Nigel Farage ja Richard Tice 2019. aastal. Foto: Scanpix

Ühendkuningriigi poliitik Nigel Farage selgitab Telegraphis, kuidas toorid ja leiboristid on kokku üks partei, mis ei taha ega oska riiki allakäigust päästa.

Kaks suurt parteid ei suuda Britannia heaks midagi ära teha. Nii toorid kui leiboristid on osalised Ühendkuningriigi allakäiku kiirendavas vandenõus. Tooride ja tööparteilaste vahel pole eelolevatel valimistel kõige pisematki erinevust.

Mõlemad parteid on surmavas massisisserände sõltuvuses ja kummalgi pole kava, kuidas tirida riik välja sügavast majanduslikust august. Otse öeldes kumbki isegi ei usu, et see on võimalik. Mina usun oma riiki ja ma olen valmis selle eest võitlema.

See on põhjus, miks ma asusin järgmiseks viieks aastaks Reform UK etteotsa ja kandideerin rahvaesindajaks Clactoni valimispiirkonnas, mis on linn Brexiti poolt hääletanud paljukannatanud Essexi maakonnas.

Kui ma möödunud nädalavahetusel (1.–2. juuni) valijatega kohtusin, tuletati mulle meelde, et ma seisan miljonite kodumaad armastavate brittide eest, keda ajab Ühendkuningriigi poliitilise nomenklatuuri reetmise poliitika öökima. Inimesed, kellega ma kohtun, olid esmalt kurjad tööparteilaste ja nüüd tooride avatud uste massisisserände poliitikate peale. Viimase kahe aasta jooksul on Ühendkuningriiki saabunud kaks ja pool miljonit sisserändajat. See on põhjus, mis neid valimisi võib kutsuda sisserände valimisteks.

Sügavat pahameelt põhjustab lisaks avalike teenuste kohutav olukord, seda alates tervishoiust kuni elamumajanduseni ja hoolimata rekordeid purustavatest rahuaja maksudest, mida surutakse paigal tammuvate näruste palkade otsa. Inimesed on meeleheitel, kuna mõistlikku plaani, mis annaks killukesegi lootust, et midagi võiks paremaks muutuda, pole ei tööparteilastel ega tooridel, veel vähem parteijuhtidel. 

Kui meediategelased räägivad mulle, et Reformile antud hääl tähendab raisku läinud häält, siis esmalt lööb selline upsakus mu tummaks. Ma selgitan neile, et kui Tööpartei need valimised ilmselt võidab, siis opositsiooni juhikoht on jätkuvalt lahtine.

Loomulikult võtsin ma suure riski, kui loobusin elust, mida ma naudin ja näen vaeva Britannia nimel, mida meie rikutud mõistusega nomenklatuur häbeneb. Olukord, milles on riik, ei jätnud mulle teist võimalust. Veelgi enam, ma olen kindel, et tänasest närusest Tooride parteist on võimalik koguda rohkem hääli ja viia sõda nende koju, kes tahavad brittidelt võtta ära iseseisva ning jõuka riigi.

Kuigi panused on kõrged, on ühel tervet mõistust esindaval poliitilisel parteil, nagu seda on Reform, siiski võimalik saavutada poliitikas mõjukas positsioon. 2016. aasta [Brexiti] referendumil saavutati võit toetudes kodumaad armastavale töölisklassile. Minu juhitud Ukip võttis aasta enne seda üldvalimistel tööparteilastelt ära rohkem hääli kui tooridelt. 2019. aastal suunasin ma need hääled Boris Johnsonile, mis tagas talle parlamendis suure enamuse, kuid mille ta maha mängis. 

Need miljonid valijad, kes otsivad muid lahendusi, peaksid teadma, et seekord tooridele hingetõmbeaega ei anta. Minu sõber Richard Tice [eelmine Reform UK juht] on tublisti kasvatanud Reformi toetusnumbreid ja nüüd on meie jaoks käes aeg realiseerida need võimalused ja ennast Westminsteri saalides jõuliselt kehtestada.

Reformi tegevuskava sisuks on uskumus, et võimu eesmärgiks on Britannia kodanike võimalikult hästi teenimine. Kui tööparteilased ja toorid seisavad massisisserände eest, lõpetab Reform eluliselt mittetähtsa sisserände, pöörab inimeste palgad tõusule ja päästab Briti avalikud teenused lakkamatult paisuva nõudluse koormast. 

Ajal, kui Londoni nomenklatuur kehtestab kõrgemaid makse ja soovib oma kaisuprojektidele kulutada üha enam maksumaksjate raha, saab Reform aru, et kõige paremaid otsuseid oma raha kulutamise osas langetavad Briti maksumaksjad. Kui meediainstitutsioone juhivad mölapidamatusega progressiusklikud, kes igal võimalusel alavääristavad Ühendkuningriiki ja selle ajalugu, siis mina ei häbene mitte kunagi seista Britannia eest ning seada selle inimesed esikohale. 

Midagi peab muutuma. Valijad saavad aru, et Keir Starmeri Tööpartei ja Sunaki toorid on sama trööbatud mündi kaks külge. Valijaskonnale tuleb näidata, et neile kahele on olemas elujõuline vastukaal.

Ma soovin juhtida mässu poliitilise nomenklatuuri vastu ja kutsun teid 4. juulil hääletama Reform UK poolt.

Tõlkis Karol Kallas