Kui püha Kirik võtab vastu kardinal Walter Kasperi ettepanekud lahutatute kohta, võib abielu ees oodata kriis. Kui palju inimesi, kes muidu sellest ei mõtleks, hakkaks siis mõtlema lahutuse peale?
Piiskoppide sinodid tõmbavad endale harva nii suurt tähelepanu kui seda tegi viimane sinod. Kõige rohkem huvi tekitas loomulikult saksa kardinali Walter Kasperi sinodieelne ettepanek, mis puudutas lahutusi, uusi abielusid ning Pühima Armulaua vastuvõtmist, mille propageerimisele aitas kaasa tema mitmesse keelde tõlgitud raamatu reklaamikampaania ning arvukad intervjuud enne sinodit ja selle vältel.
Kardinal Kasperi ettepaneku keskmes seisab pastoraalne hool ümbritseda halastusega neid isikuid, kes peale lahutust astuvad tsiviilabiellu ning viia nende suhtes Kirikus sisse soojem õhkkond. Need on muidugi väga tähtsad küsimused, millele tuleb tähelepanu pöörata. Lahutatud ning järgnevalt tsiviilabielus püsivad katoliiklased peavad saama püsida Kirikus samamoodi nagu iga teine katoliiklane. Kuid tõest lahutatud ning ilma arukuseta kohaldatav halastus võib anda põhjuse sellisteks julgustusteks ja motivatsioonideks, mis tekitavad palju kahju.
Juba praegu on kättesaadavad suurepärased kommentaarid, mis puudutavad seda fundamentaalset probleemi, mis tekib kardinal Kasperi ettepanekute alusel: see näib olevat vastuolus Evangeeliumites sisalduva Jeesuse Kristuse ühemõttelise õpetusega abielust ning samuti Katoliku Kiriku traditsiooniga, mis nõuab Pühimast Armulauast osasaajatelt pühitseva armu seisundit. Kuid see, millega ma tahaksin tegeleda, on käsitleda neid hingehoiulisi tagajärgi, mis tulenevad kardinali ettepanekust ning seda, kuidas tema plaan hakkaks tegelikult toimima nii perekonna kui ka nende inimeste kahjuks, keda ta püüab aidata.
Kui ma vaatasin viimase sinodi ettevalmistavaid materjale, tuli mulle meelde tsitaat püha Aquino Thomase kirjadest, mis räägib sellest, et ebaõiglus ei lähtu mitte ainult võimu omavate inimeste vägivallaaktidest, vaid ka arukuse puudumisest targa inimese juures. Meenutasin samuti Haiiti orbusid.
Kui ma viibisin Haiitil, kohtasin ma seal ameeriklastest abielupaari Shelly ja Corrigan Clayd, kes saabusid sinna selleks, et adopteerida laps ja asutada Haiitil vaeslastekodu. Just nimelt siis, kui nad tahtsid lõpule viia lapsendamisprotsessi, küsis neilt lastekodu direktor, kas nad soovivad tutvuda ka laste bioloogilise emaga. Nad olid sellest üllatunud, kuna arvasid eelnevalt, et laps oli maha jäetud. Vestluse käigus emaga sai neile selgeks, et ema armastab oma last, mistõttu nad küsisid, miks ema otsustas lapse ära anda. Ta ütles, et ta ei saa endale lapse kasvatamist lubada. 'See oli šokk,' meenutas Shelly, 'kuna mina pean maksma 20 tuhat dollarit, et lapsendada laps, keda tema enda ema nii väga tahab ja soovib… ning sellise olukorra ebaõiglus lõi mind tugevasti'.
Oma töö vältel lastekodus said nad teada, et seal viibivast 24-st lapsest 22-l oli vähemalt üks vanem elus ning et see pole sugugi ebaharilik. Antropoloog selgitas neile, et Haiitil 'orb olla on ihaldatav seisund, sest see tähendab kooli, raamatuid ja võib-olla isegi välisviisat ja välismaale lapsendamist'. Haiiti valitsus raporteerib, et vähemalt 80%-l Haiiti lastekodudes viibivatest lastest on vähemalt üks vanematest elus. Corrigan ütles mulle, et meie soov aidata orbusid tegelikult loob neid. Heategevus ilma arukuseta võib viia ebaõigluseni.
Mõtleme hetkeks järele, millised tagajärjed saavad olema kardinal Kasperi ettepaneku elluviimisel, võttes arvesse miljoneid abielupaare, eriti neid, kes võitlevad oma abielus raskustega. Maailmas on palju abielupaare, kelle kooselu on väga raske ning kes peavad palju pingutama, et olla koos; osa neist kannatab rahalisi raskusi, või on läbi elanud mingisuguse tragöödia, või on mingisuguses kriisiseisundis. Kuid hoolimata neist muredest teavad nad, et nende jaoks ei ole teist valikut. Nad annavad endile aru sellest, et nad andsid teineteisele ja Issandale Jumalale tõotuse jääda kokku kuni elu lõpuni ning just seetõttu püüavad nad võita kõik raskused – mitte ilmtingimata seetõttu, et nad nii väga teineteist armastavad, vaid just nimelt seetõttu, et nad andsid tõotused. Sageli jäävad nad kokku ka ühel lihtsal põhjusel: nimelt Issanda Jeesuse selge ja ühemõttelise õpetuse pärast abielu kohta. Mil viisil siis kardinal Kasperi 'halastus' haaraks just nimelt selliseid inimesi?
On kindlasti väga meelitav neile inimestele kaasa tunda – terve nende elu ja kõik nende igatsused on ju armastuseta abiellu maha maetud! – ja kujutleda neid endale ette mõnest Graham Greene'i jutustusest pärit traagiliste kujudena. Ah, kui nad võiksid ennast küll ületada ja leida endale tõelise armastuse! Kuid selline sentimentaalne lähenemine on saanudki põhjuseks sõnulseletamatutele tragöödiatele mitte ainult loendamatute õnnetute abielupaaride, vaid ka miljonitele laste jaoks. Ning mida tagasihoidlikumad on nende majanduslikud tingimused, seda hullemas olukorras nad ennast leiavad. Neile saab nimelt ilmsiks, et igav või isegi õnnetu abielu on laste jaoks ikkagi parem lahendus kui abielu puudumine.
Kontrastina 'elutäiust täis elu' eksitavale narratiivile näeb tegelikkus välja hoopis teistsugusena. Uurimuste andmed näitavad üha selgemalt, et just nimelt need, kes on võitnud raskused ning jäänud abiellu püsima, võivad rõõmu tunda parema tervise, eneseteostuse, ametikarjääri ning ka pikema eluea üle – rääkimata sellises seisundis peituvatest rohketest eelistest laste jaoks. Lahutuse tagajärjel ei saavutata enamasti isegi seksuaalse rahulduse püha Graali. See auhind langeb nimelt osaks stabiilsetes abieludes elavatele vagadele naistele, kelle puhul märgitakse uurimustes ära kõikidest uuritud naistest kõige kõrgemat seksuaalse rahuldatuse määra. Milliseks šokiks kõikidele Ameerika Ühendriikide mõlema ranniku ilmalikele ja 'valgustatud' naistele peab olema avastus, et just nimelt armetuks olevuseks peetav kodune ema Kesk-Läänest, kes päevast päeva tegeleb kodus oma laste kodukoolitusega, on kõikide selliste seksuaalsete naudingute auhinnasaaja, mille kohta nemad võivad ainult Twitteris säutsuda.
Sellisele asjade seisule on palju põhjuseid, millest osa käsitles püha Johannes Paulus II oma 'ihu teoloogias' ning paavsti-eelsel perioodil kirjutatud raamatus 'Armastus ja vastutus'. Esimene ilmselge põhjus (või põhjus, mis peab olema ilmselge) on see sügava usalduse tunne, mis tuleneb avalikust ja definitiivsest endale kohustuste võtmisest, mille läbi mõlemad abielupartnerid tunnetavad kindlust, mis tuleneb teadmisest, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, nende abielu jääb püsima.
Kui kardinal Kasperi ettepanek peaks vastu võetama, oleks naiivne arvata, et sellel oleks väike mõju või poleks sellel üldse mingit mõju raskustega võitlevatele abielupaaridele. Kujutame ette, kui Kirik hakkaks õpetama midagi sellist nagu: 'Lahutust ja uut abielu ei saa muidugi heaks kiita, kuid meie, vaimulikud, mõistame, et vahel ei saa lihtsalt teistmoodi ning me teame, et on väga raske olla üksi ning ka see, et sa proovid elada kellegagi koos nagu vend ja õde, pole tavalisele kristlasele mingi jõukohane lahendus, vaid sobib ainult üksikutele kangelaslikele isikutele. Et sa ei tunneks ennast väljatõugatuna, pead sa seepärast saama ka võimaluse vastu võtta Pühimat Armulauasakramenti'. Kas kardinal Kasper tõepoolest arvab, et selline mõtteviis ei saa põhjuseks, miks üha rohkem inimesi hakkab mõtlema lahutuse ja uue abielu peale?
Ei saa jätta meenutamata ka neid paljusid mehi ja naisi, kes peale lahutust pole kunagi astunud uude abieluliitu, mitte sellepärast, et nad oleksid õnnelikud üksi elades, vaid lihtsalt ustavusest Jeesuse Kristuse õpetusele. Millisel muul põhjusel oleksid nad pidanud seda tegema? Nad pühendavad ja ohverdavad oma üksinduse Jumalale, selleks, et neil oleks võimalik osa saada Jeesuse Kristuse Ihust ja Verest. Lahus elavad inimesed, kes ei astu uutesse abieluliitudesse, annavad tunnistust niihästi abielu ilust ja lahutamatust iseloomust kui ka Jumala kohalolust ja pühadusest Pühimas Altarisakramendis. Kas nende pühendumine ja tunnistus ei oma mingit väärtust? Või kas sellel oli väärtus kunagi varasemal ajal, nüüd aga ei maksa see enam midagi?
Üks kaasaja demokraatlikule ühiskonnale iseloomulikest joontest on veendumus, et kui kõik jõuavad mingis küsimuses üksmeelele ja kokkuleppele, siis sellega me lahendame kõik selle küsimusega seonduvad probleemid. Kui me kõik nõustume tegema näo, et see, mida kunagi varem peeti kurjaks ja kahjulikuks, seda enam pole, siis on kõik korras. Demokraatliku ühiskonna kultuuris toimivad kalduvused mõistavad igasuguseid stigmatiseerimisi ekslikult ainult kunstlikest ühiskondlikest normidest lähtuvate hoiakutena ja eraldavad need konkreetsest käitumisest tulenevast tõelisest isiklikust ja ühiskondlikust kahjust. Sellest tuleneb veendumus, et lahutus ja uus abiellumine on kahjulikud ainult sellepärast, et meie neid kahjulikeks peame, mitte aga sellepärast, et nad tõepoolest kahjulikud on. Seega, kui me tahame selle probleemi lahendada, peame lihtsalt muutma konsensust ja tunnistama, et see on normaalne ja isiklikuks arenguks hädavajalik.
See, mida pakub välja kardinal Kasper, on samaväärne 'katoliikliku lahutusega ilma süü tuvastamiseta'. Olen veendunud, et kardinal Kasperi ettepaneku vastuvõtmine viib kõige tõenäolisemalt lahutuste ja uute abielude arvu kasvamiseni katoliiklaste seas. Kasulõikajateks sellisest olukorrast saavad eelkõige keskmises elueas mehed, ning peamisteks kahjukannatajateks jäävad naised ja lapsed.
Kuid negatiivsed tagajärjed ei piirdu abielu ja perekonnaga. Need tagajärjed laienevad ka sellele, kuidas inimesed mõistavad Euharistiat. Kui kardinali ettepanek võetakse vastu ja raske patu seisundis viibivad isikud võivad vastu võtta Pühimat Armulauasakramenti, siis miks teised, kes viibivad mingis muus kangekaelse avaliku patu seisundis, ei tohi Armulauda saada? Miks me siis peaksime pahameelt tundma aborti pooldavate poliitikute peale? Ning miks ei tohi me lubada Pühimat Armulauda vastu võtta ka teistel, mittekatoliiklikel kristlastel? Kas teised surmapatud ei nõua mitte pihti (ilma milleta nad on takistuseks Armulaua saamisele), kas see kehtib ainult abielurikkumise teatud vormide kohta? Kui Pühima Armulauasakramendi vastuvõtmist puudutavad reeglid ei kehti enam üht teatud laadi usklike jaoks, siis oleks imelik, miks peaksid nad kehtima kõikide nende teiste usklike suhtes, kes panevad toime teist laadi raskeid patte?
Oleks ekslik arvata, et kardinal Kasperi ettepanek pole vastuvõetav ainult õpetuslikel ja Piibliga seotud põhjustel. See kukub läbi ka pastoraalsel tasandil. Miks? Kuna halastus, armastus ja hingehoiuline hoolitsemine on efektiivsed ainult siis, kui nad on juurdunud tões. 'Ilma tõeta,' tuletab meile meelde Benedictus XVI, 'armastus degenereerub ja muutub sentimentalismiks', ning see, mille me saame lõpptulemuseks, pole mitte halastus, vaid 'armsaksolemise türannia'.
Väljaandes Catholic World Report avaldatud artiklist The Tyranny of Mercy tõlkis isa Ivo Õunpuu.