Maailmakuulsa realismi koolkonda esindava politoloogi Stephen M. Walti sõnul on "reeglitepõhine maailmakord" jutuna küll tore, kuid sõjad lõpevad alati kauplemisega, millel pole väärtuspõhiste seisukohtadega midagi pistmist.
Walt osutab Foreign Policy'is avaldatud analüüsis poliitikamaailma vaevavale probleemile, milleks on poliitikute võltsmoraal. Poliitikutel on tema sõnul "reeglina kombeks siduda riikidevahelised vaidlused jõuliste moraaliküsimustega, millega muudetakse hallatavad ja piiratud ulatusega vastuolud põhimõttelisteks vaidlusteks alusväärtuste teemal".
Moraalile rõhumine aitab võita küll toetust nii kodus kui välismaal, kuid samas muudab see läbirääkimised vastaspoolega nullsumma mänguks ja põhimõtete reetmiseks.
Walt toob näiteks Falklandi kriisi. Argentinal on saartele "reeglitepõhisest maailmakorrast" johtuv õigus, sest Suurbritannia vallutas need 1833. aastal. Teiselt poolt on Ühendkuningriigil õigus jätta saared enda koosseisu, kuna sealsed inimesed on korduvalt kasutanud enesemääramise õigust ja soovivad kuuluda Ühendkuningriiki. Mõlemad põhjendused on moraalsed ja viisid olukorrani, et lahkhelid sai lahendada ainult sõjaliselt.
Ukraina sõja üks suuremaid põhjuseid on Walti sõnul samuti, et vastuolud Venemaaga seoti moraaliga. Donbasi, ühinemine NATO-ga, Venemaa geopoliiliste huvide ja Musta mere laevastiku baasi näol on "tegemist küll keeruliste küsimustega, kuid teoorias oleks need kõik saanud lahendada viisil, mis oleks vastanud mõlema poole tuumikhuvidele ja oleks säästnud Ukrainat ning Venemaad hirmkallist ja jõhkrast sõjast," kirjutab poliitikateadlane.
Lääs eesotsas Ameerika Ühendriikidega näitavad Ukraina sõda demokraatia kaitsmisena diktatuuri eest. Samas Ühendriikide enda käitumine on liigagi sageli kõike muud kui moraalne. Venemaa jaoks on tegemist "püha emamaa" ja vene kultuuri kaitsmisega vaenuliku lääne mõjude eest. Lisaks on lääs Venemaad korduvalt alt vedanud ja seda alates NATO laienemisega Saksamaast ida poole.
"Realistid, nagu Hans Morgenthau ja George Kennan näevad probleemina Ameerika Ühendriikide riigijuhtide kommet näidata kõiki vastasseise moraalsete küsimustena, mida mõlemad käsitlevad, ja seda igati kohaselt, tõsise takistusena tõhusale välispoliitikale. Moraalse jutu ajamisest on kasu kodanike kaasamisel ja toetuse kogumisel, kuid see teeb Ameerika Ühendriikidest variseri igal korral, kui see juhtub ennast moraalivabalt ülal pidama. Mida juhtub üpris sageli. Samamoodi muudab see Ameerika Ühendriikide jaoks keerulisemaks läbirääkimised võimalike vaenlastega, sest isegi mõlemale poolele kasulikku kokkulepet väidetavalt "kurjust" kehastava režiimiga nähakse oluliste moraalsete seisukohtade lödipükslikku reetmisena."
Walt lõpetab arvamusloo seisukohaga, et enesepettus toob kaasa ainult rohkem kannatusi: "Lõpuks lõpevad kõik vastasseisud segaste ja moraalselt küsitavate kokkulepetega. Jõulised moraalsed seisukohad, mida vaenupoolte juhid ning rääkivad pead sõja ajal korrutasid, jäävad õõnsalt kõmisema. Mida kauem vaenupooled oma moraalsete seisukohtade küljes ripuvad, seda keerulisem on verevalamist lõpetada."
Toimetas Karol Kallas