Riigiprokuratuuri keeldumine Mary Krossi erikohtlemise selgitamisest viib paratamatult järelduseni, et prokuratuuris rakendatakse erinevate isikute suhtes erinevaid standardeid ja seda õigustatakse ilma häbi tundmata, nendib Varro Vooglaid.
Maikuu lõpus, täpsemalt 28. mail saatsin oma endisele kolleegile, riigi peaprokurör Andres Parmasele selgitustaotluse, milles palusin selgitada, miks leidis prokuratuur, et Mary Krossi kriminaalasjas puudus avalik menetlushuvi kriminaalasja menetlemisega jätkamiseks, ent Mari-Liis Kleini kriminaalasjas nägi menetluse jätkamiseks piisavat avalikku menetlushuvi, nõudes isiku kohtus süüdimõistmist, olgugi et mõlemal puhul oli tegu väga sarnase kuriteo menetlemisega?
"Põhimõtteliselt erineva lähenemise korral samalaadsetes asjades tekib põhjendatud kahtlus, et prokuratuuris kehtivad topeltstandardid ning et heade sidemetega isikutele (nagu Mary Kross, kes on riigikogu liikme ja Eesti endise luurejuhi abikaasa) tehakse vastutulekuid, mida tavainimestele ei tehta," kirutasin oma selgitustaotluses, millest läks koopia ka endisele riigiprokurörile Lavly Perlingule.
16. juunil sain Riigiprokuratuurilt ümmarguse vastuse, mille toon tervikuna esile.
Nagu näha, väldib Riigiprokuratuur probleemile sisulise tähelepanu pööramist, keeldudes sisulise selgituse andmisest. Öeldakse lihtsalt, et Krossi ja Kleini kaasused olid erinevad – selgitamata, milles põhimõtteline erinevus osutatud aspektis seisnes – ning et üks kaasus langes Põhja Ringkonnaprokuratuuri, teine Lõuna Ringkonnaprokuratuuri tegevusvaldkonda.
Kuidas see selgitus on asjakohane, jääb paraku arusaamatuks, pidades silmas, et kehtiv õigus, millest prokuratuur peab kõigis kriminaalasjades juhinduma, on üks ja sama ning põhimõtteliselt samalaadne peaks olema ka selle õiguse rakendamine kõigi prokuröride poolt nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis.
Osutus, et Krossi kriminaalasja lõpetas mitte prokuratuur, vaid Harju Maakohus, on täiesti asjakohatu, võttes arvesse, et kohus lõpetas menetluse prokuratuuri vastava ettepaneku alusel ning et Kleini asjas prokuratuur sellist ettepanekut ei teinud, vaid nõudis isiku süüdimõistmist.
Sisuliselt mõttetu on osutus ka sellele, et Kross pidi riigituludesse maksma suurema summa kui Kleinile määratud rahaline karistus, sest põhimõttelise tähtsusega on tõsiasi, et tulenevalt prokuratuuri vastutulekust kõndis Kross kohtust minema nö õige mehena, Klein aga kuriteos süüdi mõistetud isiku ehk kurjategijana.
Tähelepanuväärselt eksib Riigiprokuratuur oma vastuses ise põhimõisteid kasutades, kirjutades mitte "avaliku menetlushuvi puudumisest", vaid "menetluse avaliku huvi puudumisest".
Avalik huvi menetluse vastu oli Krossi kaasuses üüratu, avalik menetlushuvi samuti. Seda enam, et Perlingu enda juhendi kohaselt peaks valeütluste andmist puudutavates kriminaalasjades alati avalikku menetlushuvi eeldama ning erinevalt Kleinist andis Kross EKRE-laste rünnakust valetades politseile valeütlusi ilmselgelt kantuna poliitilise provokatsiooni eesmärgist.
Kokkuvõttes on siin tegu järjekordse näitega sellest, et selgitustaotluse esitamise õigusel puudub mõte, kui tegelikult ei peeta vajalikuks esitatud küsimustele sisulisi selgitusi anda ja probleeme lihtsalt ignoreeritakse.
Minule jääb Riigiprokuratuuri sisutühjast vastusest igal juhul kõlama järeldus, et prokuratuuris rakendatakse erinevate isikute suhtes erinevaid standardeid ja seda õigustatakse ilma häbi tundmata. Õigusriigis ei tohiks asjad nii käia ja isegi kui mõni kord käiks, ei pigistataks selle suhtes silmi kinni, ei meedia, advokaatide ega ka poliitikute poolt.