Nõukogude Liit ja Euroopa Liit – kas siiski kaksikvennad?

Illustratsioon: jpgon/Bigstockphoto.com

On lihtsalt uskumatu, kui palju on Euroopa Liidul ja Nõukogude Liidul ühist. Nüüdseks on eestlus ja kõik eestipärane saamas häbiasjaks, millest õhutatakse lahti ütlema – vahel tundub, et kõik, mille nimel me laulva revolutsiooni ajal võitlesime, on kadumas või muudetud häbiväärseks, tõdeb ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Kui küsida tänastelt Eesti noortelt, mida nad teavad Nõukogude Liidust, siis oskavad nad rääkida KGB-st, kes inimesi igati jälitas, küüditamistest, vangilaagritest, tühjadest poodidest ja absurdsest propagandast, mis ennustas õndsat kommunismi, ehk siis räigemast nõukaajast.

Paraku teavad nad märgatavalt vähem Nõukogude võimu brežnevlikust variandist ehk stagnatsiooniajast, ja sellest ei tahetagi neile vist enam eriti rääkida, sest see sarnaneb üha enam sellega, mida me kogeme praegu Euroopa Liidus olles.

Noored ei tea, et Nõukogude Liidus võideldi just selliste asjade vastu, mis on nüüd EL-is igapäevased ja tavalised. Nõukaajal otsustas Moskva täpselt samal moel liiduvabariikide asju, nagu Brüssel praegu EL-i liikmesriikidega teeb, ähvardades, hirmutades ja vajadusel sõnakuulelikke autasustades.

Praegu käiakse Brüsselis samamoodi kooskõlastamas asju, mida võiks kodus ise ära otsustada, euroliidu ametnikud on sama virgad otsustama banaani standardkõveruse üle nagu tšinovnikud Nõukogude Liidus. Nõukogude ajal hakati looma ühtset nõukogude rahvast, kelle juures poleks rahvus oluline — just nagu praegu levitatakse multikultuursust, mis peaks rahvusluse samuti mõttetuks muutma. Mäletatavasti hakati isegi meie laulu- ja tantsupeo kavasse suruma kõigi Nõukogude rahvaste kultuuri.

See on lihtsalt uskumatu, kui palju on Euroopa Liidul ja Nõukogude Liidul ühist.

Suurel Nõukogudemaal oli üks ja ainus õige ideoloogia, ülim tõde, millesse pidid kõik uskuma, ja kes julges selles kahelda, tembeldati kohe rahvavaenlaseks, kodanlikuks natsionalistiks või fašistiks ning paremal juhul sai ta ühiskonnas paariaks, keda materdasid nii töökollektiivid kui ka ajakirjandus. Nüüd on “ülima tõe” vaenlased saanud külge rassisti, populisti, vihakõneleja ja natsi sildi, repressioonid aga on olemuselt sarnased rahvavaenlaste hukkamõistmise kampaaniatega.

Isegi Brüsseli juhtorganid hakkavad sarnanema NLKP Keskkomitee poliitbürooga. Kui NSV Liidus kajastas ajakirjandus vaid kommunismiideed, siis nüüd peamiselt vaid globalismiideoloogiaid. Kui Brexit läbi läks, siis mõistsid EL-i liidrid selle hukka – mäletan täpselt, kuidas peale Junckeri kõnet kõik püsti tõusid ja plaksutama hakkasid ning see oli ülimalt komparteilik hetk.

Ka nõukaajal taheti naisi meestega võrdseks teha, pannes neid traktoritele ja kaevandustesse, nagu nüüd tahetakse võrdõiguslikkust päästekomandodesse. Lapsi üritati Pavlik Morozovi kombel vanemate peale keelt kandma panna – just nagu praegusedki traditsioonilise pere lagundajad teevad. Suurel Kodumaal rääkisid lasteraamatud vaid laste kaunist tulevikust, Läänes on samuti hakatud lastekirjandust poliitkorrektseks ümber kirjutama. Ka fosforiidisõda on Nõukogude Liidust läbi Euroopa tagasi tulemas.

See on lihtsalt uskumatu, kui palju on Euroopa Liidul ja Nõukogude Liidul ühist. Erinevus seisneb vaid selles, et poed on tollest ajast erinevalt kaupa täis ja raudset eesriiet pole – aga kaubarohkus uinutabki inimesed totalitarismiohtu nägemast. Maailmas vabalt ringireisimisest on aga saamas paroodia, sest pole teada, millises lennujaamas võid sa islamistist pommimehe ette jääda.

Vahel tundub, et kõik, mille nimel me laulva revolutsiooni ajal võitlesime, on kadumas või muudetud häbiväärseks.

1991. aastal me taastasime Eesti iseseisvuse ja kuigi järgnesid kriminaalsed ja džunglikapitalismiga 1990. aastad, olime me tollal oma maa peremehed ja iseotsustajad. EL-i ja NATO-ga ühinemise järel algas kogu otsustamisõiguse delegeerimine võõrastele, Nõukogude Liit hakkas piltlikult Euroopa Liidu kaudu naasma. Nüüdseks on eestlus ja kõik eestipärane saamas häbiasjaks, millest õhutatakse lahti ütlema – vahel tundub, et kõik, mille nimel me laulva revolutsiooni ajal võitlesime, on kadumas või muudetud häbiväärseks.

Retooriline küsimus “Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?” paneb kohe eitavalt pead raputama, sest midagi sellist, mille nimel rahvas tollal tänavatele tuli, pole enam alles jäänud. Kui nõukaajal oli, mille vastu seista, sest valed karjusid kasvõi tühjadelt poelettidelt vastu, siis nüüd uinutatakse meid suhtelise jõukusega sedavõrd ära, et paljud eestlased, eriti noorem põlvkond on lausa valmis rääkima inglise keeles, valima kallimaks samasoolise noore ning tervitama musti sisserändajaid, sest neis on enesealalhoiuinstinkt välja suretatud, multikultuurne juurtetu maailm on tehtud kauniks miraažiks kaugel eespool.

See, mida ei suutnud Nõukogude Liit, hakkab Euroopa Liidus räiget vormi omandama. Kui me ainult ühiselt kätt ette ei pane…

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!