President Kersti Kaljulaiu unistus, et Eestis garanteeritaks soolise võrdsuse teostamiseks kõigile naistele võimalus anda oma imikuealised lapsed riiklikult tagatud päevahoidu, näitab, et tema unistuste Eesti on midagi sootuks muud kui Eesti, kus paljud eestlased sooviks elada, märgib Varro Vooglaid.
Eile pidas Vabariigi President Kersti Kaljulaid Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse kevadkonverentsil feministlikust ideoloogiast kõne, milles ütles võrdsete tööhõivevõimaluste tagamisest rääkides, et "jääb veel lahendada imikuealiste laste hoiuvõimalus ja tagada anonüümsus emadele, kes julgevad seda kasutada, et nad ei peaks taluma hurjutamist, ja olemegi seal, kus unistame olla."
Niisiis, selleks, et kõrvaldada "kõik takistused, mis ei lase naistel võrdväärselt meestega tööturul konkureerida", unistab president, et kõik emad saaksid "arenenumate" riikide eeskujul anda oma imikuealised lapsed kusagile asutusse hoiule. See võimaldaks neil osaleda valitsevatele ideoloogilistele ambitsioonidele vastava ühiskonna rajamises.
Kas tõesti eesti rahva unistuste Eesti ongi selline, nagu president kirjeldab? Minu unistuste Eesti see kindlasti ei ole ja ilmselt unistavad ka paljud teised inimesed sootuks teistsugusest Eestist kui see, mida püüab teostada võimu juures olev seltskond.
Pigem sarnaneb presidendi poolt kirjeldatu Aldous Huxley poolt juba 1930-ndatel visandatud düstoopiale, kus uued tehnoloogilised võimalused vabastavad naised laste kandmise, sünnitamise ja nende eest hoolitsemise koormast – koormast, mis bioloogilise antusena paratamatult põlistab meeste ja naiste erinevaid soorolle ja neist lähtuvat ebavõrdsust.
Inimlikus ühiskonnas tunneks Vabariigi President ja teised kõrged ametikandjad muret mitte selle pärast, kuidas tagada emadele võimalus riigi abil imikuealiste laste eest hoolitsemise tülikast koormast lahti saada, vaid valutaks südant selle pärast, et lapsed ei jääks ilma kohase ja varajases eas kriitiliselt olulise emaliku hoole, läheduse ja armastuseta.
Ka rahvastikukriisi ei aita ületada mitte emade suunamine tööle lapse esimestel elukuudel, nagu nõukogude ajal tavaks oli, vaid eelduste loomine, et emad saaksid pühenduda perele ja lastele, kartmata, et perekond vaid ühe tuluteenija korral vaesusesse langeks. Ent meie kultuuri püsimajäämist ohustavast rahvastikukriisist hoolimata töötavad juhtivatel positsioonidel olevad inimesed justkui ideoloogilisest tunnelnägemisest ahistatuna mitte terviklikku perekonda toetavate lahenduste nimel, vaid sellise ideoloogia teenistuses, mis kriisi üksnes süvendab.
Olgem ausad: võrreldes Eesti ühiskonnas valitseva perekonnakriisi ja sellest lähtuva rahvastikukriisiga on soolise tasakaalu küsimused pseudoprobleem. Sellest hoolimata on presidendi mureks naiste võimalikult kiire suunamine tööturule, mitte laste sündimuseks eelduste loomine.
Küsides, miks see nii on, ei maksa muu hulgas unustada asjaolu, et Kersti Kaljulaid ei ole Vabariigi Presidendi kõrgele ametipostile rahva poolt valitud, vaid ta määrati sinna poliitiliselt ja ideoloogiliselt sobilike vaadete pärast.
Ühelt poolt see selgitab, miks president niisugust "poliitiliselt korrektset" vasakliberaalset ideoloogiat jutlustab. Teisalt peaks aga president ise mõistma, et kuivõrd ta on mitte demokraatlikult valitud rahvaesindaja, vaid parteide kokkuleppel määratud ametnik, võiks ta oma väljendustes hoiduda meie-vormi kasutamisest – mitte ainult oma seisukohtade sisulise lahknemise tõttu suure osa ühiskonna tõekspidamistest, vaid ka sel lihtsal põhjusel, et keegi pole andnud talle mandaati rahva nimel kõneleda.
Sotsiaalministeeriumi "Laste ja perede arengukava 2012-2020: targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond" näeb ette (vt lk 54), et aastaks 2020 peaks Eestis lastehoius käima 35% 0-2-aastastest lastest. Selline ambitsioonikas ja progressiivne eesmärk (!) on ametnike poolt kirja pandud Euroopa Liidu juhiseid järgides, ent ilmselt ülipüüdlikust kuulekusest on püütud ELi poolt seatud eesmärke isegi ületada. Nimelt näevad nn "Barcelona eesmärgid" ette, et ELi liikmesriigid tagavad 33%-le kuni 3-aastastest lastest lastehoiu koha. Eestis on aga tõmmatud vanus kolmelt aastalt kahe peale ja tõstetud protsent 35-le. Nagu kommenteeris Lea Danilson-Järg, jääb mulje, et tegutsetakse "vanas heas" nõukogudeaegses vaimus, püüdes täita viisaastaku plaani nelja aastaga!
