonnad mustade vastasest rassismist.

Nature’i toimetus ühines sellise käiguga mitmete teadusega seotud inimeste ja üliõpilaste antirassimikampaaniatega, mis kannavad nime #pangeSTEMkinni, #pangeülikoolidkinni ja #streigimemustadeeludeeest (#ShutDownSTEM #ShutDownAcademia #Strike4BlackLives).

Edaspidi lubatakse Nature’is pea ainult kirjastada ülikoolide ja STEM valdkondade musti inimesi toetavat materjali. Ainsaks erandiks on üleilmset pandeemiat ja COVID-19 puudutavad materjalid.

Nature’i peatoimetaja on valge naisgeneetikateadlane Magdalena Skipper.

Interneti filosoofiaentsüklopeedia kirjutab peatükis “Teadus ja ideoloogia”:

… Kahekümnenda sajandi alguses kasutati evolutsiooniteooriat nii sotsialismi kui laissez-faire’i kapitalismi õigustamiseks. Nimetatud kahte omavahel võistlevat ideoloogiat õigustati evolutsiooni bioloogilise olemusega.

Sellised põhjendused võivad ajada segadusse. Kui teadus loob maailmast ainult piiratud koguses fakte – näiteks millised on bioloogilise mitmekesisuse mehhanismid – siis kuidas nende abil saab midagi arvata nii kauge valdkonna, kui seda on majandusteooria, kohta?

Osaliselt saab sellele küsimusele vastata, et teadusteooriate tõlgendamise ja rakendamise protsess võib anda erinevaid tulemusi. Hoolimata sellest, et teaduse abil on võimalik formuleerida mõned väga selged ja hästi tõestatud kesksed väited, siis teaduse laiem kasutamine viib segunemiseni erinevate teadusteooriate, väärtuste ja ideoloogiatega. Mille tõttu võib loodusteaduste selged väiteid kasutada võistlevate ideoloogiate näiliseks tõestamiseks. 

Kas see on siis hea või mitte, on selline teaduse ideoloogiline ära kasutamine olnud pikka aega paljude teadlaste sihiks ning tegevuse aluseks. Paljud uusaegse teaduse eelkäijad lootsid, et teaduse abil saab muuta suurt osa inimeste eludest. Nad uskusid, et teaduse abil saab teha poliitika, religiooni, hariduse, inimkonna ja palju muud senisest teadlikumaks ning paremaks. Sellise ideaali üheks näiteks on 17. sajandi filosoofi Francis Baconi ettekujutlus ühiskonnast, kus poliitiline eliit koosneb teadlastest, kes valitsevad, kuna nad sobivad selleks kõige paremini. Selline lootus elab edasi tänapäevalgi.

Ei ole ainult nii, et teadust saab rakendada ideoloogia teenistusse; ideoloogiad võivad olla ka teadusvaldkondade loomise üheks põhjuseks. Loodusteadused ei ole ühiskonnast hermeetiliselt eraldatud, vaid neid mõjutavad sotsiaalsed väärtused, võimusuhted ja/või ajastu valdavad normid. On võimalik teha teadust, kuidas ideoloogia mõjutab teadlasi. 

Eriti vastiku kuju võtab “teadus” siis kui ideoloogiad on vallutanud mõne teadusharu ja hakatakse väitma, et nimetatud ideoloogiad ongi nimetatud teadusvaldkonnas tehtud “teaduse” tulemus. Sellised ideoloogiad, mis on teadusilma poolt “naturaliseeritud”, on väidetavalt palju õigemad, kuna need on “teaduslikud.”

Vene kommunistide impeeriumit meenutades, siis riigi valitsevaks ideoloogiaks oli “teaduslik kommunism”, mis võttis mitmeid alamvorme nagu lõssenkism, mis eiras 20. sajandi geneetikateaduse saavutusi. Samamoodi on tänases poliitika- ja teadusilmas põlu all geneetikateadus, mis julgeb väita, et rassil ja IQ-l võib olla mingi seos ning majanduslikult edukat õigusriiki on võimalik teha, kui riigi elanike keskmine IQ on vähemalt ümber saja punkti. 

Ameerika Ühendriikide politseijõudude statistika näitab, et 2019. aastal lasid politseinikud maha 9 relvastamata musta ja 19 relvastamata valget inimest. Viis musta inimest lasti maha, kuna nad vägivallatsesid politseinike kallal, kaks musta lasti maha mustade politseinike poolt ja kaks tapetuist varjasid ennast karistuse kandmise eest.

Allpool esitatud tabelis on kokku võetud 2018. aastal vägivaldset surma surnud inimeste hulk miljoni inimese kohta. Kõige suurem oht üha musta inimese elule Ameerika Ühendriikides pole mitte politseinik, vaid teine must inimene. 

Käesoleva nädala lõpus sai avalikuks, et Black LIves Matter Ameerika Ühendriikide kampaania on peale sadade linnade rüüstamise ka edukas demokraatide rahastamise projekt, mis on viimaste nädalatega kogunud mustade inimeste arvelt mitusada miljonit dollarit.

Marksistide ja kommunistide üheks edukamaks segaduste tekitamise vahendiks on läbi ajaloo olnud klassi- ja rassiviha külvamine ning erinevate ühiskonnagruppide üksteise vastu ässitamine.