Kui peaminister terminit "fertiilne iga" solvavaks peab, siis pole pakkuda muud nõuannet, kui vältigu igasugust rahvastikuteaduse alast teavet ja loomulikult ärgu kunagi enam osalegu mitte ühelgi rahvastikupoliitika arutelul, sõnas riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) peretoetuste eelnõu arutelul riigikogus.
Alustan peaminister Kaja Kallase esinemisest 16. mail riigikogus. Kallas esitas oma teemakohased arusaamad nii:
"Kuulates kogu seda juttu nendest peretoetustest rääkimas siis vanemate meeste poolt, kuidas kasutatakse naiste kohta väljendit "fertiilses eas", nagu räägitaks mingitest, vabandust, aga mitte inimestest. Teate, see on nii solvav, see on nii solvav. See kõlab täpselt niimoodi, nagu naine oleks teie arvates mingi sünnitusmasin, lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja ongi kõik.
Ei ole nii. Lapsed sünnivad armastusest. Ja teate, kui te tõesti tahate nii õudselt sündimust tõsta, siis kõige sobivam meede selleks on lõpetada igasugune tüdrukute harimine, panna nad tubadesse kinni, et nad sealt välja ei saa. Ja lapsi hakkab sündima nii nagu mühiseb, siis kui nad on nii, nagu teie ütlete, fertiilses eas. Ärge rääkige naistest nagu loomadest. Naised on inimesed ja teevad oma otsuseid ise.
Nagu ma ütlesin, sa otsustad lapse saada siis, kui sa tunned turvaliselt. Lapsed sünnivad armastusest, kui peres on selline siis kokkuhoidev emotsioon.
Nendes riikides, kes jagavad meiega sama väärtusruumi, seal paraku laste sündimus on enam-vähem samasugune nagu meil ühe naise kohta ja sellel põhjusel, et naistel on ka muud eneseteostusvõimalused kui ainult sünnitada ja täita seda teie unistust siis tohutust juurdekasvust."
Kui peaminister terminit "fertiilne iga" solvavaks peab, siis pole pakkuda muud nõuannet, kui vältigu igasugust rahvastikuteaduse alast teavet ja loomulikult ärgu kunagi enam osalegu mitte ühelgi rahvastikupoliitika arutelul.
Edasi aga peatuksin seisukohtadel, mis peaministri kõnealusest sõnavõtust välja koorusid. Esiteks näib, nagu peaminister arvaks, et peretoetustega tekitatakse nõue mingi tegevuse järele, hakatakse lapsi n-ö ostma, naistest tegema "sünnitusmasinaid", millist terminit nn progressiivsed arvajad palju tarvitanud on.
Üritagem seda mõttekäiku uuringute põhjal analüüsida. Eestis on sündimuse summaarkordaja pisut üle 1,5 last naise kohta, st taastetasandist tunduvalt madalam, ning on langenud alates 2018. aastast. Eurobaromeetri andmetel ületab Eesti inimeste soovitud laste arv aga taastetaset, küündides olenevalt soost ja vanusrühmast 2,2-st kuni 2,4-ni.1 Seejuures vaid seitse protsenti naistest peab ideaaliks lastetust või vaid ühte last.2
Niisiis tuleb toetada peaministri väidet, et naised teevad oma otsused ise, aga lisada, et nad ongi teinud otsuse, et soovivad rohkem lapsi. Peretoetuste puhul pole tegemist niisiis laste ostmisega, vaid nii Eesti inimeste heaolu parandamisega kui ka kodanike soovide toetamisega, mis ongi demokraatliku riigi kohus.
Teiseks võib peaministri mõtetest jääda mulje, nagu tahaks madalama haridustasemega naised märksa rohkem lapsi, ehk tema sõnutsi, kui tüdrukute harimine lõpetada, "siis hakkab lapsi sündima nii nagu mühiseb".
See ei pea paika. Euroopas võis see olla nii sada aastat tagasi, ent juba mainitud Eurobaromeetri andmetel on Euroopas nüüd rida riike, kus olukord on vastupidine. Neis riikides ei plaani need naised, kes investeerivad rohkem enesearengusse, vähem lapsi saada kui nende vähem haritud kolleegid.3
Ent tõsi, et Eesti naiste puhul on soovitud laste arv põhiharidusega naistel pisut suurem, kui kesk- ja kõrgharidusega naistel, aga kõigil puhkudel üle taastetaseme.4 Seda, et lapse sünd oleks oluliseks takistuseks õpingutele ja enesetäiendamisele, arvab aastate 2004/2005 Eesti Pere- ja Sündimusuuringu (EPSU) kohaselt vaid kolm protsenti neist Eesti naistest, kes (rohkem) lapsi saada ei kavatse, ja seda, et laps segaks pühendumast tööle, vaid kuus protsenti.5
Kuid igati tuleb nõustuda peaministri väitega, et lapsed sünnivad armastusest ja kokkuhoidvast perest, aga võiks lisada, et kõige suurema lapsesaamistõenäosusega on kogu Euroopas just abielus olevad paarid.6
Ent kas toetuste roll sündimuse kasvatamisel puudub või on minimaalne, nagu peaministri väitest võib välja lugeda? EPSU kohaselt on lapsesaamise takistustest esimene – et soovitud arv lapsi on juba olemas – riigi poliitika poolt mõjutatav väga kaudselt.
Seevastu teine takistus on, et lapse saamine pole majanduslikult jõukohane, mida jagab 40 protsenti Eesti meestest ja naistest7, on mõjutatav ning seda nelja parlamendierakonna poolt ühiselt esitatava kavaga tehaksegi. Ning loomulikult mõjutab see positiivselt ka nende, eriti suuremate perede majanduslikku heaolu, kel lapsed juba olemas.
Lisagem, et Pere Sihtkapitali 2021. aasta rahvastikubaromeetri kohaselt vastas küsimusele, kas emaks olemist peetakse naise elus kõige tähtsamaks rolliks, täiesti nõustuvalt 40 protsenti ja pigem nõustuvalt 36 protsenti naistest.
* * *
Viited:
1 Family Sizes in Europe: Evidence from the 2011 Eurobarometer Survey, lk 13.
2 Family Sizes in Europe: Evidence from the 2011 Eurobarometer Survey, lk 75.
3 https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4477715/, tabel 4.
4 Lapsesaamise motiivid ja takistused: Eesti Pere- ja Sündimusuuringu tulemused, lk 65.
5 Lapsesaamise motiivid ja takistused: Eesti Pere- ja Sündimusuuringu tulemused, lk 37; 63.
6 Lapsesaamise motiivid ja takistused: Eesti Pere- ja Sündimusuuringu tulemused, lk 36.
7 Lapsesaamise motiivid ja takistused: Eesti Pere- ja Sündimusuuringu tulemused, lk 37.
Tekst põhineb Jaak Valge sõnavõtul riigikogus