Kuhu iganes maailmas ka ei vaataks, on sotsialism alati kaasa toonud häda ja viletsuse. Sotsialism ei ole ainult mineviku tont, mis koos Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga on kadunud aegade hämarusse. See rajakas kondab tänaseni mööda maailma ringi ja meie hegemooni USA päevapoliitikas on "demokraatlik sotsialism" vägagi ähvardavalt aktuaalne teema, kirjutab Ryan Bourne Cato Instituudi blogis.
Kus iganes sotsialismi riigikorrana ka ei rakendataks, Robert Lawsoni ja Ben Powelli sõnul see alati kukub läbi. Kristian Niemitz seletab küll ajaloost hulgaliselt näiteid tuues ja kaosesse kukkunud riikidele – mis on lubanud "seekord teha kõik õigesti" – osutades, et sotsialism ei päde, kuid kõigest hoolimata leidub ikka hulk inimesi, kes mühatavad selliste väidete peale, et "tegemist pole olnud päris sotsialismiga".
Sotsialismiteemaliste arutelude pidamine on täna üpris komplitseeritud ettevõtmine nii Ameerika Ühendriikides kui terves Lääneilmas. Suuresti on selle põhjuseks, et tänased uued "demokraatlikud sotsialistid" üritavad sotsialismile anda mingi uue, omapärase tähenduse.
Uute demokraatlike sotsialistide poolt on maha maetud tootmis- ja vahetusvahendite kollektiivse omamise segane idee. Selle asemel pühendub Bernie Sandersi ja Alexandria Ocasio-Cortezi tüüpi demokraatlik sotsialism tohutule heaoluriigile, riigi sekkumisele majandusse kõige mikroökonoomilisemalgi tasandil ja kes teab millistele ettevõtlusahendustele ja kahtlaseid kliimaeesmärke elluviivale plaanimajandusele.
Kui päritakse, kas sellist "demokraatlikku sotsialismi" on ka kuskil proovitud, siis AOC ja Sandersi sugused osutavad Skandinaavia riikidele. Skandinaavias, näiteks riigis nagu Taani, on väidetavalt edukalt kokku pandud massiivne heaoluriik ja edukas majandus.
Skandinaavia riikides on laiaulatuslike sotsiaalprogrammide kaudu küll tagatud inimeste heaolu, kuid seal toimib ka elujõuline turumajandus. 2015. aastal kinnitas toonane Taani peaminister näiteks, et "Taani on kaugel sotsialistlikust plaanimajandusest. Taani on turumajandus."
Rootsi jõudis eduka majanduse ja vähese majandusliku ebavõrdsuseni juba enne heaoluriigi sotsiaalprogramme. Ohtralt on tõendeid, et koos 1970ndatest kuni 1990ndate aastateni üha karmimaks muutunud riigi sekkumisega vähenes ka Rootsi majanduskasv. Viimasel kahel aastakümnel on Rootsi riik loobunud toonasest plaanimajandusest ja Rootsi kirjaniku ning ajaloolase Johan Norbergi arust on see majandusele ainult kasuks tulnud.
Kui tänased Põhjamaade majandused ei ole "demokraatlik-sotsialistlikud", siis kas võib tuua sellise süsteemi näiteks mõne teise riigi?
JP Morgan üllitas hiljuti selleteemalise uuringu ja üritas leida demokraatlik-sotsialistlikke riike, mida peaksid USAga võrreldes iseloomustama järgmised omadused:
- Ettevõtted maksavad rohkem makse ja riigi kulutused on suuremad/riigi osa majanduses on suurem.
- Rangemad tööliste õiguseid kaitsvad seadused, mis seavad ettevõtetele USA-ga võrreldes rohkem piiranguid inimeste tööle võtmisel ja nende vallandamisel. Kus piiratakse ettevõtjate vabadust määrata töötajate palku vastavalt nende tootlikkusele ja/või piiratakse ettevõtete vabadust palgata välistööjõudu.
- Toetutakse rohkem regulatsioonidele. Kinnisvaraarendus on seotud suuremate piirangutega. Kehtib rohkem kartellivastaseid seaduseid. Riik reguleerib rohkem turgu. Valdavalt kehtivad ärimudelid, mis ei teeni aktsionäride huve.
- Töölisi ja kodumaiseid ettevõtteid kaitstakse tariifide ja maksude abil seatud barjääridega. Kapitali liikumisele on seatud ranged piirangud.
Ja jõuti järeldusele, et ühtegi sellist riiki, mis vastaks kõigile viidatud demokraatliku sotsialismi kirjeldustele, pole olemas. Kuid üks riik jõudis üpris lähedale ja selleks on Argentiina. Riik, mis on alates 1816. aastal saavutatud iseseisvusest elanud seitse korda üle pankroti ja kus elatustase on alates 1900. aastast langenud maailmas kõige rohkem ning mis seisab täna taas silmitsi poliitilise- ja majanduskaosega.
Cato Instituudi teadur Marian Tupy on kunagi koostanud tabeli, milles on kahekümnenda sajandi Argentiina allakäik kenasti kokku võetud.
Augustis toimunud presidendivalimiste eelvooru ootamatute tulemuste tõttu on tänaseks riiki tabanud majanduskriis. Riigi valuuta kukub, majandus on sügavas augus, tööpuudus on suur ja inflatsioon küündib üle viiekümne viie protsendi.
Argentiina ei ole küll kokku kukkunud viisil, nagu "tõelised sotsialismimaad" Venezuela, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, Põhja-Korea ja teised sarnased. Kuid selle riigi majandusmudel on põhjustanud pikaleveninud ja dramaatilise allakäigu. Selle tõttu võib "demokraatlikku sotsialismi" võrrelda "maalilise teekonnaga pärisorjusse".
Tõlkis Karol Kallas