Suuri tegusid teinud suurmehi on tagantjärgi ikka mälestatud uhkete monumentidega. Aga suured saavutused saab ka hävitada. Hitleril ei ole ühtki monumenti ning tema nimi kõlab needusena – eriti just Saksamaal. Enne surma paistis ta juba õnnelikuna, aga tervikuna oli ta nii oma rahvale kui teistele rahvastele katastroof, kirjutab emeriitprofessor Timo Vihavainen.
Paljud ehk mäletavad, kuidas Lüüdia kuningas Kroisos õnnitles end, arvates ennast kõigist inimestest õnnelikumaks. Tal oli muinasjutuline varandus, võrratu hulk järeltulijaid, abikaasa armastus, alamate austus ja nii edasi.
Ta küsis targalt Solonilt, kas nüüd võiks nimetada teda õnnelikuks. Seaduste tegijana tuntud Solon vastas talle omasel lakoonilisel viisil, et enne surma pole õnnelik mitte keegi, pidades sellega silmas, et elu tuleb vaadelda tervikuna ning selles maailmas ei saa inimese õnne tervikuna hinnata enne, kui ta on teinud oma viimase hingetõmbe.
Kui Kroisoselt võeti hiljem kõik, mis tal oli olnud ning ta istus tuleriidal, oodates oma piinarikast otsa, tuli talle tark seadusetegija meelde ning ta hüüdis: "Solon, Solon!"
Pärsia kuningas Küüros kuulis oma vangi sõnu ning otsustas ta tuleriidalt päästa. Hiljem sai kibedast, kuid õpetlikust kogemusest tarkust saanud Kroisosest tema nõunik.
Ilmselt oleks ülekohtune keelata ajaloolastel anda oma uuritavate isikute tegevuse erinevatele perioodidele erinevaid hinnanguid. Järeltulevate põlvkondade üldine hinnang kujuneb ka tänapäeval alles pärast lõppu – või seda, mida lõpuks peetakse.
See meenus mulle, kui lugesin Winston Churchilli esseed Hitlerist, kelle karjäär oli toona, 1935. aastal, alles alguses.
Hitler oli jõudnud juba oma hambaid näidata, seda nii barbaarse seadusloomega, aga ka võimaldades jõhkraid ebaseaduslikke mõrvu, näiteks pikkade nugade ööl 1934. aastal, millega ta pälvis ilmselt Stalini imetluse.
Churchill oli juba noorena paistnud silma tülinorijana, kes ei kartnud seada ohtu nii enda kui teiste elu, kui vaid olukord seda nõudis. Ka selles mõttes on tema imetlus tõusva Hitleri vastu arusaadav.
Kahtlemata olid natside kuriteod veel enne 1939. aastat hoopis teisest klassist kui see hiigelsurm, mida Stalin külvas Venemaal. Koonduslaagrid olid Saksamaal olemas, aga sinna viidi vaid neid, kelle vastu süsteem pidas isiklikku vimma. Toona polnud need veel hävituslaagrid.
Mäletatavasti oli see Sebastian Haffner, tuntud saksa intelligent, kelle hinnangul oleks Hitlerist saanud Saksamaa ajaloo üks vaieldamatutest suurmeestest, kui tal oleks vaid olnud õnn surra aastal 1938.
Selles pole kahtlustki. Igatahes tähendas Versailles' kokkuleppe jäme rikkumine Saksamaa suuruse taastamist ning erinevate vähemuste vastaseid sigadusi oli võimalik veel suures osas hüvitada. See töö oleks jäänud füüreri järglastele.
Aga läks nagu läks. Veel 1935. aastal olid kõik teed veel lahti ning ka Churchill märgib, et avaliku elu tegelase elutööle saab õiglase hinnangu anda vaid siis, kui seda vaadatakse tervikuna. On päris palju karmi käega valitsenud ning jubedusi korda saatnud riigimehi, ometigi peetakse neid suurmeesteks, inimkonna ajaloo rikkuseks. Olgu siis samamoodi ka Hitleriga. So may it be with Hitler.
Oli võimalik, et Hitler alustab uut maailmasõda, aga ka see, et ta läheb ajalukku mehena, kes "taastas suure Saksa rahva au ja meelerahu ning tõi selle rahuliku, abivalmi ja tugevana tagasi Euroopa rahvaste pere eesrinda".
Seega oli põhjust pöörata tähelepanu Hitleri tegevuse süngemale poolele, aga ei tohtinud hetkekski unustada helgemat võimalust, sellest vähemalt unistada.
Churchill võis märkida, et viieteistkümne aastaga Hitler mitte ainult ei taastanud Saksamaad, tehes tast jälle Euroopa kõige tugevama riigi, vaid pööras olulises osas teistpidiseks ka Suure sõja tulemused.
Saksamaa halastamatu alandamine ja Ruhri alade okupeerimine 1923. aastal olid möödanik. Olukorra pea peale pööramine oli lihtsalt ime (prodigy), mis oli tihedalt seotud ühe konkreetse inimesega.
Juudivastase viha irratsionaalsus ja rõhumise barbaarsus olid iseenesest eemaletõukavad, pannes küsima, kas ollakse ikka mõistuse juures. Aga isegi hoolimata rünnetest kiriku vastu oli Hitler oma populaarsuse tipul.
Kes see erakordne ja vastuoluline härra tegelikult oli ning kas ta ikka veel juhindus samadest kirgedest, mis tõid ta võimule?
Härra Hitleriga kohtunud inimesed nägid temas erakordselt võimekat, külma ja väga informeeritud administraatorit, kellel olid meeldivad kombed, relvitukstegev naeratus ja mõne inimese arvates ka isiklikku külgetõmmet. Need jooned ei kaasnenud mitte võimuga, vaid olid talle omased kogu karjääri kestel. Ka Hitleri kõned rahvale olid siirad ja asjakohased.
Kas see oli uue ja õnnelikuma aja koidik? Oli lootust, et õnnelikumal ajal saab näha ka leebemat Hitlerit.
Aga kõik need püssid, kahurid, tankid ja pommid, allveelaevad ja gaasiballoonid lõid võimaluse ka teistsuguseks tulevikuks.
Winston Leonard Spencer Churchill, vana inglise imperialismi puhtatõuline esindaja, ei olnud mingi kaunishing, kes oleks maailmapoliitika uut tegijat hakanud manitsema tema äparduste või isegi kuritegude pärast. Inglismaal oli oma jõhker ajalugu, just nemad olid rajanud ka esimesed koonduslaagrid. Hitler oli karm mees karmil ajal ning vääris tunnustust just selle pärast.
Aga veel ei olnud aeg püstitada monumente. Suuri tegusid teinud suurmehi on tagantjärgi ikka mälestatud uhkete monumentidega.
Aga suured saavutused saab ka hävitada. Hitleril ei ole ühtki monumenti ning tema nimi kõlab needusena – eriti just Saksamaal. Enne surma paistis ta juba õnnelikuna, aga tervikuna oli ta nii oma rahvale kui teistele rahvastele katastroof.
Miks ei piisanud oma rahva enamuse kindla toetusega suurmehele normaalsetest ja mõistlikest eesmärkidest? Miks pidi ta alustama hullumeelset koostööd Staliniga Euroopa ümberjagamiseks ning kõige arutuse tipuks panustama kogu riigi saatuse mängus, mille kaotamine oli vägagi võimalik?
Varasemalt on seda juba piisavalt arutatud ning ega neist selgitustest palju kasu ole. Seda, keda Jupiter tahab hävitada, lööb ta kõigepealt pimedusega. Kunagi öeldi, et Kapitooliumilt on lühike tee Tarpeiuse kaljudele. Nii on ka praegu ja saab olema alati.
Inimene, kellel õnnestuvad imed, läheb peagi uhkeks ning ta tahab neid teha veel ja veel. Pikas perspektiivis pole aga imesid isegi olemas. Reaalne õnn ja heaolu tuleb rajada igapäevasele tööle ja vaevale ning selleks vajatakse kõikide riikide ning isegi kogu inimkonna kaasalöömist. Seda eelkõige.
Endamisi loodan, et ka tänapäeva suurmehed mõtlevad, milliseid ausambaid järeltulevad põlved nende auks püstitavad.
Olen kuulnud, et Zurab Tsetereli olevat juba teinud Putinist skulptuuri, milles ta on judoka rõivais. Ning küllap on Trumpil mõni monument, kus kangelane on telesarja Diil vallandaja-kohtunik ning Merkel poseerib selfil koos illegaalsete immigrantidega. Kui see vaid jääkski halvaks unenäoks.
Tõlkinud Illimar Toomet