Nigeeria armee demonstreerimas lahingoskuseid terrorirühmituse Boko Haram vastu. Foto: Wikimedia

Rahvusvaheline Avatud Uste organisatsioon nimetas Nigeeriat 12-ndaks kristlaste tagakiusajaks maailmas. Aafrika ühe arenenuima ja jõukama riigi geopoliitika ning ajalugu põimuvad siiski keerukamatest mustritest kui moslemite ja kristlaste must-valge vastasseis.

Märtsi lõpus tabasid Lääne meediat uudispommid Nigeeriast: hambuni relvastatud fulani karjased tapavad massiliselt kristlasi nende usu pärast.

16. märtsil langes relvastatud terrorigrupi ohvriks 10 kristlast Kaduna maakonnas riigi keskosas. Alates 10. veebruarist on fulanide rünnakud nõudnud kokku 130 inimelu ja hävitanud 160 majapidamist, vahendab Morning Star.

Olles küll majanduslike ja elatustaseme näitajate poolest üks Aafrika priimuseid, on noort riiki alates iseseisvumisest saatnud pidevad poliitilised pinged ja vägivald.

Suurima rahvaarvuga riik Aafrikas 

Ajalooliselt ei olnud Nigeeria ühtne riik kuni Briti kolonisatsioonini. Aastal 1900 nimetasid Britid Nigeeria islamistliku põhjapiirkonna ja valdavalt kristliku lõunaregiooni Põhja ja Lõuna protektoriaatideks. Esimese Maailmasõja algusaastal liideti need üheks Nigeeria kolooniaks.

Tänaselgi päeval ei ole Nigeeria monoetniline riik; selle territoorium on koduks neljasajale eriilmelisele etnilisele grupile. Nendest rahvastest moodustuv 190-miljoniline elanikkond teeb Nigeeriast Aafrika suurima ja maailma suuruselt seitsmenda riigi. Olgugi, et pindalalt – mida on rohkem kui Prantsusmaal ja Saksamaal kokku – paiknetakse Musta Mandri arvestuses alles teise kümne keskel.

Briti ülemvõim püsis 1960. aastani – 1. oktoobril kuulutas Nigeeria välja iseseisvusdeklaratsiooni ja kinnitati põhiseadus. Esialgu tunnistas see riigipeana veel Elizabeth II-t. Kuid kolm aastat hiljem võeti vastu teine konstitutsioon ja mindi üle parlamentaarsele riigikorrale. Kuni 1966. aastani oli riigipeaks peaminister, sealt edasi on seda rolli täitnud kõrgemad sõjaväelased või presidendid.

Kuid vabaduse viljad on Nigeerial verised.

Võimuvõitluse aastad

Briti kolonialistide lahkudes jäi võim nelja dominantse etnilise grupi jagada, kes määrasid Nigeeria järgnevate aastate poliitilise palge.

  • Põhjaosas paiknevad islamiusulised hausad moodustavad 21 protsenti kogu elanikkonnast. Peamiselt põlluharimisega tegelevast rahvusrühmast on kerkinud esile nii mõnedki silmapaistvad kohalikud väejuhid ja sõjaväelased.
  • Hausadega koos asustavad põhjaosa nomaadlikud fulaani rahvad. Samuti moslemid, kes moodustavad 11 protsenti populatsioonist.
  • Riigi lõunaosa jaotub yorubade ja igbode vahel. Nigeri ja Benue jõgede deltast läänes elavate yorubade alale jääb Aafrika suurim linn Lagos. Grupi usuline kuuluvus on kirju: üle poole on kristlased, kolmandik moslemid ja ülejäänud samastavad end hõimu traditsoonilise usundi orishaga. Yorubade osa kogu elanikkonnast on 21 protsenti.
  • Kaguosas paiknevad igbod, keda on 18 protsenti elanikkonnast. Nad on peamiselt kristlased. Igbod kontrollivad suurt osa Nigeri deltat ja nende territooriumile jäävad riigi rikkalikud naftavarud.
Nigeeria keelegrupid. Foto: Wikimedia

Võimuvõitlusega kaasnenud pinged jõudsid haripunkti 1967. aastal. Aasta varem olid riigi põhjaosas esile kerkinud kahe sõjaväelise juhi läbi hukkunud tuhanded igbo vähemuslased. Reaktsioonina sellele soovisid maavaradelt jõukad igbod end ülejäänud riigist lahti rebida. Väejuht Chukwuemeka Odumegwu Ojukwu kuulutas välja Biafra Vabariigi ja selle kaitsjad haarasid relvad. Lootes kristlikke yorubade abile rünnati hausa-fulani rahvaid riigi põhjaosas. Kuid peagi pöördus konflikt igbode endi vastu ja kolm aastat kestnud kokkupõrkeid yoruba-hausa-fulani kolmikliiduga mäletab ajalugu Nigeeria kodusõja ehk Biafra sõjana. Separatistid kaotasid ja Biafra Vabariik kadus kaardilt.

Kuid idee iseseisvast igbode vabariigist elab tänaseni. Viimastelgi aastatel kogunevad separatistid valjuhäälselt tänavatele. Nende nimekamaid juhte, Briti-Nigeeria poliitaktivist Nwannekaenyi Kenny Okwu Kanu on deklareerinud otsesõnalsielt: "Biafra või surm."

Kodusõja järgsete dekaadide võim oli heitlik – sõjaväelised diktatuurid vaheldusid presidentaalsete vabariiklike moodustistega. Viimase diktaatori Sani Abascha viis aastat kestnud valitsus lõppes 1998. aastal kindrali erinevaid versioone tõstatanud surmaga. Pärinedes hausade seast sündis Abascha küll moslemite perre, kuid aja jooksul moondus diktaatori religioosne elu tundmatuseni obskuurseks. Piinamiste, vägivalla ja vangistustega riiki juhtinud kindralit meenutavad kristlased põlgusega. Nigeeria väljaanne Premium Times vahendab, et Abaschat loetakse neljandaks kõige korrumpeerunumaks juhiks maailma ajaloos.

Järgmise riigipea, admiral Abdulsalami Abubakari vabariiklikud reformid juhatasid riigis sisse uue ajastu. Peale aastast valitsemisaega andis admiral võimu üle president Olusegun Obasanjole. Sellest alates on presidentaalne liin püsinud tänaseni.

Nigeri Delta kriis

Saavutatud stabiilsus oli vaid näiline. Juba 1990-ndate keskel alanud naftakriis oli ajaga eskaleerunud. 2000-ndate esimestel aastatel lahvatas see lõpuks relvastatud vastupanuna.

Nimelt kulgevad rahvusvaheliste suurkorporatsioonide naftatrassid Nigeri deltas läbi mitme väiksema hõimu territooriumi. Kuid kohalikud saavad maapõues peituvast mustast kullast tulu vaid väga vähesel määral. Et diplomaatilised pöördumised naftafirmade poole ei andnud aastaid vähimatki tulemust, haarati viimaks relvad. Liikumise etteotsa tõusis ijaw hõim. Guerillataktikat kasutav ühendus kasvas kiiresti tõsiseltvõetavaks sõjaliseks löögijõuks. Naftatrasse pommitati, võõrtöötajaid rööviti, Nigeeria majandus nö pantvangistati.

Konflikti maandamiseks pakkus Nigeeria juhtkond asepresidendi kohta esmakordselt ajaloos etnilisele ijawle – Goodluck Jonathanile. Kolme aasta pärast, veel enne kui senise riigipea ametlik valitsusaeg lõppes, täitis Jonathan juba riigijuhi ülesandeid.

Paraku pani see kõikuma vaevaga saavutatud võimutasakaalu nelja suurhõimu vahel. Vaesuses virelevad ja sõjakamad islamiusulised hausad tõlgendasid Jonathani võimule tõusu ja sellele eelnenud sündmusi militariseeritud võimukaaperdamisena. Ja reaktsioon ei lasknud end kaua oodata.

Naftarafineerimise tehas Nigeri deltas. Foto: Wikimedia

Mustade lippude hirmuvalitsus

Boko Harami nimi sai Lääne meedias kurikuulsaks peale 2014. aasta 276 koolitüdruku röövimist Chiboki küla algkooliost kirde Nigeerias. Õpilased võeti kaasa koolimaja magamisruumidest keset ööd ja sunniti abiellu grupi liikmetega. Üle saja tüdruku on teadmata kadunud tänaseni ja Lääne meediasse jõudis uudis enam kui aastase hilinemisega.

Terroristide rünnakuobjektideks on varem ja hiljemgi olnud koolimajad, et juurida ühiskonnast välja läänelik haridus. Nagu ütleb rühmituse nimigi – Boko Haram, st "Lääne haridus on keelatud".

Teadlikkuse tõstmiseks Ameerika ühiskonnas algatati hashtagi kampaania "Bring Back Our Girls", mille eestvedajaid oli toonane USA esileedi Michelle Obama.

Äärmusrühmituse vägivallakuriteod ja kokkupõrked riigi sõjaväega olid selleks ajaks kestnud juba viis aastat. See on aasta enne Goodluck Jonathani tõusmist Nigeeria presidendiks aastal 2010. Järgnevatel aastatel riigijuhtimise võimurotatsioon nelja suurgrupi vahel küll taastati, kuid Boko Harami koletistele oli tee valla päästetud.

Esimene videomaterjal grupi tegevusest ilmus Lääne meediasse alles 2017. aastal tänu Nigeeria ajakirjanik Ibrahim Ahmedile, kes töötles Boko Harami 18-tunnise propagandamaterjali ümber dokumentaalversiooniks.

Kaadrid eksponeerivad kogu maailmale rusudeks pommitatud kirikut, pommiplahvatuste tagajärgi, mahalaskmisi, laste piitsutamist ja inimestelt jäsemete küljest raiumist. Materjal oli mõeldud vaenlase hirmutamiseks ja omade motiveerimiseks. Hukkamised toimuvad Põhja-Nigeeria külades avalikult, elanike silme all ning pealtvaatamine on kohustuslik.

"Kui oled kristlane, siis sured. Kui oled moslem, siis sured," kirjeldasid kohalikud elu hirmuvalitsuse all.

"Nad tapavad meid nagu loomi. See ei ole osa islami doktriinist," räägib 35 lapsohvriga pommiplahvatuses poja kaotanud Elijah Mohammed.

Röövitud Chiboki koolitüdrukute vanemad ja sugulased hoidmas laste fotosid sündmuse mälestuspäeval viis aastat hiljem. Foto: Scanpix

Mis on Boko Haram?

Boko Haram asutati 2002. aastal mittevägivaldse organisatsioonina. Aja jooksul rühmitus radikaliseerus poliitiliste pingete tõttu, kuni võttis viimaks omaks militaarse toimimismustri.

Kuigi terroristide rünnakute lained on võrreldes vägivaldseima perioodiga 2014-2015 aastatel langenud, ei ole terroristide tegevust lõpuni välja juurida suudetud. Arvestades maapiirkondade algelisi sidevahendeid ja väheseid turvameetmeid, võib oletada, et mitmetest jätkuvalt toime pandavatest kuritegudest ei olda lihtsalt teadlikud.

Viimane relvastatud kokkupõrge valitsusvägede ja äärmuslaste vahel leidis aset neljapäeval, päev enne Suurt Reedet.

Lisaks Nigeeriale tegutseb Boko Haram Tšaadis, Nigeris ja Kamerunis. 2015. aasta märtsist kuni 2016. aasta augustini tegi rühmitus koostööd Iraagi Islamiriigiga.

7. aprill 2019, Maiduguri, Nigeeria kirdeosa. Kaader on pildistatud vahetult peale pommiplahvatust. Eelmise päeva õhtul tapsid linna lähistel Muna Dalti piirkonnas kaks Boko Harami enesetaputerroristi plahvatuses kolm inimest ja vigastasid kolmekümmet. Foto: Scanpix

Fakte Nigeeria kohta:
President: Muhammadu Buhari (26.05.2015 – …)
Pindala: 923 763 km2
Rahvaarv: 190,9 miljonit
Pealinn: Abuja
SKP: 375,8 mlrd USDd
Ametlik riigikeel: inglise

Põhiallikad: Caspian Report; BBC News.