Obama – tüüpiline Washingtoni imperialist

Endine USA president Barack Obama teiste endiste presidentide George Bushi ja Bill Clintoni seltsis. Foto: Scanpix

Vastupidiselt levinud arvamusele tähistas USA neljakümne neljanda presidendi ametiaeg suurkorporatsioonide mõju suurenemist ja Washingtoni imperialismi, kirjutab majandusteadlane ja endine USA aserahandusminister dr Paul Craig Roberts.

Calrity Press üllitas hiljuti Jeremy Kuzmarovi raamatu “Obama igavesed sõjad. Püsivalt sõjajalal oleva riigi välispoliitika esimene mees” (OBAMA’S UNENDING WARS Fronting the Foreign Policy of the Permanent Warfare State). Raamatut tutvustas ka Ron Paul Institute.

Kuna Obama pommitas droonidega seitset moslemiriiki, sai ta hüüdnimeks “droonikuningas”. Lisaks aitas Obama administratsioon kaasa Hondurase valitsuse kukutamisele. Tänu Obamale kukutati ja mõrvati Gaddafi, üritati sama korda saata Süürias Assadiga, tema jõuametite käsi oli mängus Ukraina revolutsiooni lõkkele puhumise juures ja tema ametiajal halvenesid katastroofiliselt suhted Venemaaga. 

Lisaks üritati kukutada Ladina-Ameerika presidente Moralesit, Chavezit ja Ortegat. Obama jäi vahele korduva valetamisega ja oli suur militaarindustriaalse kompleksi ning globaalkapitalistide sõber.

Kirsiks eelpool kirjeldatud kuritegeliku tordi peal on Obama ajal rakendatud poliitika, mille alusel tapeti USA kodanikke seadusi eirates ja pelgalt kahtlustuste alusel. Surmaotsuseid langetati igal teisipäeval, kui Obama toonase CIA juhi John Brennaniga valis fotode ja kes teab kelle koostatud memode alusel välja hukkamisele määratud väidetavad terroristid. Üks surmaotsuse saanud inimene oli välimuse järgi noorem kui 17-aastane tüdruk.

Väidetavate metsikuste vältimise nimel pani Obama ise toime massilisi metsikusi. Ühe sellise hullumeelsuse tagajärjeks on immigrantide vool USAsse ja selle hegemooniasse, mille tulemusena elab lisaks Ühendriikidele Euroopas, Austraalias ja Kanadas hulgaliselt inimesi, kellel on oma sugulaste tapmise, vigastamise ning vara hävitamise pärast kõik põhjused kõike läänelikku vihata. Riikide [demokraatlikuks] pommitamine ja okupeerimine sõpru väga ei tekita.

Obama oli kurjale impeeriumile suurepäraseks esindusnäoks. Olles osaliselt must, sai teda esitleda kui inimõiguslast ja George W Bushi režiimi poolt alla surutud tumeda nahavärviga inimeste suurt sõpra. 

Obama oli olnud ainult ühe ametiaja Illinoisi osariigi senaator, tal ei olnud märkimisväärset sõltumatut toetajate baasi ja nii ei olnud tal suurt võimalik seista vastu jõulistele huvigruppidele. Ametisse istutatuna päästis ta valitsevate oligarhide soovide kohaselt valla häda ja kaose ning kukutas iseseisvaid valitsusi, allutas oligarhide huvidele naftakaubanduse ja üritas Lähis-Idas kehtestada Washingtoni ning Iisraeli kaksikhegemoonia. 

Kuzmarovi Obama-kirjeldus vastab suure hulga inimeste poolt osutatud Washingtoni interventsionistlikule olemusele. Julma sekkumist teiste riikide siseasjadesse on kirjeldanud näiteks kindral Smedley Butler, John Perkins raamatus “Majanduspalgamõrvari ülestunnistused” (Confessions of an Economic Hit Man) ja Stephen Kinzer Dulles’i vendade elu käsitlevas raamatus “Vennad” (The Brothers). 

Vahe on ainult selles, et Obama oli täiesti teadlik, et ta esindas valitsevat klassi, samal ajal kui kindral Butler mõtles algselt, et ta kaitseb New Yorki pankade ja United Fruit Company asemel USA huvisid. Perkins arvas, et ta aitab riike, millele suunatud abiprogrammide heaks ta töötas ja Dulles’i vennad tegutsesid presidentidest sõltumatult. Obama aga andis endale aru, kes ta on ja ei petnud ennast.

Donald Trump üritas taastada presidendiameti sõltumatuse ja selle tõttu leidis ennast Russiagate’i uurimise alt. Saab olema huvitav jälgida, kas presidendil õnnestub taastada oma ameti autoriteet või saab temastki nomenklatuuri marionett.

Tõlkinud Karol Kallas. Toimetanud Markus Järvi. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!