Carl Schmitt kiristas juba 1923. aastal hambaid “parlamentaarse demokraatia” arengute teemal. Tema teos(t)e lugemise peale jääb ainult imestada, kuidas ta oskas Eesti esindusdemokraatiat, seda rohkem kui sajand tagasi, nii täpselt kirjeldada?
Norra politoloogi Glenn Dieseni sõnul pole libamoraalsest maailmapoliitkast ja selle sellistest lahkajatest mitte kellelegi mitte midagi kasu.
Objektiivist leiab eesti keeles ühe olulisema ja lihtsamini mõistetava riigi olemust kirjeldava Murray N. Rothbardi raamatu “Riigi anatoomia”.
Poliitikateaduses on sõnastatud teooria nimega “järkjärguline autokraatia” ja Ottawa ülikooli soo-, kliima- ning vandenõuteooriate politoloogi Daniel Stockemeri hinnangul vastab Donald Trump täpselt selle määratlustele.
Pisukesegi aruraasu säilitanud inimesed võiksid mõista, et korporatistliku ühispartei võimul on rohkem tegemist oligarhia ja plutokraatiaga kui demokraatiaga. Miks see nii on?
Tallinna Ülikooli juurde asutati Euroopa Liidu toel vasakäärmuslaste julgeolekuuuringute keskus CEEShub, mis “paneb proovile” lääneriikide julgeolekuarutelude senise status quo.
Eesti saatkonnatöötaja jäi Ukraina teemalise teadusartikli tõttu tööst ilma. Normaalses ühiskonnas on teadus võimu sunnist vaba, totalitaristlikes riikides teeb teadus seda ja “õigesti”, mida suured juhid käsevad.
Maailmakuulsa realismi koolkonda esindava politoloogi Stephen M Walti sõnul on “reeglitepõhine maailmakord” jutuna küll tore, kuid sõjad lõpevad alati kauplemisega, millel pole väärtuspõhiste seisukohtadega midagi pistmist.
Kes pisutki süveneb, peaks märkama, et Eesti ühiskonnas on sassis peaaegu kõik, dialoog on lakanud ning üha enam lepitakse nurgas istumise ja käega löömisega, kirjutab emeriitprofessor Ülo Vooglaid avalikus kirjas politoloog Tõnis Saartsile.
