Uue reaalsuse aken: vikerkaarevärvides Valge Maja 26. juunil 2015. Foto: Mladen Antonov, AFP Photo/Scanpix

Joe Carter kirjutab sellest, kuidas Ameerika kristlaste tegevusetus ja poliitiline ükskõiksus on lasknud Overtoni aknaks nimetatava teooria abil ühiskonnas läbi suruda terve hulga kultuurilisi alusväärtusi ümberkirjutavaid muutusi. Ometi polnud resultaat ühelgi juhul ette määratud, kui piisav hulk inimesi oleks õigeaegselt reageerinud.

Viimase poole sajandi jooksul on tehnoloogiline areng ja selle tulemuste rakendamine hämmastava kiirusega edasi liikunud. Kulus 46 aastat, enne kui veerandis Ameerika majapidamistest võeti kasutusele elekter, ja 35 aastat, kui sama paljudesse kodudesse jõudis telefon. Mobiilitelefoni ja internetiga aga kulus vaid vastavalt 13 ja seitse aastat, kuni need jõudsid sama suure hulga inimesteni.

Ka uued ideed ja kontseptsioonid leiavad ühiskonnas üha kiiremat vastuvõtmist. Ideed, mis kunagi tundusid radikaalsed, on vähem kui kümne aasta jooksul muutunud mõeldamatust normaalseks. Kõige eredam näide on samasooliste abielu. 1996. aastal oli selle vastu 65 protsenti ameeriklastest, täna [2013] nõustub sellega 53 protsenti. 2003. aasta maikuus ei olnud ükski osariik homoliite heaks kiitnud; kümme aastat hiljem on samasooliste abielu lubatud viiendikus osariikidest (kümnes osariik, Rhode Island, kiitis vastava seaduse heaks alles eile). [26. juunil 2015 kuulutas USA ülemkohus samasooliste abielu kehtivaks kogu riigis.]

Kuidas abielu ümberdefineerimise kava jõudis üldse seadusandliku reguleerimise tasandile? Ja miks juhtus see nii kiiresti? Et seda seismilist kultuurimuutust mõista, peame heitma pilgu paarikümne aasta tagusele vähetuntud poliitilisele teooriale.

Overtoni aken – teooria, mida arendas 1990. aastate keskel praeguseks meie seast lahkunud Joseph P. Overton – kirjeldab akent, mis avaneb avalikkuse reaktsioonidena ühiskondlikele aruteludele. Overton uskus, et spekter sisaldab kõiki valikuid “võimalikkuse aknas”:

“Kujutlege soovi korral ühele otsale toetuvat joonlauda. Kumbki ots kujutab äärmust mistahes poliitilises küsimuses. Nende vahele jäävad kõik ühest äärmusest teise ulatuvad vahevormid. Joonlaud esindab teatud küsimuses kogu poliitilist spektrit. Overtoni akna mõte seisneb selles, et korraga on poliitiliselt teostatav ainult üks osa kogu spektrist. Ükskõik kui agaralt mingi mõttekoda või muu rühmitus kampaaniat ka ei teeks, saadab edu ainult neid seadusandlikke algatusi, mis jäävad poliitilise teostatavuse aknasse.”

overton-windowOverton töötas oma mudeli välja kirjeldamaks poliitilise kliima muutumist. Kuid ma usun, et selle abil saab valgust heita ka sellele, kui sügavad ja (enamasti) kahjulikud muutused on meie kultuuris ja ühiskonnas laiemalt aset leidnud. Kui eesmärgiks seatakse kultuuriliste institutsioonide õõnestamine, siis koosneb kogu protsess alates mõeldamatuse faasist kuni legaliseerimiseni viiest astmest.

Esimene aste: mõeldamatust radikaalseks

Esimene samm on kõige lihtsam, juhul kui mingist küsimusest õnnestub teha kinnismõte või akadeemilise sümpoosioni teema. Kuna professorid ja perverdid on lummatud kõigest, mis seatud piire ületab, siis tuleb teil saavutada emma-kumma rühma tähelepanu. Pole vahet, kellest alustate, sest auditoorium ja magamistoapoliitika ristuvad vältimatult.

Teine aste: radikaalsest aktsepteeritavaks

Selleks tuleb välja mõelda ja käibele võtta eufemism. Soovite tappa emaüsas olevat last? Aga nimetage seda “raseduse katkestamiseks”, ja sellest saab meditsiiniline protseduur. Soovite abielu mõiste alla arvata ka samasooliste liidud? Defineerige abielu mõiste ümber nii, et see tähendab riigi poolt kinnitatud kahe (?) voodit ja tuludeklaratsiooni jagada sooviva inimese vahelist suhet. Aga ärge unustage nimetamast seda armastuseks – meie kultuuris saab eros’ega kõike vabandada.

Mõistagi tuleb ette mõningaid tagasilööke, kuid neid, kes ei nõustu radikaalse idee muutmisega aktsepteeritavaks, saab häbimärgistamise abil korrale kutsuda. Ühtse rivi hajutamiseks on vaja ainult nõelavalt tabavat solvangut. Näiteks “sallimatuks” tembeldamine on tõhusam kui kumminui, millega noorukeid taltsutada. Millenniumi põlvkonnal on vähe niisuguseid põhiveendumusi, millest ei olda valmis loobuma, et vältida sallimatu silti. Kahju küll, kui Jumal teisiti arvab, kuid eakaaslaste ebasoosingusse sattumine ei tule kõne allagi.

Kolmas aste: aktsepteeritavast mõistlikuks

Mis saab olla mõistlikum, kui leida endale mingisugune jumal? Ja kuigi ameeriklased võivad teenida Allahit, Jehoovat või Jeesust, teenime me enamasti Ameerika ebajumalat – iseennast. Just selle pärast on individualismist saanud meie maal kõige kiiremini kasvav kultus. Ameeriklased on langenud iseenese kummardamisse, jutlustades individualismi evangeeliumi. Ja see on pragmaatiline ja heakskiitev kuulutus. Nagu üks selle ülemevangelistidest – Lady Gaga – ütleb, olete te lihtsalt “nii sündinud”: “Ei loe, kas armastad teda või suure tähega T-e-d-a / aja käpad püsti / sest oled nii sündinud.”

Neljas aste: mõistlikust populaarseks

Selle sammu puhul on vajalik, et teemale antakse isikuline mõõde. Kas te tunnete kedagi, kes kuulub LGBT kogukonda? On oma abielu lahutanud? Aborti teinud? Aga loomulikult – taolisi inimesi leidub teie perekonnas, koolis, koguduses. Kas te vihkate neid? Kui mitte, kuidas võite siis ikka veel nende käitumist hukka mõista? (Märkus: jälgige, et räägite piisavalt kiiresti, et keegi ei hakkaks teie jutu loogikas kahtlema.)

Nagu öeldakse Raamatute Raamatus (või hoopis ühes Lady Gaga laulus?): ärge mõistke kohut, et Jumal ei mõistaks teie üle kohut. Te tahate ju inimestele meeldida, eks ole? Aga rääkige siis seda, mis arvamusliidrite (näiteks nende, kes osalevad tõsielusaadetes) meelest peaks olema üldiselt omaks võetud. Siis olete populaarne ja teid ei saa süüdistada sallimatuses.

Viies aste: populaarsest legaalseks

Tellige avaliku arvamuse uuring ja näidake seda poliitikutele, kes teevad kõik ülejäänu.

Loomulikult ei nõustu ühiskonnas kõik inimesed kõigi eelpool mainitud sammudega, kuid see ei takista mingil küsimusel normiks muutumast. Vaja on vaid seda, et enamik inimesi, kes küll asja heaks ei kiida, ei võtaks selle suhtes mitte midagi ette.

Peaaegu kogu kultuuriliselt lammutav poliitika – abordi ja lahutuse lubamisest kuni homoabieludeni – on Ameerikas sel viisil ellu viidud: kristlased, kes peavad neid küsimusi “mitteaktsepteeritavaks”, kiidavad paraku oma tegevusetusega muutused radikaalse individualismi suunas vaikimisi heaks.

Tegevusetus ongi õige sõna, sest enamasti on tegemist teadliku osavõtmatusega. Näiteks: kui iga Ameerika kristlane, kes on enda sõnul abordivastane, loobuks hääletamast aborte toetava kandidaadi poolt (mistahes parteist), siis muutuksid abordiseadused kahe valimistsükli jooksul. Niisamuti, kui iga Ameerika kristlane, kes enda sõnul seisab traditsioonilise abielu eest, keelduks toetamast õigustamatuid lahutusi, oleks meie riigis tänapäeval palju vähem vaesust ja purunenud perekondi. Ja kui iga Rhode Islandi kristlane oleks olnud valmis panema oma saadikud vastutama abielu ümberdefineerimise püüdluse eest, siis poleks hiljutist homoseksuaalide õigusi laiendavat seadust mitte kunagi hääletusele pandudki.

Kahjuks pole seda juhtunud ja lähiajal ilmselt ei juhtugi. Ameerika on vorpinud tohutul hulgal kristlasi, kes on mihklid ära seletama, miks nad toetavad asju, mis on ristiusuga täielikus vastuolus, ja masendavalt vähe neid, kes oskavad põhjendada, miks meil tuleb jääda Pühakirja õpetuse ja kiriku tarkuse juurde.

Ajalugu on näidanud, et pühendunud kristlased võivad Overtoni akna sulgeda ja muuta seaduseks tehtu taas mõeldamatuks (nt William Wilberforce). Kuid see nõuab veendunud inimesi, kel on julgust ja valmidust olla tõe pärast põlatud. Kas praegusel sugupõlvel on taolisi voorusi? Võib-olla mitte. Kuid ma ei kaota lootust, et meie lastelastel on.

Tõlkinud Veiko Vihuri