Politoloog Patrick Deneen selgitab Substacki postituses, kuidas tähestikurahva "õigused" on totalitaarse riigi inimeste allutamise tööriist.
Inimeste tehtud poliitika seas paistab silma lääne liberaalne traditsioon, mille eesmärgiks on riigi võimu piiramine. Selles traditsioonis on inimesed iseseisvad ja enamus lääneriikide valitsustest on piiratud põhiseadustega, mis määravad ära nende võimu piirid kodanike üle ning millel on paljude arvates pea religioosne autoriteet. Saksamaal näiteks on olemas terve julgeolekuorgan – föderaalne põhiseaduse kaitsmise amet (BfV) – millel on laiaulatuslikud volitused jahtida võimalikke põhiseaduse vaenlaseid.
Põhiseadused teevad paljusid asju. Need ei taga laiaulatuslikke õiguseid ainult kodanikele, vaid osati kogu inimkonnale. Tihti jagavad need riigivõimu kolm haru – kohtu-, seadusandlik ja täitevvõim – teineteisest poolsõltumatutesse tornidesse, lootes sealjuures, et iga haru kaitseb oma eesõiguseid teiste anastamise eest. Sellise protsessi käigus loodetakse, et rakendub enesehuvist johtuv kontroll võimu meelevaldse rakendamise ja selle ulatuse üle.
Sellisel poliitilisel lähenemisel pole eriti hästi läinud. Kõige hullemaks katastroofiks oli Covidi aeg, kui paljastus osutatud võimuharude jõhkrus ja kõik said näha, kui anti-liberaalseteks ning autoritaarseteks need on oma varjatud kambrites viimaste aastakümnete jooksul muutunud.
Tänapäeva lääne liberaalsed riigid ei käitu enam kui piiratud süsteemid, mis saavad oma võimu inimeste käest. Iga päevaga üha enam meenutavad need kontrollimatuid, totalitaarseid režiime, mida me mäletame nõukogude [NSVL] ajast. Kui üldse midagi, siis muutuvad need ainult hullemaks ja seda põhjusel, et neil on võimalik hulga tõhusamalt saavutada suhteliselt jõukad majandustingimused ja pälvida suure osa rahva toetus ning nii pole neil selle juures piiranguid, mis kammitsesid kunagise Varssavi pakti valitsuste eesmärkide poole pürgmise tegevusi.
Riikidele pole perversne ja hirmutav olemiseks vaja liberalismi. Samas on üha raskem hoiduda järeldusest, et liberalism on teinud paljud kaasaegsed riigid hulga hirmutavamaks ja perverssemaks kui need muidu oleksid.
Riigivõim soovib olla vaba, samamoodi nagu vesi soovib voolata mäest alla. Võimu liberaalsete kontrollimehhanismide puhul on mure selles, et need sundisid riiki arendama nendest jagusaamiseks välja uudsed seadusandlikud ja kultuurilised lahendused. Riigi poliitika liberaalsetes süsteemides on hakanud sarnanema haiglate antibiootikumiresistentsetele bakteritele – see on saavutanud üldise vastupanuvõime põhiseaduslikele piirangutele ja nii on saanud sellest palju hullem ning hulga ohtlikum elajas.
Kontrollmehhanismid, mis on riigile kehtestatud selle võistlevate võimuharude poolt, on ainult sundinud poliitilist nomenklatuuri arendama oma liikmete jaoks välja ja tegema neile kohustuseks üheülbalise vaadetesüsteemi, mis soodustab ühiste eesmärkide nimel tehtavat koostööd endiste rivaalide [võimuharude] vahel. Selline kultuuriline lahendus on osutud tohutult edukaks. See pole mitte ainult vabastanud riiki paljudest endisaegsetest piirangutest, vaid riigil on õnnestunud suurendada oma võimu palju suurema hulga ühiskonna tahkude üle, kuna tavalised inimesed võtavad omaks ja jõustavad valitseva režiimi mõjukat ideoloogiat.
Õigused ja inimeste vabadused nõudsid hulga erinevamat, ilmselt isegi palju salakavalamat lahendust. Selle asemel, et nimetatud eelduseid õõnestada või tühistada, on riigi ideoloogid hoopis neid võimendamas. Liberaalses ilmavaates on õigused põhimõtteliselt poliitika-eelsed. Õigused on antud inimesele tema Looja poolt ja neid ei saa ära võtta.
Selline kontseptsioon annab ohtralt võimalusi hiilida mööda populaarsest ja demokraatlikult väljendatud rahva tahtest. Riik on näinud hoolega vaeva õiguste kontseptsiooni laiendamisega, investeerides üha suuremasse hulka režiimi klientidesse ja andes neile määratult laiendatud uudsete õiguste paleti. Osutatud üha suurem hulk vaieldamatuid, pühasid õiguseid piirab inimeste poliitilist väljendusvabadust ja õõnestab teisi, vähemsobivaid õiguseid, millest liberalism alguse sai.
Tunnistades näiteks, kasvõi kaudselt, õigust tervisele, asendab riik vanema ja palju vähemmugava õiguse koguneda ning ennast vabalt väljendada. Need uued, teise ja kolmanda põlvkonna õigused üldjuhul laiendavad riigi voli, kuna need on olemuselt pigem positiivsed, mitte negatiivsed. Need on üldjuhul esitatud viisil, mis julgustab neid omava inimese passiivsust. Võtmetähtsusega on seejuures asjaolu, et riigi käes on nende õiguste inimeste nimel tõlgendamise ja rakendamise kogu voli. Üha enam ja enam jääb mulje, et üksikisikul pole enam mingisuguseid õiguseid. Riik on võtnud omale ainuõiguse määratleda ja kaitsta eriseisundis erilisi vähemuste kollektiive.
Mitte mingis muus valdkonnas ei levi uudsed liberaalsed õigused siiretena rohkem kui seksuaalsete ja sooliste eripäradega gruppe ümbritsevas diskursuses. Üha suuremaks muutuv vikerkaareühendus, mida tähistab lipp, mis saab iga aasta värve juurde ja segadusse ajavad akronüümid, millele lisatakse ilmselt igavesti tähti juurde (LGBTQQIP2SA paistab olevat üks viimaseid versioone), on riigivõimu tipptase.
Iga identiteet, mis sellesse Frankensteini elajasse imetakse, annab administratiivse riigi kätte järjest suurema voli ja avab riigibürokraatidele üha enam võimalusi reguleerida ning määratleda kõige eraelulisemaid kultuuri, käitumise ja seksuaalse väljenduse aspekte. See pole juhus, et uhkuse lipust on saanud kõige levinum ja ilmselt kõige püham läänemaailma poliitiline sümbol. See asendab tähtsuses ja moraalses tähenduses üha enam rahvuslikke sümboleid.
Kaasaegsed riigid on võimsad asjad; tohutud masinad, mis on pandud kokku inimosakestest, mis toimivad oma loogika järele ja eesmärkide nimel. Tehnoloogia ja industrialiseerimise ajastule järgnenud massiühiskonna teke on suurendanud riikide mõju, nagu ei kunagi varem. Riikidele pole perversne ja hirmutav olemiseks vaja liberalismi. Samas üha raskem on hoiduda järeldusest, et liberalism on teinud paljud kaasaegsed riigid hulga hirmutavamaks ja perverssemaks kui need muidu oleksid. Riikide [isikuvabaduste] rüüstamisele on üha raskem vastu seista ja seda on isegi üha keerulisem tuvastada.
*Ameerika Ühendriikide konservatiivist tipppolitoloog Patrick Deneen kasutab Substacki postitustes pseudonüümi Eugyppius. Tema kohta saab lähemalt lugeda Politico persooniloost.
Tõlkis Karol Kallas