Äsja presidendilt kõrgeima riikliku autasu pälvinud riigikogu esimees Eiki Nestor ei mäleta või ei taha mäletada, et laulva revolutsiooni aasta 1988 detsembrikuus võeti ta vastu Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadesse, kirjutab portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise 100. aastapäeva eel andis president Kersti Kaljulaid kõrgeima riikliku autasu – Riigivapi II klassi teenetemärgi – riigikogu esimehele Eiki Nestorile (SDE) ja riigikogu liikmele Mart Nutile (IRL).
Riigivapi teenetemärk antakse ainult Eesti kodanikule kõrgeima teenetemärgina riigile osutatud teenete tunnustamiseks. Vabariigi presidendi kodulehelt võib lugeda: "Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele."
Poliitikavaatlejad ja poliitikahuvilised ei jätnud siiski märkamata ja märkimata, et Eiki Nestor oli veidi rohkem kui aasta tagasi riigikogus üks põhilisi "presidenditegijaid", tänu kellele sai laiemale avalikkusele tundmatu Euroopa Liidu ametnik Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi riigipeaks.
Kommunistiküttimine pole lõppenud
Hiljuti jõudis portaali Objektiiv toimetuseni info, et Eiki Nestor kuulus nõukaaja lõpus Nõukogude Liidu Kommunistlikusse Parteisse (NLKP). Iseendast ei ole selles asjaolus midagi erakordset, sest terve rida Eesti Vabariigi kõrgemaid riigitegelasi ja ka tavapoliitikuid on omal ajal komparteisse kuulunud.
Nestori puhul aga väärib mainimist kaks asjaolu. Ta võeti NLKP liikmeks 1988. aasta detsembris, seega ajal, mil seljataga oli laulva revolutsiooni poliitiliselt ärgas ja tormiline kevad ja suvi ning 11. septembril korraldatud "Eestimaa laul" (arvatavasti sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldus Tallinna lauluväljakul). NLKP kohaliku organisatsiooni – Eestimaa Kommunistliku Partei – etteotsa oli tõstetud Vaino Väljas, vanameelne venestaja Karl Vaino oli Moskvasse tagasi kutsutud.
NLKP-sse vastuvõtmisele eelnes ooteaeg (tavaliselt aasta), mil taotleja oli alles liikmekandidaat. Eiki Nestor esitas avalduse komparteisse astumiseks juba 1987. aasta lõpul, niisiis Karl Vaino ajal. Kuid vahepeal oleks olnud piisavalt aega ümber mõelda.
Teine asjaolu seoses Nestori kuulumisega komparteisse on aga isegi olulisem. Nimelt ei taha lugupeetud riigikogu esimees – erinevalt samuti Riigivapi II klassi teenetemärgi pälvinud Mart Nutist – seda seika mäletada. Selle kohta ei leia ridagi riigikogu kodulehel (samuti Vikipeediast). Aga see pole kaugeltki kõik.
Hiljaaegu küsis üks kirjastus, soovides välja anda teatmeteost Eesti riigitegelastest, vastava valdkonna asjatundjalt infot nende võimaliku kuulumise kohta NLKP-sse. Nimekirjas oli ka Eiki Nestor. Mõne aja pärast, olles saanud sellekohase kinnituse, andis kirjastus üllatuseks teada, et Eiki Nestor on veendunud, et ta ei olnud NLKP liige, kuigi oli mõnda aega selle liikmekandidaat.
Dokumentaalne tõestus on siiski olemas. Avaldame siinkohal asjakohase otsuse koopia (ERAF.9521.24.11). Nimelt 27. detsembril 1988 otsustas NLKP Tallinna Oktoobri rajooni rajoonikomitee büroo kinnitada autotransporditöötajate ametiühingu parteialgorganisatsiooni otsuse 22. detsembrist 1988 parteisse vastu võtta NLKP liikmekandidaat 1987. aasta detsembrist, Autotranspordi- ja Maanteetöötajate Ametiühingu töökaitse peainspektor seltsimees Eiki Nestor.
Loodame, et teenekas ja kogenud poliitik Eiki Nestor leiab mahti meelde tuletada ja seejärel ka avalikkusele selgitada, mida üks veendunud demokraat ja avatud ühiskonna edendaja lootis 1988. aastal – pärast uut rahvuslikku ärkamist ja 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei internatsionaalsetes ridades korda saata. Koitis ju aeg, mil varasemalt "komparteid seestpoolt õõnestanud" eestlased hakkasid sellest organisatsioonist massiliselt välja astuma.