Fanny de Sivers. Foto: erakogu

Objektiivi raadiosaade kaugeneb seekord päevapoliitikast ning võtab vaatluse alla tõeliselt Suure Eestlaste selle väljendi õiges tähenduses. Juttu tuleb Pariisis elanud keeleteadlase ja esseisti Fanny de Siversi (1920-2011) loomingust ja selle erinevatest tahkudest.

Stuudios on teoloogiadoktor, Tallinna Jaani koguduse vaimulik ja Fanny de Siversi kogutud teoste koostaja Arne Hiob ning saatejuht Indrek Petersoo.

Fanny de Sivers (neiupõlvenimega Isak) sündis 26. oktoobril 1920 Pärnus ja õppis Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu. Abiellumise järel Hans-Georg von Siversiga lahkus ta 1941. aastal koos baltisakslastega Saksamaale. Tema abikaasa langes sõja lõpus.

1949. aastast elas ta Prantsusmaal, kus töötas alguses tõlgi ja sekretärina riigiasutustes. Olles lõpetanud Tartus alustatud ning Würzburgis ja Pariisis jätkatud keeleõpingud doktorikraadiga Lundi ülikoolis, töötas ta 1964–1986 keeleteadlasena Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses.

Eestis sai Fanny de Sivers tuntuks säravate artiklitega erinevates väljaannetes, mis ilmusid alates 1980nda­te aastate lõpust. Esmakordselt käis ta kodumaal 1993. aastal 1993–1994. aastani oli ta Tartu Ülikooli külalisõppejõud.

Fanny de Sivers elas üle kuuekümne aasta Prantsusmaa pealinnas, kuni surmani 22. juunil 2011. Ta maeti Tallinna Metsakalmistule.

Mullu 26. oktoobril oleks Pärnust pärit pariislanna Fanny de Sivers saanud 100-aastaseks. Sajanda sünniaastapäeva puhul ilmus ka neljaosaline kogutud teoste sari, mille pani kokku seekordne saatekülaline Arne Hiob. Tänavu suvel möödub kümme aastat Fanny de Siversi surmast.

Eesti soost esseisti ja tõlkija huviks oli eesti keele uurimine, kristliku vaimupärandi edasiandmine kodumaa eestlastele ning evangeeliumi sõnumi mõtestamine. Veendunud katoliiklasena selgitas Fanny de Sivers ristiusu ja Rooma-Katoliku Katoliku õpetuse põhitõdesid lihtsalt ja selgelt, tehes seda eestlasele arusaadavas keeles.

Fanny de Sivers oli suure südame ja tundliku sotsiaalse närviga inimene, kes ei talunud ebaõiglust ning vastas selle ilmingutega omapoolsete kirjutistega. Justkui täna oleksid kirjutatud read 2001. a. ilmunud “Paastuaja kirjades”: “Mõtlen kurbusega kõhnadele ja kahvatutele eesti lastele, kelle alatoitlus hävitab tõusva sugupõlve elujõu. Mõtlen kibedusega vanadele, kes peavad valima toidu ning vajalike arstirohtude vahel. Kõigile, kel pole enam kohta meie rabelevas tarbijaühiskonnas. Ja samal ajal varastab, raiskab ning pidutseb nõndanimetatud “seltskond”, kelle veiniklaasitõstmiste ja tordilõikamistega kostitavad meid “edumeelsed” ajalehed.”

Head kuulamist ja kaasamõtlemist!