Probleem on sinus, valija!

Sotsiaaldemokraatide valimisreklaam Tallinnas. Foto: Scanpix

Enamik valijaid ei tunneta oma hääle kaalu – miks muidu hääletavad nad ikka ja jälle neile õhupalle, pastakaid või muud meelehead kinkinud poliitikute poolt ning pärast kiruvad samu poliitikuid, tõdeb Sten-Hans Vihmar ning esitab kaks ettepanekut valimisseaduse muutmiseks.

Enamik valijaid ei tunneta oma valimistel antud hääle kaalu. Miks muidu hääletavad nad ikka ja jälle neile õhupalle, pastakaid või muud meelehead kinkinud poliitikute poolt ning pärast kiruvad samu poliitikuid? Valimistele järgnevate aastate jooksul suunavad aga needsamad maksumaksja raha eest endale valimisvõidu korraldanud poliitikud oluliselt suuremad rahavood iseenda, oma ettevõtte või erakonnaga seotud pangakontodele, jättes valijad lubatud “helgesse tulevikku” viimata.

Langetame oma elus väga palju erineva kaaluga otsuseid ning näib, et suuremale osale inimestest meeldib oma valikutes vaba olla. Hoopis väiksem arv inimesi suudab aga oma peas võrdusmärgi kujundada valikuvabaduse ja vastutuse vahele. Nii siis arvavadki ahelsuitsetajatest kopsuhaiged ja rasvunud südamepuudulikkuse käes vaevlevad patsiendid, et arstid on kohustatud neid terveks tegema, soovimata seejuures ise ainsastki sigaretist või vastlakuklist loobuda. Seda inimeste oskamatust või soovimatust valikuvabaduse ja isikliku vastutuse vahele võrdusmärki tõmmata kasutavad väga oskuslikult ära poliitikud.

Okupatsiooni perioodil meelitati inimesi kodunt välja näiteks mandariinidega, mida valimisjaoskondadest vahel osta sai. Tänapäeval meelitavad poliitikud enda poolt valima kõikvõimaliku nänni, tasuta bussipileti ja rahaga. Mis ostetud usaldusega aga edasi saab, on kõikidele hästi teada – maksumaksja raha eest enda reklaamimine, seminarid spaades, kulukad suurüritused, kuluhüvitiste fantaasiarikas kasutamine, enda või oma sugulaste-sõpradega seotud ettevõtete sättimine suurhangete võitjaks jne. Enne läheb issanda päike looja, kui meie rahvasaadikute paturegistriga ühele poole saab. Samas tempos jätkates ei erine meie korruptsioon varsti enam väga Ukraina omast.

Kahju sobimatute rahvasaadikute jõudmisest maksumaksjate rahaga täidetud meepoti juurde poleks nii karjuvalt ebaõiglane, kui meil poleks sedavõrd palju lugusid sellest, kuidas ametnikud puudega inimesi terveks narrivad, lapsed tühja kõhuga magama lähevad ja ettevõtted aina ebastabiilsemaks ning ettevõtjavaenulikumaks muutuva maksusüsteemi tõttu uksi sulgevad. Viimane on suurepärane näide sellest, et oma ebakompetentse “juhtimise” jätkamiseks ollakse valmis tapale viima ka lüpsilehmad.

Kui siia juurde lisada parteipoliitiline otsustamatus meie väikese rahva hariduse ja tervise eest hoolt kandvate kooli- ja tervishoiusüsteemi korraldamisel, mille tulemusel nii õpetajad kui arstid on sunnitud oma kvalifikatsioonile vastavat tööd välismaalt otsima, saamegi küllaltki kurva pildi sellest, mida valimispäeval tehtud otsus meile maksma on läinud.

Kõlab küüniliselt, aga just selliseid poliitikuid me väärt olemegi. Kui oleme valmis tasuta bussisõidu eest Paidesse või näiteks tuntud kauni naispoliitikuga samas basseinis suplemise eest oma (usutavasti) loomupärastest väärtushinnangutest loobuma, siis pole meil mingit õigust nõuda ei paremat arstiabi ega kvaliteetsemat haridust.

Meie tänane Eesti on meie valikute vili. Kui meie mälu pole oluliselt pikem haugi omast ning me ei mõista valimispäeval oma käitumisega hukka kõiki neid poliitikute poolt tehtud inetusi, siis ei saa me kunagi sellest nõiaringist välja.

Nii ei sõltugi parem palk, kõrgem elatustase ega majanduskasvuks soodsate tingimuste loomine mitte Toompea poliitikute lühinägelikest otsustest, vaid meie lodevast valimiskultuurist. Meie tänane Eesti on meie valikute vili. Kui meie mälu pole oluliselt pikem haugi omast ning me ei mõista valimispäeval oma käitumisega hukka kõiki neid poliitikute poolt tehtud inetusi, siis ei saa me kunagi sellest nõiaringist välja. Valimiste päeval jagatakse meile jälle meie enda raha eest mingit nänni, meie valime selle eest neid jällegi oma elu korraldama ja siis kirume järgmised aastad, et kes küll niisugused poliitikud meid esindama valis?

Mida siis teha, et nii valitute kui valijate moraali veidi paremale järjele aidata? Tegelikult võiks alustada kahe väikese muudatuse sisseviimisest valimisseadusesse, mis õhu puhtamaks lööks.

Esiteks tuleb nii Riigikogu kui kohalike omavalitsuste valimiste puhul üle minna avatud nimekirjadele. See kaotaks valimisnimekirjad, mis on kurjast ning aitavad rahvaesindajate sekka inimesed, kelle häältesaagi võib üles lugeda ühe käe sõrmedel ning kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu me kõik häbi oleme pidanud tundma. Avatud nimekirja puhul pole vahet, mitmendal kohal keegi nimekirjas on. Kui oled olnud tubli ja valija on sind märganud, saadki valitud.

Teiseks tuleb keelata peibutuspartide kasutamine. Ei ole nii, et tellid endale Rihanna laulma ja sõlmid lepingu, aga tema asemel tuleb kokkulepitud päeval laulma hoopis keegi Riina, kel viisipidamisega tõelisi raskusi. Reformierakonna, IRL-i ja sotside häältega läinud aasta suvel seadustatud nn kahel toolil istumise seadus on oma moraalituses täiesti uus tase isegi rahvaasemike jaoks. Pärast niisuguste väärastunud seaduste vastuvõtmist tekib alati küsimus, millise õigusega nõuab riik oma kodanikelt mis tahes seaduste täitmist, kui riigiisade enda käsi taoliste seadust vastuvõtmisel ei väärata. Valituks osutunud inimese asemel saaks asendusliige tulla vaid raske haiguse või surma puhul. Nii lihtne see ongi.

Soovin siiralt, et meie inimesed oleksid valimistel aktiivsed ning suhtuksid oma hääletamisse tõsiselt. Küllap jõuab kord kätte ka nende oinaste mihklipäev, kes oma valijate lühinägelikkust häbematult ära kasutades endale soodsaid seadusi toodavad ning nende toel lõbusalt liugu lasevad. Selle mihklipäeva nimel tuleb aga pisut vaeva näha ja peaga mõtlema hakata valimiskasti juures.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!