Peapiiskop Viganò: paavstil oleks lihtne minu väited ümber lükata, kui need ei vastaks tõele

Endine paavsti nuntsius USA-s, peapiiskop Carlo Maria Viganò 2014. aastal. Foto: Gregory A. Shemitz, Reuters/Scanpix

Peapiiskop Carlo Maria Viganò tuli eile välja oma teise tunnistusega, millega ta täiendab oma veidi enam kui kuu aega tagasi esitatud tunnistust seoses paavst Franciscuse väidetava osalemisega Washingtoni endise kardinali Theodore McCarricki sügavalt ebamoraalsete tegude varjamises. Viganò vannub, et räägib tõtt ja kutsub ka teisi prelaate kiriku kaitseks tõest tunnistust andma.

Paavsti endine nuntsius USA-s, Peapiiskop Carlo Maria Viganò avalikustas eile oma teise tunnistuse, vastates sellega paavst Franciscuse otsusele mitte vastata juba rohkem kui kuu aja eest avaldatud süüdistustele, mille kohaselt oli paavst juba hiljemalt 2013. aastal teadlik homoseksuaalist predaatoriks osutunud Washingtoni endise kardinali Theodore McCarricki süütegudest, ent sellest hoolimata tühistas eelmise paavsti poolt tema suhtes kehtestatud sanktsioonid ja tegi temast hoopis kiriku valitsemisel oma lähedase nõuandja.

Oma 4-leheküljelises dokumendis vastab paavsti endine nuntsius Ameerika Ühendriikides ka paavst Franciscuse hiljuti lausutud sõnadele, millega ta näib võrdlevat end Kristusega ja peapiiskop Viganòd „Suure süüdistaja“ ehk saatanaga. „Kas võib olla juhtunud, et Kristus on muutunud tema vikaarile nähtamatuks? Kas võib ehk olla, et Kristuse vikaar tunneb kiusatust asetada end Tema rolli, kes on meie ainuke Isand ja Issand?“ küsib peapiiskop Viganò.

Pöördumises, mille kuupäevaks on märgitud 29. september ehk peaingel Miikaeli püha ning mille päises on piiskoplik vapp koos selle motoga „Scio cui credidi“ („Tean, kellesse usun“, 2 Tim 1:12), peapiiskop Viganò:

  • selgitab, miks ta tundis paavstlikust saladusnõudest hoolimata olevat end kohustatud oma tunnistusega avalikkuse ette astuma, sest „iga saladuskohustuse, kaasa arvatud paavstliku saladuskohustuse mõte on kaitsta kirikut tema vaenlaste eest, mitte katta kinni mõnede tema liikmete poolt toime pandud kuritegusid ja saada seeläbi nende kuritegude kaasosaliseks“;
  • kordab uuesti ühemõtteliselt ja kindlalt oma keskset süüdistust, et „hiljemalt alates 23. juunist 2013 oli paavst minu kaudu teadlik, kuivõrd perversne ja kuri oli McCarrick oma kavatsustes ja tegudes, ent selle asemel, et võtta kasutusele meetmed, mille poole pöördunuks iga hea karjane, tegi paavst McCarrickist kiriku valitsemisel ühe oma peamistest abilistest, nii USA, kiriku kuuria kui ka Hiina suunal, mille kannatustele oleme täna suure ärevusega tunnistajaks“;
  • osutab paavsti algsele vastusele, mille kohaselt ta „ei kavatse öelda sõnagi“, ja toob siis välja, et paavst räägib endale vastu, võrreldes avalikult „enda vaikimist Jeesuse käitumisega Pilaatuse ees“ ja kujutades Viganòd „kirikus skandaale ja lõhesid külvava suure süüdistaja ehk saatanaga, olgugi et nimesid nimetamata“;
  • väljendab muret selle pärast, millist rolli paavst väidetavalt etendas seoses isa Julio Grassi, isa Mauro Inzoli ja kardinal Cormac Murphy-O’Connori kaasustega (vt lähemalt vastavalt siitsiit ja siit), kas nimetatud isikute süütegude varjamisel või nende väidetavate süütegude uurimisel;
  • ja toonitab, et info paavst Benedictus XVI poolt McCarricki suhtes sanktsioonide kehtestamise kohta sai ta Piiskoppide Kongregatsiooni prefektilt, kardinal Marc Ouellet’lt, kelle poole pöördub ta järgmiste sõnadega: „Teie käsutuses on võtmetähtsusega dokumendid, mis kinnitavad nii McCarricki süütegusid kui ka paljude kuuria liikmete poolt nende süütegude varjamisele kaasa aitamist. Teie eminents, ma innustan Teid andma tunnistust tõest…“

„Minu otsus tulla nende ränkade faktidega avalikkuse ette oli kõige valusam ja tõsisem otsus, mis mul on terve oma elu jooksul tulnud langetada,“ kirjutab Viganò. „Langetasin selle otsuse pärast pikka järelemõtlemist ja palvetamist, kuid väldanud sügavaid kannatusi ja hingepiinu, olles samaaegselt tunnistajaks aina kasvavale uudiste hulgale, mis viitavad kohutavatele, tuhandeid süütuid ohvreid hävitanud ning noortelt meestelt nende vaimulikukutsumuse röövinud sündmustele.“

„Nende karjaste vaikimine, kes oleks saanud tuua olukorrale leevendust ja hoida ära üha uute inimeste ohvriks langemist, on muutunud üha õigustamatumaks ja see kujutab endast kuritegu kiriku vastu,“ kirjutab ta. „Olles teadlik neist tohututest tagajärgedest, mis võivad minu tunnistusega kaasneda – pidades silmas, et asi puudutab lähedalt ka Peetruse järeltulijat ennast –, otsustasin siiski kõneleda, et kaitsta kirikut, ja ma kuulutan puhta südametunnistusega Jumala ees, et minu tunnistus vastab tõele.“

Oma pöördumise lõpus julgustab peapiiskop Viganò inimesi „mitte kunagi olema rusutud“. Kannustades usklikke kirjutab ta: „Võtke omaks Püha Pauluse usk ja täielik usaldus Jeesusesse Kristusesse, meie Päästjasse, nagu see on väljendatud tema teises kirjas Timoteosele – „Scio cui credendi“ („Tean, kellesse usun“ – toim.) –, mille ma valisin oma piiskoplikuks motoks. Kätte on jõudnud patukahetsuse, pöördumise, palvetamise ja armu vastuvõtmise aeg, et valmistada kirikut, Kristuse pruuti, koos Maarjaga võitluseks vana Draakoni vastu ja võiduks tema üle.“

Terviklikul kujul saab peapiiskop Viganò teise pöördumise ingliskeelse tõlkega tutvuda siin. Tema esimese tunnistuse kokkuvõte on kättesaadav siit, selle terviklik ingliskeelne tõlge aga siit ja itaaliakeelne originaal siit.

Toimetas Varro Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!