Coudenhove-Kalergi nägemus, kus maailm on jagatud viie suurvõimu vahel. Pilt: Wikipedia

George Orwelli “1984-s” loodud maailm, mis on jagatud kolme suurvõimu vahel, oli suure tõenäosusega inspireeritud mitmetele Euroopa Liidu ideoloogidele eeskujuks olnud Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi 1926. aastal üles joonistatud maailmanägemusest. Ülevaate teeb Karol Kallas.

Kalergi kirjeldas 1923. aastal üllitatud raamatus “Pan-Europa” maailma, kus Maa on jagatud viie suurvõimu – Pan-Euroopa, Pan-Ameerika, Briti impeerium, Venemaa impeerium ja Ida-Aasia (Jaapan ja Hiina) – vahel. Tema sõnul peab maailm lõpetama mõtlemise mööda rahvuseid ja hakkama mõtlema kontinentide mastaabis. Viidatud viiest maailmariigist olid tema jaoks tähtsad ainult neli esimest. Mõneti kummalisena võib välja tuua, et Kalergi Pan-Euroopasse kuulusid peale Euroopa riikide veel Saksamaa, Prantsusmaa ja Portugali kolooniad Aafrikas, Kagu-Aasias ja Prantsuse-Guajaana Lõuna-Ameerikas.

Tänaseks on Kalergist (1894–1972) saanud “pühakule” kohaselt poolmüütiline tegelane. Tema algatatud Euroopa  suurema lõimumise arutelu kestab tänaseni. Progressistlikuma inimkonna poole jaoks on tema sõnad prohvetlikud, mõistlikum ja parema ilmavaatega pool näeb temas ainult ühe suure vandenõu eestkõnelejat.

Kalergi on vähemalt sama põnev – või jube – isiksus kui üks tema kaasaegne, ilmselt Saksamaa tuntuim riigijuht. Tema ideed on vähemalt sama äärmuslikud või hullemadki kui viidatud riigijuhil. Kummalisel kombel ja vaatamata sellele, et ta peab “uue inimese” ehk “vaimuaadli” suurimateks eeskujudeks Leninit ja Leon Trotskit, on sellel kosmopoliitsel aristokraadil kuidagi õnnestunud jääda ajaloo “õigele” poolele. Kalergi on see, kes soovitas Euroopa Liidu hümniks Ludvig van Beethoveni “Ood rõõmule”, tema soovitusel peetakse Euroopa päeva ja ta on läbi ajaloo üheks parimaks linateoseks peetava “Casablanca” ühe peategelase, vastupanuliikumise juhi Victor Laszlo, prototüüp.

Pan-Euroopa liikumise algne lipp. Tänapäevasel lipul on risti ümber lisaks kaksteist Euroopa Liidu tähte. Pan-Euroopa Liikumine sai alguse 1922. aastal ja Kalergi oli üks selle algatajaid. Liikumine tegutseb tänaseni. Täna on selle president prantslane Alain Terrenoire ja peakorter asub Münchenis. Läbi aegade on liikumisse kuulunud suurel hulgal väga tuntud nimesid, kellest võib nimetada näiteks Albert Einsteini ja Sigmund Freudi.

Kalergi, koos Austria kroonprintsi Otto von Habsburgiga, asutasid Pan-Euroopa liikumise 1922. aastal. 1923. aastal üllitas Kalergi Pan-Euroopa manifesti ja 1924. aastal hakkas välja andma Pan-Europa nimelist ajakirja, mis ilmus kuni 1938. aastani, kui organisatsiooni tegevus Saksamaal keelustati. 1926. aastal toimunud esimene Pan-Euroopa liikumise kongress valis Kalergi presidendiks, kelleks ta jäi kuni oma surmani.

Kalergi Pan-Euroopa algatuse taga nimetatakse ametlikus ajaloos kartust, et Venemaast saab maailma hegemoon, millise käsitlusega paraku tema “Praktilises idealismis” esitatud vaated – Lenin ja Trotski kui uue vaimuaadli etalonid (lk 45) – ei ühti. Kalergi arusaamise järgi vajas maailm Pan-Euroopa hegemooniat, milleks oli vaja ületada Euroopa erinevad rahvuslused ja sulatada kõik Euroopa rahvad ning riigid ühtseks löögirusikaks. Pan-Euroopa superriigi ideoloogiaks oli pöörane segu sotsialismist ja kristlusest, mida ta ise nimetas “sotsiaalseks vaimuaristokraatiaks”.

Sarnaselt “1984” (ja Brexiti järgselt) ei ole Ühendkuningriik Kalergi maailmakorras osa kontinentaalse Euroopa superriigist.

Kalergi nägi oma Pan-Euroopa maailmakorras ette ainult viite üliriiki, mida näitab üks tema loodud maailmakaartidest.

  • Pan-Euroopa: ühendab kõiki Euroopa riike, kuid sinna ei kuulu Venemaa ja Briti impeeriumid. Pan-Euroopasse kuuluvad veel Prantsusmaa, Itaalia, Portugali ja Madalmaade koloniaalvaldused Ameerikates, pooles Aafrikas ja olulises osas Kagu-Aasiast.
  • Pan-Ameerika: kogu Lõuna- ja Põhja-Ameerika, välja arvatud brittidele kuuluv Kanada ja pisikesed Euroopa impeeriumile kuuluvad tükid. Pan-Ameerikasse kuuluvad ka Filipiinid, mis kaardi joonistamise ajal olid Ameerika Ühendriikide valduses.
  • Briti rahvasteühendus: põhimõtteliselt Briti impeerium selle hiilgeajal, kuhu kuuluvad Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Briti Guajaana, Aafrika Lõuna-Aafrika tipust kuni Egiptuseni, Araabia poolsaar, India poolsaar, Malaisia, Paapua Uus Guinea, Austraalia ja Uus-Meremaa.
  • Vene impeerium: peaaegu sama suur kui see oli oma hiilgeajal. Sinna kuulub Ukraina, Kaukasus ja Kesk-Aasia. Samas Balti riigid ja Soome on osa Pan-Euroopast.
  • Ida-Aasia: maa-alalt kõige väiksem maailmavõim, kuhu kuuluvad Jaapan, Hiina, Korea(d) ja Nepal.

Suur idee Kalergi kaardi taga on järgmine: suurus teeb tugevaks ja mastaap loob efektiivsuse. Maailm liigub suurte koostöötsoonide suunas ja selline paistis Kalergi jaoks geopoliitiline reaalsus. Tähele tasub panna ka seda, et mõned riigid ei mahu aadlimehe maailmanägemusse: need on Türgi, Iraan, Afganistan ja Etioopia.

“1984” maailm. Suure tõenäosusega sai George Orwell oma düstoopilist maailmakorda joonistades innustust Kalergilt. 

Kalergi kaart on hirmutav. Viie riigi oligopol tähendab ka seda, et nende valitsused on inimestest väga kaugel. Hiljem Kalergi siiski korrigeeris oma maailmanägemust ja keskendus Euroopa ühtsusele.

Kalergi Pan-Euroopalikkus vasakpoolsetele ei meeldinud. Seda põlgasid nii omaaegsed kommunistide-sotsialistide-sotsiaaldemokraatide pere liikmed kui natsionaalsotsialistid. Viimased, peale võimule saamist, nimetasid tema ideid “juuretuks, kosmopoliitseks ja elitistlikuks nurisünnitiseks” ning pidasid Pan-Europismi üheks vabamüürlaste vandenõu osaks. 

Mingi alus sellisel arvamusel oligi: 3. septembril 1921. aastal esitas Kalergi avalduse sooviga saada Euroopa ühe vanima, Viini Humanitas looži liikmeks.

Oma avalduses kirjutas Kalergi: “Ma tunnistan ennast Euroopa ühenduse ja kitsamas võtmes Saksa kultuurikogukonna liikmeks, kuid seda mitte mingil juhul mingis rahvuslikus võtmes … Nimetatud põhjustel pean ma ennast ainult kosmopoliidiks, kes tunneb kõige laiemat poolehoidu võõraste ja kõige võõrapärase suhtes ning seda ilma vähimagi rahvusliku ja sotsiaalse eelarvamuseta. Minu sõprade ringi kuuluvad kõigi sotsiaalsfääride ja elualade esindajad. Ma soovin ühineda Liiduga [vabamüürlastega], mis on sama kosmopoliitne ja rahvusvaheline, nagu ma isegi ning kus valitsevad rahvusvahelise leppimise ja rahvaste vendluse ideed.”

Peale 1938. aasta Anschlussi põgenes Kalergi Ameerika Ühendriikidesse ja pühendas sõjaaja ühtse Euroopa ideede propageerimisele. Ühel hetkel soovis ta moodustada eksiilis Austria valitsuse ja saada ise selle juhiks, kuid Franklin Roosevelt ja Winston Churchill ei arvanud sellisest mõttest midagi.

Euraasia liit. 1934. aastal Kalergi üllitatud raamatu kaas, millel on kujutatud järjekordne Pan-Euroopa visioon. Sellel kaardil ei ole Pan-Euroopasse kaasatud kolooniaid, kuid see eest on seal terve Nõukogude Liit. 

Peale Teist Maailmasõda kandsid Euroopa suurema integreerumise eest hoolt teised inimesed, kuigi näiteks Churchill kiitis Kalergi Pan-Euroopa algatust ja tema 1946. aastal Zürichis peetud kõne. Kalergil oli oluline roll 1947. aastal moodustatud Euroopa parlamentaarse liidu moodustamise juures ja 1950. aastal pälvis ta esimesena Karl Suure auhinna, mida antakse välja Aacheni linna poolt teenete eest Euroopa ühendamisel.

Gstaadi lähedal asuval Kalergi hauakivile on kirjutatud epitaaf Pionnier des États-Unis d’Europe. Kuigi see kõlab lihtsalt, on talle Euroopa Liidu rajaleidja rolli omistamine siiski pisut eksitav. Tal ei olnud pea mingit rolli Euroopa Liidu või selle mõne eelkäija moodustamise juures. Samuti ei ole Euroopa Liidust, vaatamata erinevate aktivistide pingutusele, saanud Kalergi ette nähtud monoliitset superriiki – epitaafis kirjutatud Euroopa Ühendriike.

“Rohkem Euroopat” eestkõnelejate jaoks on Kalergi siiski omamoodi pühakuks. Üle kogu Euroopa leiab väljakuid ja tänavad, mis kannavad tema nime.

Kalergi “Praktiline idealism” 1925. aastal ilmunud raamatu kaas.

Hirmutava teetähisena, eriti peale 2015. aasta ja siiani kestvat massisisserände katastroofi, laiub üle Euroopa nõndanimetatud “Kalergi plaani” vari. “Euraasia-negroidne tulevikurass, mis väliselt sarnaneb vanadele egiptlastele, asendab rahvuste mitmekesisuse iseloomude mitmekesisusega.”  (“Die eurasisch–negroide Zukunftsrasse äußerlich der altägyptischen ähnlich, wird die Vielfalt der Völker durch eine Vielfalt der Persönlichkeiten ersetzen.” Prakticher Idealismus, lk 23.)

Kui mingi ajani võis tema viidatud segavereliste ja “mitmekesiste iseloomudega” ühtse pruuni rassi nägemust pidada mingiks 20. sajandi alguskümnendite, kui terve läänemaailm kollektiivselt hullus, vaimseks nurisünnitiseks, siis peale Angela Merkeliwir schaffen das-i” on ehmatavalt reaalseks osutunud tõsiasi, et “Praktiline idealism” pole mitte “Minu võitlusega” võrreldav konkreetsesse ajalooperioodi kuuluv teos, vaid Euroopa Liidu juhtkonna õpik. Õpik, kuidas teha Euroopa Liitu. 

Arvamusloos on kasutatud portaalis Big Think ilmunud Frank Jacobsi artikli materjale.