Peeter Espak intervjuus Objektiivile: riskime terve teadlaste põlvkonna Eestist lahkumisega

Pildil TÜ orientalistika vanemteadur Peeter Espak. Fotp: Scanpix

Eesti teaduse rahastamisega on olukord kujunenud pikemaajalise tegematajätmise tulemusel sedavõrd kriitiliseks, et riskime terve teadlaste põlvkonna või koguni kahe põlvkonna Eestist lahkumisega, tõdeb Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja Peeter Espak intervjuus Objektiivile.

Olete pikemat aega võtnud sõna teaduse rahastamise teemal, selgitades ikka ja jälle, et olukord on mitte vilets, vaid kriitiline. Palun selgitage olukorda.

Olen nendel teemadel aktiivselt sõna võtnud nii meedias kui eraviisiliselt vähemalt viimased kaheksa aastat. Tekkinud olukorras ei saa süüdistada ei praegust valitsust ega ka konkreetselt ühtegi ministrit mõnest eelmistest valitsustest, vaid meie poliitikkonnas pikalt valitsenud üldmentaliteeti.

Lihtsustatult väljendus see Ansipi aegses mentaliteedis betoon on olulisem kui inimesed ning edaspidi peenhäälestuses, mis seisnes eelkõige mitte riigi jaoks oluliste tulevikuperspektiivide ja investeeringute loomises, vaid võimul olemises. Ehk valitsus ja tema aparaat ei olnud mõeldud mitte inimeste jaoks, vaid inimesed olid loodusressurss selle aparaadi isiklike ambitsioonide ja heaolu garanteerimiseks.

Selle aja jooksul jäeti soiku ja sisuliselt iseeneslikult reguleeruma nii riigi kui rahva jaoks kõik olulised teemad iibekriisist kuni teaduse ja kõrghariduseni. Praegune valitsus koos oma vigade ja heade külgedega peab lahendama eelnenud valitsuste tegematajätmisi ja katteta lubadusi, mis ei ole lihtne ülesanne. Kui peaksin ise esilekerkinud „jama“ juhtiva poliitikuna lahendama, ütlen ausalt – ma ei teaks, mida täpselt teha. Kindel on aga see, et tegutsema peab ja tuleviku jaoks olulised otsused tuleb vastu võtta sõltumata sellest, kas nad on valijaskonnas populaarsed või ebapopulaarsed. Vähendama peab nii bürokraatlikke mehhanisme, kokku koondama ülikoole ja erialasid, lõpetama pseudoteaduslikke tegevusi eri riigiasutuste rahastamisel kui eelkõige investeerima inimestesse – ehk teadlastesse. Vastasel juhul nad lähevad ära.

Kriitiline on olukord just seetõttu, et riskime terve teadlaste põlvkonna või isegi kahe põlvkonna Eestist lahkumisega ning ühtlasi riigi ja rahvuse kestma jäämiseks vältimatute baasteaduste kadumisega lähiaegadel.

Kriitiline on olukord just seetõttu, et riskime terve teadlaste põlvkonna või isegi kahe põlvkonna Eestist lahkumisega ning ühtlasi riigi ja rahvuse kestma jäämiseks vältimatute baasteaduste kadumisega lähiaegadel. Ühtlasi näeme ka seda, et teadlaskarjäär ei ole enam see, mida andekad noored Eestis oma tulevikutegevuseks valivad. Ja milleks peakski, kui rahaline tulevikuperspektiiv on tihti väiksem kui lihttöölistel ning kogu maailm on niigi avatud.

Kui ma ise 2004. aastal teadusmagistrantuuri astusin, oli olukord teine. Teadlaskarjäär oli atraktiivne ja mitmed väga õiged sel perioodil vastu võetud poliitilised otsused garanteerisid ka teadlaskonna väärikuse. Kui teadussüsteemi kriisile lahendust ei leita, on paarikümne aasta pärast meie ülikoolides teadlaste asemele jäänud ehk külamüstikud või siis rasketest oludest ennast läbi vedanud, kuid teaduslikult kvaliteedilt nõrgad ringkäenduslikud kollektiivid.

Ma tõepoolest ei näe hetkel ühtegi põhjust, miks mõni noor ja andekas eesti tudeng peaks valima teadlaskarjääri Eestis, kui ta näeb oma juhendajate pealt väga selgelt, et pigem teenivad teadlased mujal vahendeid, et selle eest ülikooli ülal pidada, mis tihtipeale sünnib eelkõige patriotismist või teaduslikust kirest. Mitte keegi ei taha tööle minna vaeseks vaestemajja.

Teie sõnul on kujunenud tõsine oht, et oluline osa Eesti teadustegevusest võib täiendava rahastuseta kokku kukkuda. Milline osa Eesti teadusest on kõige raskemas seisus ja kui terav olukord reaalselt on?

Kui varasemalt oli üheks peamiseks teadlaskonnas konflikti tekitavaks teemaks head humanitaarteadused versus kurjad loodusteadlased, kes võtavad kõik raha teiste arvelt endale, siis nii isiklike tutvuste kui aastate jooksul suurenenud silmaringi tõttu olen märganud, et need kunagi ammu kirutud loodusteadlased on ammu sattunud sama kehva seisu kui väidetavalt head humanitaarteadlased. Olukord on ühtviisi kehv kõikides sektorites. Teadlaskond ei tohiks jaguneda üksteisega kisklevateks valdkondadeks, vaid peaks tervikpilti silmas pidades tegutsema ühiselt ülikooli kui terviku arengu nimel.

Millises mahus praegu teadust riigieelarvest rahastatakse? Kas jutt 0,71 protsendist SKPst on adekvaatne? Ja milline oleks minimaalselt vajalik rahastamise tase?

On selge, et hetkel on tekkinud olukord, kus raha on riigieelarvest otsa lõppenud ja sisuliselt ei ole võimalik täita pea ühtegi valimiste eel antud olulisemat lubadust. Meie reeglistik ei võimalda kahjuks riigieelarvet ei suurde miinustesse lasta ega ka teaduse rahastamiseks antud lubaduste katteks näiteks laenu võtta. Sellekohased regulatsioonid tuleks selgelt ümber vaadata ja loobuda mitte kuhugi edasi viivatest takistustest riigile eluliselt vajalike otsuste tegemisel. Ilma eesti teaduseta ja ka eestikeelse teaduseta ei ole edaspidi ka Eesti riiki. Ühe riigi aluseks oleva sektori kestma jäämist ei tohiks takistada kellegi poolt mõtlematult ja tulevikku mitte arvesse võtvalt kindlaks määratud ja iganenud reeglid.

Teaduse rahastamise tõstmist 1 protsendini SKPst praeguse reaalselt kulutatava 0,6 protsendi asemel lubasid viie parlamendierakonna esimehed 19. detsembril 2018 Kadriorus, kinnitades seda oma allkirjaga. Eesmärgiks seati järgneva valitsemisperioodi jooksul eelnevate valitsuste poolt ammu võetud kohustus täita. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna allkirja ei saabunud dokumendile just seetõttu, et konservatiivid leidsid, et võetud eesmärk on liialt väheambitsioonikas ning taotlema peaks 2 protsendini jõudmist.

Eelmiste valitsuste poolt tekitatud katastroofiline olukord teadussektoris ja järjekindel lubaduste eiramine näis olevat saanud lahenduse, sest teadupärast allkirja dokumendil peetakse ausõnast tugevamaks ning selget pühendumust antud allkirjale ja sõna pidamisele kinnitas ka peaminister Jüri Ratas. Jõudmine 1 protsendini SKPst seati eesmärgina ka koalitsioonilepingusse, mis tekitas suures osas teadlaskonnas suurt optimismi – lõpuks ometi oligi antud kindlad lubadused ja need ka kirjalikult fikseeritud tegevuskavana! On täiesti loomulik, et teadlaskonnal tekkis õigustatud ootus allkirja ja ausõnaga tagatud lubaduste elluviimiseks.

Tekkinud olukorras, kus suure osa lubaduste täitmine on riigi rahalise olukorra ja kehvade reeglite tõttu muutunud hetkel pea võimatuks, esitas aga valitsus avalikkusele eelkõige info, et teaduse rahastamine suureneb sama määrani, mis ta alati on olnud. Teaduskogukonnale tekkinud olukorda ei selgitatud ega pakutud välja ka tulevikulahendusi, vaid eelkõige pandi fakti ette – rahastus tõuseb selle määrani, mis ta nagunii enne olnud on.

Ühe riigi aluseks oleva sektori kestma jäämist ei tohiks takistada kellegi poolt mõtlematult ja tulevikku mitte arvesse võtvalt kindlaks määratud ja iganenud reeglid.

Olukord on sarnane sellega, et töötuks jäänud isa või ema ütleb oma lastele, et taskuraha suurenemine, mida ma oma allkirjaga enne jõule kinnitasin, jääb ära, aga taskuraha suureneb täpselt selle määrani, mis ta oli ka ka enne jõule. Suvelaager jääb ära, uusi riideid sel aastal ei saa ja allkirjaga antud kinnitus ei maksa miskit. Mida peaks laps edaspidi oma vanema „aususest“ või „usaldusväärsusest“ järeldama? Vastutustundlik lapsevanem oleks lapsele seletanud, et hetkel on isal või emal pisut paha olukord, tööd ei ole, sääste ka mitte ja lükkame lubatu veidi edasi – selle hetkeni, kui tekib taas võimalus lubadust täita. Ühtlasi kinnitades, et antud lubadus on selgeks prioriteediks number üks niipea, kui selleks võimalus tekib.

Samuti peaks ka valitsus kinnitama, et näiteks pensione ei tõsteta ja üldse ühtegi teist lubadust ei täideta enne, kui pole täidetud enda allkirjaga kinnitatud lubadust teadlastele. Just inimestesse üleolev suhtumine ja üleolev kommunikatsioon oli see, mis jättis pleki eelnevatele valitsustele Ansipist alates. Inimestega tuleb suhelda ja viisakalt.

Olen kindel, et ka teadlaskond saaks taolistest selgitustest aru. Ehk küsimus on väga suuresti just kommunikatsioonis oma rahvaga, mis praegu jäi puudulikuks. Oma allkirjaga kinnitatud lubadusest taganemine täielikult kogu valitsusperioodi jooksul oleks aga selgelt petmine, mida tõenäoliselt valitsusel ka plaanis pole. Oluline on aga selgitada ja veelkord selgitada; ja oma rahvaga – eriti kõige targema osaga sellest – konstruktiivses dialoogis suhtlemine.

Kui valitsuskoalitsioon taganeb kõigi osapoolte väljendatud lubadusest tõsta teaduse rahastamist vähemalt ühe protsendini SKP-st, siis millist mõju omab see Teie hinnangul valitsuse usaldusväärsusele?

Olles viimase päeva jooksul suhelnud väga mitmete teadlaste ja organisatsioonide juhtide ning entusiastidega, pean selgelt tunnistama, et ma ei tea ühtegi, kes ei oleks selgelt pettunud või ka isiklikult solvunud. Seda sõltumata maailmavaatest – väga kurjad on nii rahvuslikult kui konservatiivselt meelestatud teadlased, liberaalse ellusuhtumisega inimesed ja kõik teised. Väga vasakpoolsed teadlased loomulikult olid juba enne väga kurjad. Nende väljendatav „viha“ on praegu vana viha jätk, mis oleks täpselt samal moel väljendunud ükskõik millise valitsuse otsuse peale.

Valitsus sai endale praegu „vaenlaseks“ kollektiivselt peaaegu kogu teadlaskonna, ka selle osa, kes senini suhtus uude valitsuse positiivse optimismi või äraootava pilguga.

Loomulikult ei tohi me mitte ühelgi moel ja mitte kunagi hinnata teadlase töö kvaliteeti tema maailmavaadet aluseks võttes, ükskõik kui radikaalne või ka üldse puuduv see poleks, kuid loomulikult on ka igal teadlasel omad eelistused ja omad lemmikud. Valitsus sai endale praegu „vaenlaseks“ kollektiivselt peaaegu kogu teadlaskonna, ka selle osa, kes senini suhtus uude valitsuse positiivse optimismi või äraootava pilguga.Kui valitsus oma kommunikatsiooni ei paranda ega selgita olukorda koos selge tulevikukavaga, on oht kaotada kogu teadlaskonna poolehoid.

Suhtusin ja suhtun praegusse valitsusse ka ise märksa positiivsemalt kui eelmisse, praegune kommunikatsioon aga jätab selgelt soovida. Sellised olulised muudatused oma otsustustes peab suutma edastada moel, mis on mõistetav ja arusaadav.

Kuidas suhtute kriitikasse, justkui toimuks plaanitav alkoholiaktsiisi langetamine teaduse rahastamise arvelt? On need kaks asja Teie hinnangul omavahel seotud?

Alkoholiaktsiisi langetamine on selgelt kaine peaga vastu võetud ainuõige samm. Selle mõtlematu aktsiisitõusu all kannatas kogu meie ühiskond tervikuna laekumata jäänud raha tõttu, sh kaudselt loomulikult ka teadus. Lisaks ei mõjutanud meie riigi rahalist seisu mitte ainult laekumata jäänud maksud piirikaubanduse tõttu, vaid kindlasti kannatas üldises plaanis ka turismisektor koos hotellide, restoranide, turismitalude ja kõige muu mõeldavaga. Miks peaks Eestisse puhkama tulema kasvõi soomlased ja muud põhjamaalased, kui hoolimata suuresti madalamatest palkadest on meie hinnatase kahtlemata ka eri aktsiisidest mõjutatuna tihtipeale nii hotellides kui poodides põhjanaabritega peaaegu võrdne, paiguti isegi kallim?

Mulle endalegi meenub, kuidas viimati teaduskonverentsil viibides maailma ühes kallimate kinnisvarahindadega linnas Austrias Innsbruckis raekoja platsil õhtust süües vaatasin üllatunult arvet ja mõtlesin, et ega ettekandja pole ometi miskit unustanud. Arve oli võrreldes hommikusöögiga Tallinnas lihtsalt totakalt väike. Kui maailma kõige arenenumate ja kallimate linnade peaväljakutel maksab õlu tihti kaks korda vähem kui meie Tallinna kesklinnas ning poehinnadki on meil kordades kallimad, siis miskit on väga tõsiselt viltu.

Lisaks on vildakas ka arusaam sellest, nagu annaks meeletute aktsiisidega kuidagi muuta inimeste käitumist või ravida alkoholismi. Inimene joob üldiselt selle pärast, et ta on õnnetu, tal pole tööd või üldse mitte miskit tarka eluga pihta hakata. Ja joob vähem või üldse mitte, sest tal pole joomiseks aega ning tal on elus mingi eesmärk. Seda eesmärki ei tekita aga mitte ükski valitsus õlleaktsiisi tõstes. Eesmärgi annab elule aga perekond, töö või looming – eneseteostus.

Riik ei saa olla elu lõpuni hoolitsev ja sinu eest kõiki otsuseid ära tegev sotsiaaltädi või moraali eest hoolt kandev preestrinna.Õlu olgu samas hinnakategoorias kui mujal Lääne-Euroopas ja täpselt samamoodi peaks olema teaduse rahastamise protsendiga SKPst. Eelmised valitsused tõid meile aga kalli õlle ja teaduse olematu rahastamise, ehk viisid meid Euroopast ja tema väärtustest eemale. 

Kust soovitaksite esmajärjekorras teaduse rahastamiseks lisaraha otsida? Tõsiasi on ju see, et ressursid on piiratud ning täiendav rahastus mingisse valdkonda saab tulla üksnes millegi muu arvelt. Olgem ausad, kaugeltki mitte kogu teadustegevuseks eraldatud riigieelarveline raha ei leia otstarbekat ja vastutustundlikku kasutust. Milles seisnevad peamised sammud, mis tuleks olukorra parandamiseks astuda?

On selge, et olukorrale ei too lahendust see, kui anda kuhugi bürokraatlikusse süsteemi lihtsalt „juurde raha“. Juba täna kulub suur osa meie teadlaste ajast projektide koostamisele, mida on tihtipeale hinnanud isikud, kellel puudub hinnatavast teadusvaldkonnast isegi ligikaudne ettekujutus. Meie teadusbürokraatlikud reeglid kasvõi teadusliku CV koostamisel on halenaljakad ja rahvusvahelise teaduse seisukohast absurdsed. Ainuüksi teadustööde ja artiklite klassifitseerimiseks on meie hiiglaslik teadusbürokraatia mehhanism välja töötanud klassifikaatorite süsteemi, kus on ca 25 alamkategooriat, mille tähendusest ei saa aru isegi Eesti teadlased, rääkimata väliskolleegidest. Enamvähem loogilises süsteemis oleks neid klassifikaatoreid 5, maksimaalselt 10.

Sama iseloomustab laias laastus kogu meie teadusbürokraatlikku mentaliteeti. Meie teadus- ja haridusmaastik on täis asutusi ning bürokraatlikke mehhanisme ja organisatsioone, millel puudub teaduse vajadustega igasugune seos ning millede likvideerimisest või olulisel määral kärpimisest hoiaks kokku miljoneid teadusele ülivajalikke vahendeid. Meil on isegi väikelinnas Tartus kaks suurt ülikooli – Tartu Ülikool ja Maaülikool – mille liitmisest saavutatud kokkuhoiu võiks kõik suunata teadusse ja kõrgharidusse. Rääkimata madalakvaliteediliste ja selget dubleerivate erialade ja hulgaliste kõrgkoolide ülalpidamisest riigi vahendite eest Eesti pealinnas.

Selge on aga see, et just ka teadlaskond ise peab hakkama üha rohkem vastutama selle eest, mis nende ülikoolides ja kogu Eesti teadus- ja kõrgharidusruumis toimub.

Riigis, mille suurus võimaldaks maksimaalselt kahe rahvusvahelisel tasemel kõrgkooli ülalpidamist (mitte arvestades teadusest eraldiseisvate muusikat ja kunste õpetavaid asutusi) toimub süstemaatiline paralleelmaailmade ülalpidamine, millel puudub nii Eesti siseselt kui rahvusvaheliselt igasugune mõte peale eri asutuste kinnisvara ja bürokraatiamehhanismide säilitamise. Rahastuse suurenemine peab igal juhul käima käsikäes kogu meie teadus- ja kõrgharidussüsteemi normaliseerimisega. Vastasel juhul matame maksumaksja raha musta põhjatusse auku. Teaduse rahastus on mõeldud meie teadlastele – inimestele (koos aparatuuriga), mitte majadele ja nende halduritele.

Lõpetuseks – riik peab ka selgelt üle vaatama, kas eri mehhanismide kaudu finantseeritakse maksumaksja (olgu meie või Euroopa) raha eest pseudoteaduslikke või parteilis-ideoloogilisi MTÜsid või muid asutusi. Inimõiguste keskused, mis ei tegele mitte inimõigustega, vaid inimõiguste mõiste labastamisega; asutused, mis esitavad teadusuuringutena ideoloogilis-võitluslikke väljamõeldud andmeid ja analüüse perevägivallast palgalõheni peaks olema rahastatud eraisikutest annetajate, mitte riigi poolt. Ideoloogiline lobby-töö – olgu teadusasutuses või mittetulundusühingus olgu rahastatud seda ideoloogiat toetavate eraisikute ja organisatsioonide poolt.

Kohti, kust kokku hoida on meil meeletult. See kokkuhoid ei saa aga sündida meie rahvusliku vara – andekate ja innovaatiliste teadlaste arvelt – kellest suur osa on läinud, plaanib minna või vähemalt mõtleb lahkumise peale juba täna.

Siin ongi praegusel valitsusel koht, kus kogu rahvale näidata, kas sõna maksab või ei maksa. Selle põhjal teeb rahvas loodetavasti ka järeldused edasiseks.

Selge on aga see, et just ka teadlaskond ise peab hakkama üha rohkem vastutama selle eest, mis nende ülikoolides ja kogu Eesti teadus- ja kõrgharidusruumis toimub.Üha enam peab hakkama aru saama sellest, et teadust ja poliitilist ideoloogiat ei tohi omavahel segi ajada. Teadus lääne kultuuri ühe alusena ei ole ellu kutsutud ja tekkinud selleks, et meie sotsiaalteadlased saaksid edasi arendada ja propageerida punarevolutsioonide käigus tekkinud ideoloogiaid või rajada oma uurimistöid ilukirjanduslikele foucault’likele teooriatele, mil puudub reaalsusega igasugune seos.

Ka meie loodusteadlased võiks suuremat vahet teha ökoloogial ja ökoideoloogial. Looduskaitse või ka kliimasoojenemise vastane võitlus ei saa põhineda mingil konkreetsel poliitilisel ideoloogial, vaid peaks lähtuma soovist „kaitsta loodust“ ja „hoida keskkond puhtana“ sõltumatult sellest, et 200 aastat tagasi toimus Suur Prantsuse revolutsioon. On häbi lugeda teiste seas ka meie teadlaste poolt allkirjastatud rahvusvahelist petitsiooni kliimamuutuse peatamise nimel, mille üheks peamiseks nõudmiseks on rikkamate inimeste maksustamine 80% tulumaksuga, millest saadav tulu omakorda jagada ümber vaesematele. Kuidas peaks selline rumalus päästma planeeti või takistama kliimasoojenemist? See on lausabsurdsus, mitte teaduslik mõte, mis võib iga kaine mõistusega otsustaja panna kahtlema, kas ikka on otstarbekas umbluundusele lisaraha eraldada.

Ühtlasi peaks just teadlaskond mõtlema ka selle peale, mis üldse annab õiguse maksumaksjalt ehk „kõikidelt teistelt inimestelt“ oma olemasolu kinnimaksmist nõuda. Selleks põhjuseks ei saa olla asjaolu, et „olen olemas, oman doktorikraadi – järelikult pean saama raha“, vaid hiilgav teadustöö tase või otsene ja praktiline vajadus või „kasu“ Eesti kultuurile või majandusele. Ja seda hiilgust või kasu ei tohi sealjuures mõõta ei statistiliste näitajate ega rahaliste numbritega, vaid riigi ja rahva kestmisest lähtuvate kriteeriumitega.

Allkiri dokumendil aga kohustab nagu ka ausõnaga kinnitatud lubadused. Vähemalt neid, kelle sõnavaras eksisteerib mõiste „au“. Siin ongi praegusel valitsusel koht, kus kogu rahvale näidata, kas sõna maksab või ei maksa. Selle põhjal teeb rahvas loodetavasti ka järeldused edasiseks.

Peeter Espak on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning seitsme lapse isa.