Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid väljendas valitsuse ametisse vannutamisel riigikogu suures saalis oma dressipluusiga muret väidetavalt ohtu sattunud sõnavabaduse pärast, 29. mail 2019 Tallinnas. Foto: Scanpix

Objektiiv annab omapoolse kokkuvõtliku ülevaate alusetute vandenõuteooriatega segunenud meediahüsteeriast, mis lahvatas pärast seda, kui ideoloogiliselt kallutatud meediatöötajad Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas otsustasid omal soovil oma koduväljaannetest lahkuda.

Mitmed tuntud poliitikud, ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased üritasid Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka lahkumisest oma vastavate väljaannete juurest maalida pilti, kui ajakirjanike suukorvistamisest ja tõsisest rünnakust sõnavabaduse pihta ning mõned langesid seejuures isegi vandenõuteooriate levitamise tasemele.

Presidendid põhjustavad piinlikkust ning levitavad libauudiseid ja vandenõuteooriaid

Ilmselt kõige markantsemateks näideteks sellise ülereageerimise kohta on nii istuva kui ka endise presidendi reaktsioonid kahe ajakirjaniku töölt lahkumisele. Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid väljendas demonstratiivselt enda kriitilist hoiakut, kui saabus esmaspäevasele valitsuse ametisse vannutamisele riigikogu suures saalis dressipluusis, millel ilutses kiri "SÕNA ON VABA".

Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimehe Varro Vooglaiu hinnangul kujutab presidendi selline käitumine endast lihtsalt tsirkust: "Tsirkus, lihtsalt tsirkus! Soliidsed inimesed nii ei käituks. Vot sellistel puhkudel on küll mõnevõrra piinlik oma riigi pärast."

Täna sai siis Eestist jälle saadetud maailmale üks "ilus" sõnum – nimelt sõnum, et Eesti on niisuguse poliitilise kultuuriga riik, kus president ei pea sugugi kohatuks ilmuda parlamendi ette teismelise kombel dressipluusiga, millele on trükitud jaburad loosungid – loosungid, mis kõnellevad valelikult sellest, justkui toimuks Eestis sõnavabaduse mahasurumine. Tänan küsimast, on küll piinlik ja mitte vähe! Kujutab keegi ette nt Briti kuningannat, Soome või Venemaa presidenti või ükskõik millise väärika riigi juhti nii käitumas? Mina paraku ei kujuta. Rääkimata sellest, et dressipluusile trükitud loosungil puudub igasugune kontakt reaalsusega.

Posted by Varro Vooglaid on Esmaspäev, 29. aprill 2019

 

"President on endale valinud absoluutselt vale riietuse," leiab ka ajakirjanik Harri Kingo.

"Selline pusa kuulub ehk nende 15 valitsuse juures piketeerinud nooruki või homode ja feministide paraadi juurde, kuid see pole mingil juhul sobiv riietus esindama riiki. On maitsetu ja ebaprofessionaalne valida endale riigi ja rahva jaoks olulisel sündmusel riietuseks miski poliitiline plakat.

President peaks seisma kõrgemal kui kui päevapoliitika, ammugi kõrgemal kui miski meedia ajuvaba sopaloopimine koalitsiooni ja EKRE aadressil. Eesti Vabariigi President ei saa ega tohi olla osa sellest sopast – olla ise veel üks lendu lastud porimätas. Ta oleks võinud pigem üldse kohale tulemata jätta kui et ilmuda sellises absurdses poliitilises riietuses. See on puhas oma rollist välja kukkumine ja sellisena avalik lugupidamatus riigi – Riigikogu ja EV valitsuse suhtes."

Kaljulaiule ei jää ülereageerimise osas alla ka endine president Toomas Hendrik Ilves, kes säutsus Õhtulehes ilmunud valeuudisele tuginedes ekslikult nagu oleks ajakirjandusväljaanded valitsuse kriitikud vallandanud ning nimetas seda meedia tasalülitamiseks perestroika-eelsesse perioodi, ajakirjanike õiguste piiramiseks ja kriitikute suukorvistamiseks. Lisades, et tema hinnangul võib selline Eesti olla küll iseseisev, aga mitte vaba.

Mitmed isikud juhtisid seejuures aga Ilvese tähelepanu tõsiasjale, et ta tegeleb oma Twitteri seinal valeuudiste levitamisega. "Miks levitada pooltõdesid, mis tänapäeval kvalifitseeruvad ka valeuudiseks," küsis temalt näiteks ERRi saatejuht Mirko Ojakivi.

"Õhtulehe uudise pealkiri ja lead rääkisid alguses sellest, et Lobajakas vallandati ja sunniti lahkuma. See ei ole tõsi. Viitasin sellele, et levitate valeuudist. Nüüd on ka Õhtuleht teinud parandusi," selgitas ta täpsemalt.

"On üsna piinlik näha, kuidas meie endine president vandenõuteooriaid levitab," kommenteeris ka kodanik Evald Vidujal.

Kui muusik Sven Varkel üritas samuti endisele presidendile selgitada, et Lobjakat ei vallandatud, vaid ta lahkus, siis vastas Ilves talle paranoiliselt, et "talle tehti kindlasti üks nendest pakkumistest, millest ei saa keelduda."

Ka kasutaja Identifitseerin kui Apache AH-64 helikopter üritas Ilvesele selgeks teha, et tegemist oli valeuudisega. "Lihtsalt puhas kokkusattumus," vastas talle Ilves. "See ei olnud kokkusattumus," pareeris anonüümne Twitteri kasutaja omakorda. "Majanduses õpetati meile, kuidas valeuudised häirivad turgu. Sellega ongi antud juhul tegemist. See oli tüüpiline kollane meedialugu, millel puudus tegelik kinnitus ja tõestus ning te läksite selle õnge. E-Eesti endine president oleks pidanud targem olema."

"Seda me veel vaatame," säutsus sõnavabaduse eest võitlev Ilves vastu ning ähvardas kasutaja ära blokeerida või vaigistada, kui ta oma tegeliku nime alt ei postita. "Ma ei pea enda nime alt säutsuma tänu sõnavabadusele, mida sina ja mina nii väga armastame," pani anonüümsust säilitada eelistav kasutaja endise presidendi paika.

Lootuses valeuudise levitamise süüdistusest vabaneda jagas aga endine president juba järgmist valeuudist, mis ilmus seekord Postimehes:

Ka järjekordse valeuudise levitamist kritiseerinud EELKi Los Angelese koguduse õpetaja Enn Auksmanni lubas sõnavabadust armastav endine president lihtsalt ära blokeerida.

Kui veel üks anonüümse kontoga Twitteri kasutaja juhtis Ilvese tähelepanu sellele, et ta levitas libauudist, siis kutsus endine president teda lihtsalt "trolliks" ja heitis talle ette sinatamist:

Kui kodanik Johannes Luht seepeale aga Ilveselt küsis, et kas see siis tõestab, et ei levitanud libauudist, oskas ta vaid vastata, et levitas "eesti ajakirjandust".

Seejärel otsustab Ilves aga veel rohkem paranoiat külvata, andes mõista, justkui oleks Kiisleri ja Lobjaka vallandamise taga Martin Helme isiklikult:

"Et siis Martin Helme on Margus Linnamäe ära ostnud. Ohoh!" vastab Ilvese vandenõuteooriale Luht irooniliselt.

Nii konservatiivsed kui liberaalsed poliitikud tulevad Lobjaka ja Kiisleri kaitsele

Lisaks ootuspärastele valveliberaalide väljendasid sõnavabaduse pärast muret ka mõned konservatiivsemad poliitikud Isamaast. Välisminister Urmas Reinsalu soovitas sotsiaalmeedias, et ERRi asjamehed annaksid relevantse selgituse selle kohta, miks töösuhe kriitilise ajakirjanikuga lõpetati või lasta Lobjakal soovi korral oma eetris jätkata.

"Mulle on pea kõik Lobjaka mõttekäigud vastukarva, kuid ma austan tema õigust oma arvamusi esitada," kirjutas ta. Ühtlasi leidis Reinsalu, et kuna Lobjakas sedastab nii terviklikult ja süsteemselt sotside ja reformi väärtusruumi ja kaitseb seda säherduse kirega, siis võib teda pidada lausa kaasaegse Eesti väärtuskonservatismi ämmaemandaks.

Samuti Isamaa ridadesse kuuluv riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits leiab aga, et Ahto Lobjaka eetrist lahkumisega kujunenud olukord on ühemõtteliselt halb. "Ei ole poliitiku rida karistada ajakirjanikke või nõuda nende karistust või isegi anda vihjeid mittesobiva ajakirjaniku eetrist eemaldamisele," viitab Ladõnskaja Martin Helme ERRi suunalisele kriitikale.

"Meeldib konkreetse ajakirjaniku positsioon või ei meeldi. Kui ei meeldi, poliitikul on alati võimalus: mingu ja vaielgu ajakirjanikuga otse-eetris, aga ära pane tal suud kinni kasutades oma võimu," jätkab ta Helme suunas etteheidete loopimist, justkui too oleks Lobjaka väevõimuga eetrist kõrvaldanud. "Juhatus peab selgitama seda otsust," nõuab Ladõnskaja. "Kui seda ei osata teha, siis lasku ajakirjanikul jätkata oma eetris."

"PS. Kui lendab järjekordse ajakirjaniku pea ja nende oponendid mitte lihtsalt rõõmustavad vaid postitavad pokaaliga pilti, et võtavad olukorra terviseks – siis see ongi signaal, kus ükski endine ajakirjanik vait olla ei saa," kirjutab Ladõnskaja.

Reformierakonna saadik Valdo Randpere väidab samuti, justkui oleksid nii Kiisler kui Lobjakas saanud karistada oma EKRE-vastaste vaadete tõttu, mitte saanud kõigest noomida oma liialt agressiivse või koguni lubamatult vulgaarse retoorika tagajärjel.

Randpere nendib, et kuigi talle enamus Kiisleri ja Lobjakase seisukohtadest ei meeldi on tema hinnangul isiklikust sümpaatiast olulisem meie suhtumine sõnavabadusse. "Me oleme pagana ohtlikul teel, kui hakkame aktsepteerima meile ebameeldivate arvajate suukorvistamist," üritab Randpere jätta jätkuvalt ekslikku muljet nagu keegi oleks nimetatud ajakirjanikke lahkuma sundinud.

Valeuudiseid levitab ka valimistel ebaõnnestunud Eesti 200 poliitik Margus Tsahkna, väites nagu oleks antud juhul tegemist ajakirjandusvabaduse piiramisega kahe sõnaka ajakirjaniku lahti laskmise näol. "Ajakirjanikke murtakse ühekaupa ning inimlik hirm igaühe suhtes on arusaadav, kuid siin on kaalul meie ühiskonna vabadus," muutub Tsahkna nõretavalt pateetiliseks. "Vangilaagrites murtakse masse personaalse hirmuga. Ühiskondi ja vabadusi samuti."

Vähem pateetilist arvamusžanri ei viljele ka kunagine presidendi kandidaat Jaak Jõerüüt, kes kirjutab Postimehe veergudel, et teda ERRi õigustused ei veena ning kes tunneb õhus taas halba, ebahead ja masendavalt tuttavat sovetistani telefoniõiguse haisu. Ühtlasi nimetab oma arvamusloos pikalt Orwelli düstoopilist novelli 1984 tsiteeriv Jõerüüt kahe ajakirjaniku omal soovil töölt lahkumist vaba sõna vägistamiskatseks Eestis.

Jõerüüdi praegune "kangelaslik" viskumine väidetavalt vägistamisohus oleva sõnavabaduse kaitsele on aga irooniliselt kahepalgeline, kui meenutada, et ENSV Kirjanike Liidu partorgina oli ta okupatsiooniajal mitmete kirjandusinimeste-kolleegide karistajaks poliitiliste eksisammude eest, sealhulgas ka 40 kirjale allkirjutamise eest, millest ta ise oli keeldunud.

Jõerüüdile sekundeerib ka endine kommunist ja praegune sotsiaaldemokraat Jaak Allik, kes leiab, et praeguse olukorra iseärasus seisneb selles, telefoniaparaat on rahandusministri laual ning et "ta ei peagi toru tõstma, sest ERR juhid teavad ja mõistavad ju kus see aparaat asub". Seega on Martin Helme tema arvates justkui juba pelgalt oma olemasolu ja positsiooni tõttu süüdi väidetavas ajakirjandusvabaduse piiramises.

Sama narratiivi jätkab ka hiljuti Postimehe peatoimetaja kohalt ebaõnnestunult poliitikasse siirdunud Eesti 200 liige Lauri Hussar, kes nimetab viimast nädalat sõltumatu Eesti ajakirjanduse jaoks üheks halvimaks viimase 28 aasta jooksul ning levitab samuti vandenõuteooriat nagu oleks Kiisler ja Lobjakas ajakirjanduslikku tooni ja stiili ettekäändeks tuues lahkuma sunnitud.

Hussari väitel on ajakirjanike töö selliselt surve alla seadmine otsene sekkumine ajakirjandusvabadusse, mis on üks demokraatliku ühiskonnakorralduse nurgakivi. Samuti kutsub ta üles sõnavabadust piiravale tegevusele vastu astuma ning ajakirjanikke ja sõnavabadust kaitsma, mistõttu teeb ta president Kaljulaiule ettepaneku kutsuda kokku ümarlaud sõnavabaduse kaitseks, et Eestis ei vaigistataks ajakirjandust viisil nagu seda juba mujal Euroopas väidetavalt tehtud on.

Ka peaminister Jüri Ratast teevad väga murelikuks kerkinud kahtlused rahvusringhäälingu ajakirjandusliku sõnavabaduse osas ning tema sõnul ei saa me leppida olukorraga, kus võib jääda mulje, et ajakirjandusvabadus on ohus, kuna vaba ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna toimimise lahutamatuks eeltingimuseks.

"Rahvusringhääling on ja peab jääma oma saadete, programmide ning muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatuks," leiab Ratas.

Rahustavad hääled ajakirjanduses endas

Laupäevases avalduses rahustas aga ERRi juhatuse esimees Erik Roose sõnavabaduse pärast muretsevaid inimesi, kinnitades, et "ohtu ajakirjandusvabadusele ERR-is ei ole ega tule". Samuti lükkas Roose ümber laialt levinud valeuudised ja vandenõuteooriad Ahto Lobjaka vallandamise kohta: "Otsus saate juhtimine lõpetada on tulnud [Lobjaka] isiklikust soovist."

Roosega nõustub ka kolumnist Tarmo Pikner, kes leiab, et ajakirjandusvabadus pole Ahto Lobjaka puhul teemaks. Kuna Lobjakas on end ise eelkõige filosoofiks tituleerinud, siis oleks Pikneri arvates talle tegelikult ka ajakirjaniku või arvamusliidri rolli omistamine selle klassikalises tähenduses meelevaldne:

"Lobjakas esindab nišiideoloogiat (enesekonstrueeritud äärmusvasakliberalism), mis pole isegi mujal Euroopas nii laialt levinud, et sellest peaks igapäevaselt diskuteerima meie nn peavoolumeedias.

Mis on toimunud, see on neli aastat Ahto Lobjaka kajastatud olukorda riigis ja läbi sellesama filosoofilise ideoloogia prisma. Võrdluseks – oleks ju kentsakas lasta pidevalt eetrisse mõne sotsialismiaegse funktsionäri analüüse, mis on esitatud läbi autori kommunistliku maailmavaate.

Asi pole mitte Lobjaka poolt viljeldavas EKRE kriitikas, vaid Lobjaka monoideoloogias, mis on looritatud müstiliste uus-euroopalike väärtustega, mis omakorda kipuvad sageli olema vastuolus meie riigi põhiseaduslike arusaamadega. Olgu nii, aga seda pole mõistlik pealetükkivalt pakkuda kogu meie rahvale ja kui pakkumine rahvale ei sobi, siis pannakse tööle sildistamis- ja süüdistusmasinad."

Samuti leiab Pikner, et Lobjakale vastukaaluks tuleks ERRis tasakaalustatuse huvides avaldada temaatilistes ideoloogia-alastes saadetes sama palju ka konservatiivset nišiideoloogiat. Ühtlasi tuleks tema hinnangul vabaneda ka Lobjakale osaks saanud märtrioreoolist, mis on talle omistatud provokatiivselt kirsadega uue valitsuse "kapsaaeda" astumise eest.

Ka ERRi ajakirjanik Rain Kooli leiab lahvatanud meediahüsteeria foonil, et ajakirjandusvabadus pole tegelikult kuhugi kadunud ning soovitab pigem ajakirjanikel oma tegemisi aeg-ajalt kriitiliselt vaadelda ning vajadusel korrigeerida:

"See pole enesetsensuur, vaid eneseareng mitte ainult professionaalina, vaid ka inimesena. Kuna aga nn sisekaemused kipuvad olema kallutatud, läheb selleks paratamatult vaja väikest abi teiste inimeste tähelepanekute näol."

Seda, et ERRis tsensuuri ei ole ning ajakirjandusvabadus Eestis ei ole ohus, tõdesid pühapäeval Vikerraadios ka ERR-i ajakirjanikud Toomas Sildam ja Huko Aaspõllu, kelle arvates tingis ühiskondliku debati ajakirjandusvabadusest suuresti see, et Vilja Kiisleri lahkumine Postimehest ja Lobjaka minek ERR-ist langesid ühele ajale.

"Meil ei ole ajakirjandusvabadus ohus, pole poliitilist suunitlust ega kallutatust," ütles Aaspõllu saates. "Hüsteeria tase, mis ühiskonnas valitseb mõne ajakirjaniku puhul, on viinud selle enesetundeni, et neid on üritatud tsenseerida ja nad ise on drastiliselt reageerinud."

"Peatoimetajal on õigus kritiseerida ja anda tagasisidet ajakirjanike tööle, kui peatoimetaja näeb midagi, siis on ta selleks, et kahtlusi sõnastada ja ajakirjanikuga rääkida. Peatoimetaja vastutab ikkagi väljaandande eest," arutles Aaspõllu ning lisas, et kui ajakirjanikud leivad, et neid on asutud tsenseerima, siis on see toimunud ikka nende endi peas ning hiiliva enesetsensuuri ärahoidmiseks saavad ajakirjanikud ise palju ära teha.

Ka Sildam kinnitas, et "ajakirjandusvabadus ERR-is on olemas".

Veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri hinnangul üritavad vasakliberaalse maailmavaate esindajad valelikult ja pahatahtlikult jätte muljet justkui oleks sõnavabadus ohtu sattunud, kuigi tegelik probleem seisneb selles, et on unustatud, et ERR ei ole erakanal, vaid peab teenima kogu ühiskonna huve ning tegema seda vastavalt talle seadusega pandud nõuetele ja kohustustele:

"Mees, kellele me maksumaksjatena töötasu maksame, tembeldas ERRi eetris EKRE poliitikuid natsideks ja antisemiitideks ning nimetas neid saastaks. Küsimus pole ainult ebasobivas sõnakasutuses (mille pärast tuli Lobjakal moepärast vabandada), vaid ka täiesti alusetus ja põhjendamatus ehk teisisõnu valelikus hinnangus. On täiesti vastuvõetamatu, et ERRis lubatakse saatejuhil ükskõik missuguse poliitilise jõu või inimese peale valetada ning nende suhtes avalikkust eksitavaid silte järjekindlalt kasutada."

"Konservatiivsete ja rahvuslike vaadetega inimeste kui üsna märkimisväärse osa ühiskonnast tõrjumine, häbimärgistamine ja sildistamine peab koheselt lõppema ning ERRi tegevus tuleb viia kooskõlla seadusega" leiab Vihuri. "Ajakirjandusvabadusega, nagu ka muude vabadustega, peab kaasnema vastutus."

Ka Postimehe toimetaja Aarne Seppel leiab, et nö vaba ajakirjanduse kaitsjad etendavad võltsvagadust, mille taga on tegelikult hoopis poliitilised huvid: "Mure ajakirjandusvabaduse pärast Eestis on südantliigutav, ometigi paistavad mure tagant poliitilised huvid, võltsvagadus ja enesehaletsus"

"Pühalikul häälel iseenda tunde põhjal ajakirjandus- ja sõnavabaduse piiramisest rääkimine ei tähenda enamasti midagi muud, kui rõõmuga konkurendi pihta turmtule andmist," lisab Seppel.

Konservatiivsed poliitikud ei näe samuti hüsteeriaks põhjust

Euroopa Parlamendi saadiku Igor Gräzini hinnangul on oht ajakirjandusvabadusele vastupidiselt hoopis radikaalselt vähenenud, sest Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas ei esindanud mitte niivõrd ajakirjandust vaid teatavat sotsiaalsete arvamuste spektrit, tegeledes eelkõige oma vaadete esindamisega.

Gräzini arvates tõestab ajakirjandusvabadust pelk tõsiasi, et Lobjakas on saanud aastaid absoluutselt igasuguse tsensuurita sõimata, pahandada ja rääkida kõike, mida sülg suhu toob: "See, et nii Kiisler kui ka Lobjakas olid vabad inimesed vabas riigis ja rääkisid mis sülg suhu tõi… ma arvan, et see on ajakirjandusvabadus."

Samuti toonitab Gräzin, et ekslikult väidetakse nagu oleks Kiislerit ja Lobjakat vallandatud, kuigi on mustvalgel kirjas, et nad otsustasid ise lahkuda, mistõttu ta selles mingit probleemi ajakirjandusvabadusele ei näe.

EKRE aseesimehe Jaak Madisoni sõnul lahkusid nii Kiisler kui ka Lobjakas lihtsalt seetõttu kuna ei olnud nõus end neutraalsemalt ja korrektsemalt, ilma solvama sõimamise ja räuskamiseta väljendama. Tema hinnangul ei kujuta nende lahkumine seega mingit ajakirjanduse piiramist, sest "ajakirjandusvabadus ei tähenda volitust levitada lamedat laimu riiklikus meedias ja oma ideoloogia propageerimist."

EKRE saadik Peeter Ernits soovitas asjatu paanika külvamise lõpetada ning maha rahuneda, sest tema hinnangul mingit ohtu ajakirjandusvabadusele ei ole ning mingit vaikivat ajastut ei tule: "Ajakirjaniku ja pikaaegse ajakirjandusjuhina võin oma tänastele kolleegidele kinnitada – ajakirjanikul jääb ka homme võimalus vabalt välja öelda mida ta arvab."

Ernits leiab, et poliitilise otsesaate juht peab olema küll ebameeldivalt terav, kuid mitte kunagi oma külaliste suhtes pahatahtlik ega tohiks palli vahetpidamata ühte väravasse taguda. "Ajakirjandusvabadus ei taga ajakirjanikule automaatselt nn püha lehma staatuse, kes võib päevast päeva kontrollimatult roosata ning inimestele põhjendamatuid kannatusi tekitada," nendib Ernits.

EKRE ridadesse kuuluv riigikogu liige Monika Helme soovitab Lobjakal ja Kiisleril aga oma au ja väärikust kaitsta töövaidluskomisjoni või õiguskantsleri poole pöördudes, kui nad peaksid tõesti leidma, et neile on kuidagi liiga tehtud. "Selleks on Eesti Vabariigis loodud vastavad institutsioonid," selgitab Helme. "Selle asemel, et halada ja märtrit mängida, kasutagu neid võimalusi, mis on igale Eesti kodanikule kättesaadavad."

ERRi eetikanõunik ohtu sõnavabadusele ei näe

Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ohtu ajakirjandusvabadusele praegu ei näe, küll tunneb ta aga natuke muret, et praegune foon võimalikust ohust on liiga kõrgeks krutitud. Ühe põhjusena sellise emotsionaalne fooni kujunemiseks toob ta välja täiesti uut poliitilist olukorda ehk ootamatu koosseisuga valitsusliitu.

"Mis juhtub siis, kui tõesti tuleb reaalne oht Eesti ajakirjandusvabadusele? Kas siis keegi veel reageerib?" küsib Tammerk murelikult.