Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar kirjutab, et Eesti ühiskonnas on võtnud maad ja süveneb külm konflikt, millest annab tunnistust sidusate ja ühendavate ideede puudumine, ühiste sihtide ja visiooni kadumine ning paljude poole pühaks peetud asjade pilamise objektiks muutmine.
Viidates aastavahetusel ETV saates "Tujurikkuja" eetrisse lastud paroodialaulule "Ei ole üksi ükski maa", kirjutab Lehtsaar ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamusloos, et kuigi peaminister väljendas selle laulu suhtes vaimustust, signaliseeris toimunu, et see, mis paljudele on püha ja puutumatu, võib teistele olla lihtsalt paroodia objekt.
"Vabaduse laulud on mulle pühad, nagu on püha meie vabariigi hümn ja lipp," sedastab religioonipsühholoogia professor ja nendib, et see, kui rahvusringhäälingus viskavad ühed nalja selle abil, mis teistele püha, väljendab lõhestumist ühiskonnas.
Lehtsaar selgitab, et külm konflikt on varjatud konflikti liik, millele on iseloomulik eilsete ideaalide pilkamine, juhivaakum, sidusate ideede puudumine, sotsiaalne erosioon, enesekahtlus ja sotsiaalne fatalism: "Varjatus tähendab ennekõike seda, et külma konflikti põhiline toimemehhanism pole mitte n-ö palavad löömingud, vaid pigem varjatud vindumine."
Lehtsaare sõnul väljendas laulupila muu hulgas ka seda, et eilsed ideaalid täna enam ei toimi. "Need, kes elasid hirmu ja hardusega kaasa Eesti vabakssaamisele, teavad, mis on vabakssaamise maitse. On asju, mille üle ei naerda. Meie vabadus on hapram, kui me arvame. Raske on öelda, kas meie iidol Euroopa Liit, kuhu koos pürgisime, on täna turvahäll või probleemide allikas. Eilne paleus ei köida ega seonda enam," kirjeldab autor ideaalide hääbumist ja visiooni kadumist Eesti ühiskonnas.
Kui on külm, siis puuduvad sidusad ja ühendavad ideed. Pole selge, kes me oleme ja kuhu läheme. On palju arvamusi, kuid puudub visioon.
"Kui on külm, siis puuduvad sidusad ja ühendavad ideed. Pole selge, kes me oleme ja kuhu läheme. On palju arvamusi, kuid puudub visioon. Erinevaid seisukohti tajutakse kui vastandlikke ideoloogilisi platvorme, mida seotakse nende esindajatega.
Professor Lehtsaare sõnul on külmade konfliktide üheks kõige murettekitavamaks iseärasuseks see, et sageli ei suuda osapooled seda ilma välise abita lahendada. "Külmade konfliktide puhul on olemas reaalne võimalus, et organisatsioon või kooslus laguneb. Tekivad võõrandumine ja võõrdumine. Sisemisele väljajäetuse tundele järgneb peatselt füüsiline või sisuline äraminek. Võõrdumine algab südamest, liigub pähe ja lõpuks lööb jalgadesse," kirjutab ühiskondliku mõtlejana hinnatud õppejõud, tuues välja Eesti ühiskonnas maad võtnud pahaendelise olukorra.
"Mingil hetkel tekib eksistentsiaalne küsimus, kas läheme koos edasi või mitte," viitab Lehtsaar järjest enamate inimeste teadvusse tõusetunud probleemi tuumale ja osundab võimalikele diktatuurilistele suundumustele, millega võidaks püüda konflikti alla suruda: "Kui asi lahendada diktatuuri kehtestamisega, siis muidugi seda küsimust ei teki. Aga siis pole see enam ka asjaosaliste ühisüritus, vaid ühtede võim teiste üle."