Peeter Helme: ajakirjandusvabadust ohustab ajakirjanike vasakliberaalne tsunft

Postimehe endine peatoimetaja Peeter Helme. Foto: Scanpix

Hiljuti toimetuse survel Postimehe peatoimetaja kohalt lahkunud ajakirjanik Peeter Helme leiab Eesti ajakirjandusvabadusest mõtiskledes, et tsensuuri ei kehtesta mitte välised jõud, vaid vasakliberaalsed tsunftimentaliteediga toimetused ise, mis on asunud kägistama vaba sõna- ja mõttevahetust. Seetõttu ei saa tõeliselt vaba arutelu ihalejad tema hinnangul enam traditsioonilisele ajakirjandusele loota.

Helme arvates on sõna ja ajakirjandus Eestis küll formaalselt vabad, kuid seda paraku vaid kaugelt vaadates. Tema hinnangul saab ajakirjandusvabadusest rääkida vaid eeldusel, “et vaatleme ajakirjandust ülilaialt, haarates sinna ka blogid, parteilised väljaanded või muud ajakirjanduse vormi, kuid sageli teistsugust sihti ja töövõtteid kasutavad ning teistsugusest enesetunnetusest lähtuvad nähtused“.

Lähenedes ajakirjandusele suurendusklaasiga, hakkab pilt vabadusest Helme sõnul aga murenema: “Lähem vaatlus näitab teatud mõtete ja hoiakute diktatuuri, mille varjamiseks kasutatakse viigilehti, millest vast markantseim on Eesti Päevalehe konservatiivist spordiajakirjaniku poliitiliste purtsatuste avaldamine vaid selleks, et etendada arvamuste paljusust.”

Kuigi Helme arvates on teistes Eesti ajalehtedes või ka Eesti Rahvusringhäälingu portaalis pilt kirjum, siis talutakse näiteks ka tema endises koduväljaandes Postimeheski arvamuste paljusust vaid eeldusel, et muudes küsimustes valitseb mingi “toimetuse” baaskonsensus, mis selgelt mõjutab näiteks uudisajakirjandust alates sellest, mida üldse peetakse uudiseks kuni selleni, millise nurga alt ja mis hoiakuga uudises esinevaid inimesi, teemasid ja probleeme käsitletakse.

“Seda, kes selle tuumalt vasakliberaalse “baaskonsensuse” lõi, ei tea ega tunnista keegi. Papa Jannsen see vast polnud, vaevalt Kadastikki,” nendib Helme.

Nõnda jõuamegi tema sõnul Eesti ajakirjanduse keskse probleemini, milleks on hoopis ajakirjanikud:

“Tihti alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita seltskonnal polegi muud peale oma uhkuse ja au, mis loob tugeva tsunftitunde. See on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda. Edasi aitab elada eelkõige tugev küünarnukitunne. Et mitte öelda: kambavaim.

Nagu teame juba keskajast, pole see paraku parim vabaduse garant. Toona piirasid kaupmeeste ja käsitööliste ühendused vaba konkurentsi ja ideede levikut, takistades viimaks elu edenemist, olles samas võimsaks kõlakojaks oma eesõiguste ja arusaamade propageerimisel keskaegses linnas. Seejuures muidugi vältides-välistades kõiki ja kõike, kes võinuks nende positsiooni ohustada. Seda hetkeni, mil tsunftid muutusid ise dinosaurusteks, kelle pühkis enda teelt pead tõstev vaba turu ettevõtlik vaim.”

Helme leiab, et Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on eriti jabur, sest antud juhul pole tsunftiks mitte omanikering, kes takistaks uusi väljaandeid loomast või sõlmiks mingeid kartellileppeid, vaid selle moodustavad ajakirjanikud ise.

“Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe,” räägib Postimehe endine peatoimetaja ilmselt oma isiklikust kogemusest.

Tema sõnul pole selline olukord ohtlik mitte põhjusel, et selline ilmavaade on talle endale ebasümpaatne, vaid oma totalitaarsustaotluse pärast ning peasüüdlasena näeb ta siin eelkõige ajakirjandushariduse ideologiseerimist:

“Olgu meil pealegi (vasak)liberaalse suunitlusega üleriigilisi väljaandeid – aga olgu ka teisi. Neid ei saa paraku ilmselt tekkida seni, kuni Eesti ajakirjanike järelkasvu õpetamine on selgelt ideoloogiline. Siin muutusele loota on naiivne.

Küll võiks mõne muu riigi eeskujul mõelda, kas meie alarahastatud kõrgkoolid peavad sellist ajakirjandusõpet – või vähemalt vastavat õpet senisel kujul olemasolevate õppeainete ja õppejõududega – üldse pakkuma. Peale ühe ilmavaate taastootmise ei saa sellest praegusel kujul paraku kasu ei ühiskond ega ajakirjandus.”

Selle tulemusena aset leidnud ajakirjanduse vasakliberaalne tsunftistumine on Helme hinnangul asunud omakorda kägistama aga vaba sõna ja mõttevahetust Eestis, surudes kokkulepitust erinevaid seisukohti välja arvamusvahetuse kesksetelt platvormidelt perifeeriasse.

Selliste arengute jätkudes ootavad tema veendumuse kohaselt ühiskondlikku keskvälja ees vaid “mahajäetud varemed, nagu mõnedes Ameerika Ühendriikides linnakeskustes või monotoonsed väljakud, kus marsivad ühtesid ja samu hüüdlauseid skandeerivad ajupestud massid – nagu mõnes end rahvademokraatiaks nimetavas riigis”.

Toimetas Martin Vaher

Fookuses: Postimehe omanik ei tohiks lubada mässavat toimetust, mis kahjumit toodab

Fookuses: reaktsioonid Peeter Helme artiklile reedavad pahemliberaalide kahepalgelisuse

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!