Kõige tõsisem ebaõnnestumine on Euroopa vastumeelsus istuda Kremliga läbirääkimiste laua taha ning kangekaelne veendumus, et Ukrainat lõputult võitlema ässitades jõutakse mingi ime läbi võiduni, nendib Spectatori toimetaja ja kirjanik Owen Matthews.
Vladimir Putin pole 2022. aastast oma sõjaeesmärke karvavõrdki muutnud ning on endiselt otsustanud sõda jätkata. Donald Trumpil pole pakkuda uut rahuplaani – tema eesmärk näib olevat lõpetada Ukraina sõda sisuliselt Putini tingimustel.
Kiievil hakkavad aga raha ja mehed otsa saama, samal ajal kui õhutõrjes haigutab tõsine puudus Patrioti rakettidest, millega kaitsta Ukraina linnu Kremli rünnakulainete eest.
Need on kolm masendavat järeldust Trumpi väimehe Jared Kushneri ja USA erisaadiku Steve Witkoffi viimase Moskva ja Kiievi visiidi põhjal.
Teeleasumise eelõhtul lubas Trump, et tema poisid esitlevad Ukrainale "uue plaani". Peagi sai aga selgeks, et mingit uut algatust tegelikult pole.
Selle asemel lasi Putin muiates ringlusesse oma ammused seisukohad: Venemaa peab vabastama kogu Donbassi, Ukraina tuleb aga endiselt "demilitariseerida" ja "denatsifitseerida".
On tõsi, et rääkimine on parem kui vaikimine. Eriti sõjas, mis on muutunud rindel kibedaks kurnamissõjaks ning mille järgmise etapi käigus üritavad mõlemad pooled hävitada vastase tagalas teineteise linnu ja elutähtsat taristut.
Jared Kushnerit pilkasid mõned kiievimeelsed kommentaatorid tema liigse optimismi pärast, kui ta rõhutas, et Trump soovib sõja lõpetamisel kasutada oma ärikogemust. "Sõda on negatiivse summaga mäng. Sõjas kaotavad kõik," rääkis Kushneri Kiievis ajakirjanikele. "Äri ja rahu on aga positiivse summaga."
Kushner rääkis ka Putini Venemaa tulevikku sihitud püüdlustest, mida võiks samuti hakata ellu viima pärast sõja lõppu. Putini välispoliitikanõunik Juri Ušakov kinnitas omalt poolt, et kohtumistel arutati põhjalikult "majandusküsimusi ning võimalikke suuri ja vastastikku kasulikke Vene-Ameerika projekte".
Lühidalt, Trumpi meeskond keskendub jätkuvalt sõja lõpetamise majanduslikule kasule.
Vladimir Zelenski näeb aga olukorda sootuks teises valguses, nimetades võitlust Donbassi pärast "sõjaks ellujäämise nimel".
Ühes asjas eksib Trump sügavalt. Ta näib uskuvat, et suurte äritehingute sõlmimine võiks kuidagi mõjutada Kremli otsuseid. Kui Putin oleks Venemaa majandusliku heaolu esikohale seadnud, poleks ta täiemahulist invasiooni üldse alustanud.
Putin ei taotle selle sõjaga majanduslikku jõukust, vaid kaitseb Venemaad eksistentsiaalse ohu eest.
Salajased auditid näitavad, et ainuüksi 2024. aastal läks ülemaksmise ja korruptiivsete lepingute tõttu kaduma umbes 1,2 miljardit dollarit.
Ent samal ajal petab ennast ka Zelenski, kui usub, et Ukrainal on realistlik võimalus Venemaad sõjaliselt alistada või isegi peatada Kremli aeglane, kuid järjekindel edenemine.
Veelgi olulisem, samal ajal kui Kreml jätkab halastamatut pommitamist Ukraina linnade elamiskõlbmatuks muutmiseks, riigi majanduse hävitamiseks ja selle tuleviku röövimiseks, on Kiievi kaitsevõime üha kaheldavam.
Osa Ukraina õudusunenäost on põhjustatud taktikalistest teguritest. Kõik Venemaa kaugmaa ründesüsteemid on muutunud järjest hävitavamaks. Käiku on läinud reaktiivmootoriga Gerani ründedroonide uus põlvkond, mis varasematest Iraani Shahedi droonidest on oluliselt kiirem ja täpsem. Venemaa arendab vähemalt kaht uut ja odavat tiibraketisüsteemi ning suurendab nii õhust kui ka maapinnalt lastavate ballistiliste rakettide tootmist.
"See on linnade ja taristu sõda, mida ei võida keegi," nentis Zelenski kaitsetehnoloogiate nõunik ja Ukraina kaitseringkondade üks juhtfiguure Serhi Beskrestnov käesoleval nädalal Guardianile. „Rünnak on muutunud tugevamaks kui kaitse."
Beskrestnovi ennustab, et Ukraine ei suuda hankida sel talvel oma linnade kaitseks piisavalt rakette, pidamaks vastu Venemaa rünnakutele.
Kuid peamine põhjus Ukraina aeglaselt lahtirulluvale kaotusele peitub strateegias.
Lääne sanktsioonid on sisuliselt läbi kukkunud. Üheks põhjuseks oli Lääne soov hoida Joe Bideni administratsiooni ajal naftahinnad madalal, teiseks aga Euroopa janu Venemaa veeldatud maagaasi järele – eriti pärast Iraani sõja puhkemist.
Augustikuised küsitlused näitavad ukrainlaste seas laialdast muret korruptsiooni pärast. Enamik vastanutest leiab, et korruptsioon on riigile suuremaks ohuks kui Venemaa ning ligi 57 protsenti ukrainlastest peab korruptsiooni leviku eest vastutavaks Zelenskit.
Selle asemel, et sanktsioonide surve all kokku variseda ja Ukraina kaugmaarünnakutest murduda, on Venemaa kaitsetööstus tootmist hoopis kasvatanud.
Jah, sellel protsessil on Vene majandusele olnud ränk hind: rekordilised 45 protsenti valitsuse tuludest läheb nüüd sõjatööstusesse. Ukraina rünnakud on põhjustanud Venemaal kütusekriisi ning hävitanud 20 protsenti Wildberriesi ladudest, mida võib pidada Venemaa analoogiks Amazonile.
Ent Putin on valmis seda hinda maksma. Ta rõhutas seda Kushnerile ja Witkoffile Moskvas veel kord üle õige selgemal võimalikul moel.
Võib-olla kõige rängem strateegiline probleem Ukrainale on aga Euroopa liitlaste kolmekordne läbikukkumine.
Esiteks on Suurbritannia ja Euroopa rääkinud palju sanktsioonidest, kuid tegelikkuses on nad saatnud Moskvale nafta ja gaasi eest märksa rohkem raha, kui Kiievile sõjalise abina.
Teiseks, hirm eskalatsiooni ees ning soov eelistada enda kaitsevõimet Kiievi omale on takistanud eurooplastel saata Ukrainale ründerakette (näiteks Saksamaa Taurus) Venemaa sihtmärkide vastu kasutamiseks. Samuti pole nad olnud valmis jagama Ukrainaga oma nappe Patrioti õhutõrjesüsteeme.
Kuid kolmas ja kõige tõsisem ebaõnnestumine on Euroopa vastumeelsus istuda Kremliga ühise laua taha ning kangekaelne veendumus, et Ukrainat lõputult võitlema julgustades jõutakse mingi ime läbi võiduni.
Lühidalt öeldes olid Lääne juhtide sõja alguses antud lubadused anda Ukrainale "kõik, mida vaja" ja "nii kaua, kui vaja" – nagu Joe Biden 2022. aasta juunis ja novembris korduvalt ütles – sügavalt eksitavad.
Kõige tõsisem ebaõnnestumine on Euroopa vastumeelsus istuda Kremliga ühise laua taha ning kangekaelne veendumus, et Ukrainat lõputult võitlema julgustades jõutakse mingi ime läbi võiduni.
Need lõputud, kuid samas ebamäärased lubadused muutusid mantraks, mida korrutasid kõik Briti peaministrid alates Boris Johnsonist Andrew Burnhamini.
Lõpptulemusena saavutati aga halvim võimalik olukord.
Juba niigi paranoiline Kreml veendus, et peab sõda "kollektiivse Läänega". Samal ajal jätkas seesama Lääs Kremli nafta ja gaasi ostmist ning selle transportimist oma laevadel.
Nüüd, kui Kiievit ähvardab lähiajal tõsine eelarvekriis, saabub aga murdepunkt, mil lubadused põrkuvad karmi reaalsusega.
Ukraina peaminister Serhi Koretski teatas hiljuti, et Kiiev on suurema osa oma 2026. aasta kaitserahast juba ära kulutanud ning seisab silmitsi 26 miljardi euro suuruse eelarveauguga – seda hoolimata Euroopa Liidu hiljutisest 90 miljardi euro suurusest laenust.
Pärast kuid kestnud Brüsseli lehmakauplemisi antud laen tõmbas sisuliselt maha piiri, kui palju on EL realistlikult suuteline Ukrainale raha leidma.
Ukrainal ootab aga ees sõja kõige raskem ja karmim talv. Otsa hakkavad saama mitte ainult Patriot-raketid ja rindekõlbulikud mehed, vaid ka raha, millega sõda jätkata.
Samal ajal seisab Zelenski kodumaal silmitsi täiusliku poliitilise tormiga.
Aasta otsa kestnud korruptsiooniskandaalid Kiievis on rängalt õõnestanud usaldust Zelenski administratsiooni vastu. Viimases neist vahistati peaprokuröri asetäitja süüdistatuna veebipõhiste petukõnekeskuste kaitsmises. Tosin Zelenski meeskonna kõrgetasemelist liiget on parasjagu vanglas, uurimise all või välismaale põgenenud.
Hiljutine tulevahetus Kiievis Ukraina sisejulgeoleku (SBU) ja sõjaväeluure (HURi) konkureerivate fraktsioonide vahel on pannud paljusid ukrainlasi küsima, kas riik pole mitte taas libisemas 1990-ndate stiilis maffiaajastusse.
Eelmisel nädalal avaldatud New York Timesi uurimine leidis, et Ukraina sõjalisi hankeid on sõja ajal varjutanud ulatuslik pettus, raiskamine ja halb juhtimine. Salajased auditid näitavad, et ainuüksi 2024. aastal läks ülemaksmise ja korruptiivsete lepingute tõttu kaduma umbes 1,2 miljardit dollarit.
Pole seega üllatav, et SOCISe augustikuised küsitlused näitavad ukrainlaste seas laialdast muret korruptsiooni pärast. Enamik vastanutest leiab, et korruptsioon on riigile suuremaks ohuks kui Venemaa ning ligi 57 protsenti ukrainlastest peab korruptsiooni leviku eest vastutavaks Zelenskit. See näitaja on peaaegu kaks korda suurem kui 2025. aasta aprillis korraldatud sarnases küsitluses.
Sama küsitlus näitab ka, et presidendivalimiste teises voorus alistaksid Zelenskit kolm võimalikku rivaali – neisgt igaüks ligikaudu ülekaaluga kaks ühe vastu.
Mis võiks Ukrainat päästa poliitilisest ja sõjalisest kokkuvarisemisest?
On märke, et Euroopa poliitiline tabu Putiniga rääkimise suhtes hakkab murenema.
Saksamaa AfD juht Alice Weidel, kes saavutas hiljuti Saksimaal toimunud valimistel võidu, on kutsunud üles avama "Venemaaga kanali, jõudmaks teineteisemõistmiseni ja rahumeelse lahenduseni".
Zelenski pressisekretär aastatel 2019–2021 Iuliia Mendel leiab samuti, et "uued jõud tõusevad ja muutuvad tugevamaks". Tema sõnul esindavad need "meie ainsat võimalust rahumeelseks Euroopaks". Rohkem relvi meid ei päästa, leiab Mendel. "Need pole seda kunagi teinud."
Seni on iga järgmine rahupakkumine olnud Kiievi jaoks eelmisest halvem.
Kõik viitab sellele, et Putini eesmärk on enne tema tingimustel sõja lõpetamist anda Ukraina linnadele veel üks purustav hoop, võib-olla juba järgmisel aastal.
Trumpi administratsioon on juba ammu loobunud ideest toetada Ukraina täielikku võitu. Ajaloolaste otsustada jääb, kas otsus vähendada Ameerika abi ja relvatarneid muutus lõpuks isetäituvaks ennustuseks.
Euroopa aga jätkab tühja jutu rääkimist. Ent konkreetset tegevuskava, kuidas Ukrainat Kremli raevu eest päästa, tal pole – veel vähem aga plaani, kuidas Venemaa majandust purustada või Putini tahet murda.
Tõlkis Markus Järvi