SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid selgitab Objektiiv.ee rajamise tagamaid ning ka eesmärke, mille poole portaali tegevuses pürgitakse.

Kultuurisõda kui rünnak meie rahvuslik-kultuurilise identiteedi ja riikliku iseseisvuse vastu

Selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tänapäeval enam tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on paratamatult kindlaks määratud ja et rahval puudub võimalus seda suunata.

Nii ei ole ühelegi rahvale kasu sõjaväe ülesehitamisest ega riigipiiride kindlustamisest, kui samal ajal toimub tema kultuuri alusväärtuste lammutamine, tema identiteedi õõnestamine ja moraalne lagunemine. Seetõttu on iga riigi ja rahva jaoks kõige suuremaks ohuks mitte välisvaenlane, vaid tema enda kõlbeline allakäik ja sellega kaasnev sisemise jõu minetamine.

Selle taustal on tõsiselt murettekitav, kuidas Eestis võtab üha laiemalt maad jõuline vasakliberaalne ideoloogiline manipuleerimine ja survestamine. Progressiivselt meelestatud eliit on võtnud nõuks eesti ühiskond radikaalselt ümber kujundada ja surub nn "euroopalike väärtuste" loosungi all sihikindlalt läbi asju, mida suur osa ühiskonnast heaks ei kiida. Seda tendentsi nimetamegi ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdluseks.

Massimeediast on kujunenud ühiskonda laastav jõud

Eriti jõuliselt tegeleb avaliku arvamuse suunamisega massimeedia, millel on inimeste hoiakute ja tõekspidamiste kujundamisel tunduvalt suurem mõjuvõim kui parteidel. Just meedia on vahend, millega suures ulatuses kujundatakse inimeste nägemus sellest, kuidas peaks üks tubli kodanik, kes ei taha süsteemi hammasrataste vahele jääda, ühiskonnas toimuvatest asjadest mõtlema ja rääkima.

Paraku tunnetavad aga paljud inimesed juba pikemat aega, et ajakirjanduse veergudel aset leidvast avalikust arutelust on ausad ja omakasupüüdmatud tõetaotlused kaotsi läinud ning et avalik arutelu on asendunud avalikkusega manipuleerimisega. Piirid suhtekorraldusbüroode ja ajakirjanduslike väljaannete vahel on hägustunud ning inimesed mõistavad aina paremini, et sageli tegutseb meedia mitte meie kultuuri kaitsja, vaid selle õõnestaja ja lammutajana.

Ajakirjandusest, mis oma olemuselt peaks olema inimeste aus informeerija ja ühise hüve edendaja, on kujunenud labasuse kasvulava, propaganda instrument ja ühiskonda kõlbeliselt laastav jõud.

Ajakirjandusest, mis oma olemuselt peaks olema inimeste aus informeerija ja ühise hüve edendaja, on kujunenud labasuse kasvulava, propaganda instrument ja ühiskonda kõlbeliselt laastav jõud, mis edendab meie rahvale võõrast vasakliberaalset ideoloogiat ning pärsib meie oma kultuuri aluseks olevaid loomuseaduslikke, konservatiivseid ja isamaalisi väärtusi.

Aastasadu meie rahva identiteedi keskmes olnud väärtusi nagu au ja väärikus, abielu ja perekond, pühendumine ja truudus, mehelikkus ja naiselikkus, emadus ja isadus või paljulapselisus ei tõsteta pea kunagi esile – pigem näidatakse neid pilkega kui oma aja ära elanud igandeid. Seevastu ei möödu päevagi, kui neist samadest väärtustest lugupidavaid inimesi ei hurjutata ja häbimärgistata, süüdistades neid sallimatuses, foobiates, vihkamises, hoolimatuses, usulises fanatismis, ühiskonna lõhestamises ja isegi venemeelsuses.

Kõige selle tulemusel jääb mulje, nagu oleks ajalehtede ja muude meediaväljaannete toimetused hõivanud progressiusu fundamentalistid, kellel on kinnisidee, et ühiskonna arenguks tuleb aastasadu meie kultuurilise eneseteadvuse keskmes olnud ühiskonna alusväärtused tingimata kõrvale tõrjuda ja asendada uutega.

Mitmesuguste võtetega, nagu oluliste sündmuste mahavaikimine või alatähtsustamine, ebaoluliste sündmuste liialdav võimendamine ja faktidele moonutatud ja eksitava tõlgenduse andmine, vormib meedia paratamatult inimeste mõttemaailma, süvendades konflikti meie kultuuri traditsiooniliste alusväärtuste ja nn "euroopalike" vasakliberaalsete unelmate vahel.

Kõik see lähtub selgelt tajutavast püüdlusest muuta inimeste arusaamist sellest, kuidas inimeseks olemisest ja ühiskonna st mõelda, ning panna võimalikult paljud omaks võtma nn "uusi väärtusi" – kiirele edule, rahale, tarbimisele ja egoistlikele naudingutele orienteeritud eluviisi.

Sisuliselt on tegu kultuurilise revolutsiooniga ehk väikeste vähemuste poolt ühiskonnale oma tahte (vaimselt) vägivaldse pealesurumise moel, millega kaasneb fundamentaalsete väärtuste, hoiakute, tavade ja traditsioonide ümberpööramine. Kui tõeline kultuur suudab ohjata inimese langenud loomust ja aidata seda ületada, siis praegu soositav ja vohav revolutsiooniline pseudokultuur just õhutab ja püüab seda valla päästa, et inimene liiguks enesehävituse poole.

Seda revolutsiooni eestvedavad isikud teavad väga hästi, et kui neil õnnestub panna inimesed lahti ütlema oma tõekspidamistest (või vähemalt loobuma nende aktiivsest kaitsmisest), siis on ühiskonna faktiline ümberkujundamine amorfseks ja totaalselt manipuleeritavaks massiks juba vormistamise küsimus.

Avalik arutelu on asendunud avalikkusega manipuleerimisega

Eriti selgelt on eelnimetatu olnud nähtav nn "homoabielu" seadustamise ja meie ühiskonnale homoideoloogia pealesurumise näol, mida viiakse kultuurilise ja juriidilise revolutsioonina ellu ühes riigis teise järel. Ühtlasi antakse radikaalselt uus sisu sellistele mõistetele nagu inimõigused, sallivus, armastus, vabadus, võrdsus, õiglus jms.

Käesolev aasta on näidanud, et sama tehnoloogiat kasutatakse ka immigratsiooniküsimusega seonduvalt. Sellele juhtis oma artiklis tabavalt tähelepanu Toomas Haug, kes kirjutas nn uute ideoloogiatöötajate esiletõusust:

"Avalikus debatis (mis ajuti võib olla ka lihtsalt ühesuunaline propagandavoog) kerkib seoses pagulaste teemaga esile nimesid, rääkijaid, keda varem polegi eriti märganud Eesti probleemide pärast nii tõsiselt muret tundmas. Nüüd on nad järsku platsis ja räägivad sellest, kuidas Eestil on kohustus hakata vastu võtma tunduvalt rohkem pagulasi. Nende põhiline argument on see, et tegu on paratamatusega, ajalugu lihtsalt kulgeb nii, tulemas on uus, teistsugune ja ilmselt ka parem maailm, mille vääriliseks me peame alles saama.

Selle platvormi vastaseid kujutatakse inimestena, kes ei ole uusi arenguid mõistnud, kes on kitsarinnalised ja inimlikult väiksed, vahel lausa kurjad ja sallimatud. Uued rääkijad, uued ideoloogiatöötajad, uute väärtuste kandjad, ei ole huvitatud sisulisest diskussioonist niisuguste inimestega, aga on lahkesti valmis neid selgitustööga järele aitama. Kõik näib kena ja loogiline, uute ideoloogitöötajate väike probleem on aga selles, et nende kasvatusobjektiks on eesti rahva enamus.

Ideoloogiatöötaja on omamoodi huvitav nähtus. Omal aja arvasin, et see on midagi spetsiifilist Nõukogude režiimile, nüüd pean vähemasti osaliselt oma arvamust korrigeerima. Ideoloogiatöötaja on inimene, kes toob teateid tulevikust, kelle teadvus esindab juba arengu järgmist etappi. Ta näeb meist kaugemale, seisab n.-ö. hiiglaste õlgadel. Ja vastavalt sellele ei hinda eriti seda tarkust, mida omandatakse minevikku vaadates. Seepärast on loomulik, et ideoloogiatöötaja ei allu ka demokraatlikule valikule, sest rahva enamus on ikka rohkem oma isikliku mineviku ja sealt juurduvate väärtuste kammitsas. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise eel seletati, et on asju, mida ei saa otsustada demokraatliku enamuse või nn. rahva arvamuse kaudu. On ilmne, et need asjad kuuluvad rohkem valgustatute ampluaasse.

Olukord pagulastega ongi mõnevõrra sarnane kooseluseaduse vastuvõtmisega. Ka siin võib ees oodata kiire ülesõit enamuse arvamusest, kui küsimus liigitatakse mitte demokraatia, vaid ideoloogiatöötajate otsustusvaldkonda."

Seejuures on paljud intelligentsed inimesed, kes ei jaga nn uute ideoloogiatöötajate optimismi ühiskonnas elluviidava progressiivse projekti suhtes, sihiteadlikult avalikust arutelust välja astunud ja hoiduvad ühiskonna suundumustesse puutuvais küsimustes kaasa rääkimast. Nad näevad, kuidas sõna sekka ütlemine tooks kaasa häbimärgistamise ning sallimatuks, vihkajaks, vaenu õhutajaks, südametuks, mittehoolivaks jne tembeldatuks saamise.

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud ja pikaaegne Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Hõbemägi on selle tendentsi tabavalt kokku võtnud nii:

"Mul on paha olla, sest diskussioonist on saanud diktatuur. Neid, kes julgevad välja öelda teistsuguse seisukoha, saavad kohe peksa… Veel halvem on see, et mõned toimetused on loobunud diskussioonide tasakaalukast käsitlusest ja toetavad ainult ühte poolt (nagu oli selgesti näha kooseluseaduse käsitlemisel). Ja keskustelu tooni jälgides paistab silma, et eesmärk ei ole mitte selgitada, vaid sundida vastane jõuga taanduma, taguda ta maa sisse ja häbistada nii, et ta enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla."

Seetõttu ei ole üllatav, et olukorras, kus inimestega üksnes manipuleeritakse, kus võim tegelikult ei hooli ei rahva heaolust, tõekspidamistest ega ka soovidest, kus demokraatiat teeseldakse, kus kodanikuühiskonna ideaalist räägitakse pihku itsitades, kus vabaduse loosungi all propageeritakse hävituslikku suva ja kus poliitiline juhtkond on loobunud iseseisvale riigile omasest mõtlemisest ja käitumisest, on hakanud kaduma paljude inimeste soov siin riigis elada.

Kõik see kuulutab kurja ning annab tunnistust üha selgemalt teadvustatud ohust, et asi ei lõpe hästi. Ilmselt ei taha tegelikult ükski inimene, kes Eestist hoolib ja kes siiralt juhindub headest kavatsustest, et meie ühiskond täielikult lõhestub ning igasugused rahvast kokkusiduvad sidemed kaovad.

Kas Eestist kujuneb ideoloogiline koloonia?

Kõike eelnevat silmas pidades ei ole liialdus öelda, et meie ühiskonnas toimub kultuurisõda ehk kultuuride olelusvõitlus, mille raames murtakse piike ühiskonna suundumuste ja tuleviku pärast ideede, tõekspidamiste, väärtuste ja hoiakute tasandil.

Lõppastmes on kultuurisõjas küsimus selles, kas meie rahval säilib moraalse ja kultuurilise enesemääramise õigus või tehakse Eestist sarnaselt nõukogude ajale ideoloogiline koloonia.

Lõppastmes on kultuurisõjas küsimus selles, kas meie rahval säilib moraalse ja kultuurilise enesemääramise õigus või tehakse Eestist sarnaselt nõukogude ajale ideoloogiline koloonia, kus rahval puudub võimalus otsustada ise ühiskonna elukorralduse ja tuleviku üle.

Poliitikute võõrandumine rahvast ja võõrvõimu ees lömitamine, iseseisvuse üha ulatuslikum äraandmine, aina süvenev laenuorjus ja vaesus, perversse homoideoloogia juurutamine, püüdlus avada uksed massiimmigratsioonile, kavatsus suukorvistada teisitimõtlejaid vaenu õhutamise keelu laiendamise teel ja seda aina agressiivsemalt propageeriv meedia – kõik see annab tunnistust ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlusest.

Kujunenud keerulisele olukorrale lahendust otsides on küsimus ennekõike selles, kas me lepime ühiskonna allutamisega ideoloogilisele diktatuurile või hakkame sellele vastu ja teeme kõik endast oleneva, et kaitsta meie alusväärtusi püüdluste eest need kõrvale tõrjuda.

Loomulikult ei ole selles valikus midagi uut. Samas kujutab kogu meie sihtasutuse tegevus endast vastust sellele küsimusele, sest me tegutseme lähtudes veendumusest, et tõeliste kodanikena on meil moraalne kohustus seista selle eest, mis on õige ja hea ning hakata vastu kõigele, mis seda kahjustab.

Meie valik: alistumine ideoloogilisele diktatuurile või vaimse iseseisvuse taastamine

Seepärast on ka SAPTK ettevõtmiste keskmes püüdlus innustada inimesi jätkama võimalikult ulatusliku rahvaliikumise ülesehitamist vabaduse ja väärikuse teel käimiseks, et igaüks saaks anda kas oma professionaalsete oskuste, vabatahtliku töö või annetuse kaudu panuse kaitsmaks ühiselt põhimõtteid, millele ehitatud ühiskonnas tahame näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas.

Selle püüdluse teostamise üheks oluliseks eelduseks on võime mõjutada avaliku arvamust. Kui me tahame, et meie tõekspidamised, ideed ja seisukohad ühiskonnas kõlapinna omandaksid ega jääks meedia turmtule alla, peame rajama oma meediasüsteemi, millel on väljund nii internetis kui ka trükis.

Me peame võitma vähemalt olulise osa avaliku arutelu ruumist enda kätte ja mitte leppima selle täieliku hõivamisega jõudude poolt, mis tahavad meile võõrast ideoloogiat peale suruda.

Me peame võitma vähemalt olulise osa avaliku arutelu ruumist enda kätte ja mitte leppima selle täieliku hõivamisega jõudude poolt, mis tahavad meile võõrast ideoloogiat peale suruda.

Muidugi leidub neid, kes ütlevad, et tegu on liialt suure ja nõudliku ülesandega, mis käib meile üle jõu. Oleme aga veendunud, et peamiseks probleemiks on mitte ülesande võimatus, vaid julguse puudumine võtta ette raskeid, nõudlikke või koguni võimatuna näivaid ülesandeid. Meie senisele kogemusele toetudes on meil piisavalt alust veendumuseks, et paljude inimeste üheks jõuks koondatud pingutuse tulemusel saame juba mõne aastaga ehitada üles vägagi arvestatava meedia.

Ilmselgelt nõuab meie oma meediasüsteemi ülesehitamine ja selle elluviimine mitte ainult palju tööd, vaid ka suuri rahalisi kulutusi – ennekõike võimeka ja pühendunud professionaalse toimetuse loomiseks ning videostuudio rajamiseks ja töös hoidmiseks.

Seetõttu sõltub selle püüdluse edukus paljuski meie sihtasutuse toetajatest – mida suurem saab olema nende inimeste panus, kes tahavad selle püüdluse teostamisele kaasaaitamiseks oma panuse anda, seda mõjukamaks meie meedia Eesti ühiskonnas kujuneb.

Seepärast kutsume kõiki hea tahtega inimesi sellele ettevõtmisele õlga alla panema ning tegema sellele kaasa aitamiseks võimalikult lahke annetuse. Eriti tänuväärne oleks see, kui portaali tegevuse toetamiseks tehtaks mitte üksnes ühekordseid annetusi, vaid regulaarseid püsiannetusi, mis võimaldaks teha pikemaajalisi plaane ja keskenduda annetuste kogumise asemel rohkem sisulisele tööle.

Rajame meie kultuuri alusväärtusi austava ja kaitsva meedia

Kokkuvõttes lähtub meie oma meediasüsteemi rajamine püüdlusest pakkuda ühiskonnas toimuva mõistmiseks uus ja peavoolumeediaga võrreldes radikaalselt erinev vaatenurk ning mõjutada seeläbi avaliku arvamuse kujunemist.

Seepärast on meie eesmärgiks panna rõhk mitte niivõrd uudiste vahendamisele, kuivõrd ühiskonnas toimuvate protsesside ja sündmuste tõlgendamisele ja lahtimõtestamisele ning nende sügavamate tagamaade avamisele. Püüame otsida vastuseid küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu viisil, mis lähtuks mitte soovist rahuldada inimloomuse madalamaid tunge, vaid selle õilsamat osa, mis paneb teda janunema tõe ja tähenduse järele.

Tahame seda teha rõhutades ja kaitstes Eesti kultuurilist järjepidevust ning selle aluseks olevaid keskseid tõdesid, moraalseid põhimõtteid ja väärtusi, nagu tõde, ilu, headus, väärikus, aulisus, perekond ja abielu, truudus ja kõlbeline puhtus, mehelikkus ja naiselikkus, isadus ja emadus, avatus lastele ja austus vanemate vastu, töökus, hoolivus, kohusetundlikkus, lugupidamine eraomandi ja looduskeskkonna vastu, isamaa-armastus, riiklik iseseisvus ja sõltumatus, poliitika suunatus ühise hüvele ja rahva heaolu teenimisele, majanduslik areng jne.

Samuti tahame ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastu seistes kaitsta inimeste elementaarseid õigusi ja vabadusi, ennekõike usu- ja veendumuste vabadust, südametunnistuse vabadust ja sõnavabadust.

Portaali aluseks on aastasadu meie ühiskonda kujundanud loomulikud ja pika aja jooksul meie kultuurilistes traditsioonides kristalliseerunud konservatiivsed väärtused.

Sellisena on portaali aluseks aastasadu meie ühiskonda kujundanud loomulikud ja pika aja jooksul meie kultuurilistes traditsioonides kristalliseerunud konservatiivsed väärtused, mida tunnetavad kõik tervemõistuslikud inimesed sõltumata rahvusest või poliitilistest eelistustest.

Loodame, et eelkirjeldatud moel tegutsedes aitab Objektiiv saavutada rahva omakaitse korras kultuurilise järjepidevuse hoidmist. Just selle pärast püüdleme avaliku arvamuse mõjutamise poole nii, et ühelt poolt sisendada skepsist revolutsiooniliste projektide ja neid maskeeriva euroopalike väärtuste retoorika suhtes kõikjal, kus see ilmneb, ja teiselt poolt äratada usaldust praegusel ajal jõulise ideoloogilise rünnaku objektiks tehtud tervemõistuslike konservatiivsete ehk traditsiooniliste väärtuste ja loomuseaduslike tõdede suhtes, mis on ainus mõeldav alus meie kultuuri püsimajäämiseks.

Tekst kujutab endast veidi kohendatud väljavõtet portaali Objektiiv tutvustavast brošüürist, millega on võimalik tutvuda ka digitaalses formaadis. Paberkandjal on brošüür kättesaadav SAPTK-st.