Kuidas jahvatasid Nõukogude Eesti ajakirjanduse poliitilised laimuveskid? Kas toona oli asi hullem kui praegu? Objektiivi suures loos võtab Veiko Vihuri ette vanad ajalehed – praeguste suurte meediaväljaannete nagu Postimees, Eesti Päevaleht jt eelkäijad – ning uurib nõukogude propaganda töövõtteid 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldusele järgnenud kuudel.
Küllap nii mõnigi, kes mäletab 1980. aastate lõpus aset leidnud sündmusi, mis eelnesid laulvale revolutsioonile, on tabanud end viimasel ajal tundelt, nagu oleksime tollesse aega tagasi jõudnud. Või õigemini – toona ajakirjanduses võimutsenud propaganda on mingil põhjusel naasnud. Kas me saame toonase ja tänase ajakirjanduse vahel paralleele tõmmata? Kui sarnasused eksisteerivad, siis milles ja miks?
Käesolevas artiklis vaadeldakse 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi miitingule järgnenud kajastusi ja reaktsioone põranda alt välja murdnud poliitilisele tegevusele Nõukogude Eesti peamistes väljaannetes kuni 1988. aasta talveni. Fookuses on murenema hakanud režiimi ja tollaste „peavooluajakirjanike" suhtumine aktivistidesse, kes tõstatasid kompromissitult küsimuse ajaloolisest tõest Eesti Vabariigi saatuse kohta ning tulid esimesena välja ettepanekuga iseseisvuse taastamiseks.
Tollased ajalehed olid ametlikult nõukogude režiimi häälekandjad. Näiteks Rahva Hääl oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (lühendatult EKP KK), Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu häälekandja. (EKP ei olnud nimele vaatamata iseseisev organisatsioon, vaid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ehk NLKP osa.) Noorte Hääl oli Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee häälekandja. Edasi oli EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja. Õhtuleht oli EKP Tallinna Linnakomitee ja Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu ajaleht.
Seega allusid väljaanded lõppastmes EKP juhtkonnale ja pidid täitma ülalt saabunud suuniseid. Näiteks 27. jaanuaril 1988 toimunud EKP KK büroo liikmete kohtumisel massiteabevahendite juhtidega märgiti, et „väljaannete toimetajad peavad mõistma oma vastutust avaldatavate materjalide eest. … Nõukogude ajakirjandus ei ole koht, kus igaüks võib teha, mis talle pähe tuleb. See on osa üldparteilisest üritusest. See on põhimõtteline seisukoht, millest tuleb juhinduda" (Rahva Hääl, 28.01.1988; Laar, Ott, Endre 1996b, lk 219–220).
Nõukogude ajakirjandus ei ole koht, kus igaüks võib teha, mis talle pähe tuleb. See on osa üldparteilisest üritusest.
Nõukogude Eesti ajakirjandust käsitlenud Maarja Pärl-Lõhmus on tõdenud, et nõukogude aja toimetajate kaader kujunes professionaalsetest ajakirjanikest ja ideoloogiatöötajatest ning ajakirjandustoimetaja pidi ühendama endas propagandisti ja ajakirjaniku vastuolulised rollid (Akadeemia 6/1996, lk 1140). Nõukogude režiim oli rajatud ideoloogilistele postulaatidele ning tugines mitmesugustele valedele. Pärl-Lõhmus märgib teisal, et vale kanaliseeriti ühiskonda peamiselt massimeedia kaudu partei ja KGB pideva kontrolli all. 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldus seadis „ajakirjandusdemagoogid" metoodilise küsimuse ette – kui seni vaikiti režiimile ebasoovitavad nähtused maha, siis nüüd tuli neid kuidagi kajastada. „Reaalsuse läbimurre oli sündinud – toimunut vähemalt ei varjatud, ent ajakirjandus pidi kontrollima tõlgendusi ja hinnanguid, küsides: „Kelle huvides siiski?" (Noorte Hääl, 28. VIII 1987)," kirjutab Pärl-Lõhmus (Akadeemia 1997, lk 1795).
Kuidas nõukogude „ajakirjandusdemagoogid" mainitud küsimust lahendama asusid, sellest kohe lähemalt, kõigepealt aga lühike ülevaade vaatlusaluse perioodi mõningatest olulisematest poliitilistest väljaastumistest.
August 1987 – veebruar 1988
1987. aasta kevadel vallandasid rahvas protestivaimu keskvõimu plaanid rajada Ida-Virumaale fosforiidikaevandused. Hoogu kogus muinsuskaitseliikumine. Poliitiliselt kujunes märgiliseks päevaks 23. august 1987, mil end Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupiks (lühendatult MRP-AEG) nimetanud rühmitus (Tiit Madisson, Lagle Parek, Heiki Ahonen jt) korraldas Tallinnas miitingu, et nõuda Balti riikide jaoks fataalse salasobingu (s.t pakti salajase lisaprotokolli) avalikustamist. Miiting pidi toimuma kell 12 Raekoja platsil, kuid viidi üle Hirveparki. (Sarnased kogunemised toimusid ka Riias ja Vilniuses.) Meeleavaldus vallandas küll riiklikus ajakirjanduses ägeda laimu- ja hukkamõistukampaania, ent MRP-AEG näol oli ühtlasi lavale astunud uus poliitiline jõud. Ehkki Tiit Madisson saadeti peagi Eestist välja, liitus grupiga uusi inimesi. Nende seas oli Eve Pärnaste, kes on Hirvepargi meeleavalduse tähtsust hinnanud nii: „N. Liidu massiteabe harilikust raevukama reaktsiooni järgi taipasime, et oleme tabanud märki. … Ühiskond oli arenenud selle staadiumini, et vabamõtlemine sai väljuda erakorterite seinte vahelt. Esmakordselt võis kõneleda tõtt avalikul miitingul" (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 186).
Kuigi 1987. aasta sügisesse mahtus veel mitmeid märkimisväärseid arenguid, oli üheks järgmistest olulistest poliitilistest teetähistest Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ettepanek 1988. aasta jaanuaris. Sellele järgnes kohe 2. veebruaril MRP-AEG organiseeritud meeleavaldus Tartus, millega tähistati Tartu rahu aastapäeva. Kuigi teade miitingu kohta ilmus ajalehes Edasi, otsustasid võimud meeleavaldust mitte lubada ja tõid tänavale teenistuskoerte, kumminuiade ja kilpidega militsionäärid. „Kuna miitingu eestvedajad ei andnud garantiid, et selle korraldamise ajal tagatakse avalik kord ega lubata Nõukogude-vastaseid väljaastumisi, siis ei andnud linna täitevkomitee miitinguks luba. Neile teatati allkirja vastu, et Tartu Linna RSN Täitevkomitee Siseasjade Osakonnale on antud korraldus kindlustada avalik kord linnaterritooriumil ja tõkestada katsed korraldada lubamatuid kogunemisi," vahendas Eesti Teadeteagentuur (lühendatult ETA, vt Rahva Hääl ja Noorte Hääl, 04.02.1988).
Õhtuks peeti kinni pea kõik kohal olnud MRP-AEG liikmed, samuti hulk miilitsaga konfrontatsiooni sattunud noori. Ajalehe Edasi (10.02.1988) teatel viidi 2. veebruari õhtul miilitsasse „25 kraaklejat", kellest 12 olid tartlased ja 13 väljastpoolt Tartut. Neist viiele mõisteti rahvakohtuniku poolt 7–15 päeva aresti, teiste suhtes piirduti vestlusega. „Et miilits on olemas, seda nägid kõik need tartlased ja samuti kutsumata külalised, kes viibisid 2. veebruari õhtul Tartus," kirjutas Raimu Hanson.
Seekord olid võimud (ETA 04.02.1988: „kohalikud partei- ja nõukogude organid koos vabariigi teadlastega") organiseerinud oma vastu-üritused. Vanemuise 46 ringauditooriumis toimus nimelt avalik arutelu Tartu rahu teemal, kus osalesid TRÜ õppeprorektor Valter Haamer, üldajaloo dotsent Kaido Jaanson, täitevkomitee sekretär Tõnu Anton, professor Viktor Palm, õigusteaduskonna dotsent Paul Varul. MRP-AEG-st said sõna Eke-Pärt Nõmm ja Lagle Parek (Edasi, 05.02.1988). Analoogne koosolek korraldati Vanemuise kontserdisaalis (Edasi, 06.02.1988). Nii püüti meelitada inimesed tänavalt tuppa ning kanaliseerida küsimused ja nõudmised aruteludesse teadlastega.
19. veebruaril ilmus ajakirjanduses kultuuritegelaste üleskutse, milles võeti n-ö vahendav positsioon. Selles kutsuti säilitama rahu ja mitte arendama vastastikku provotseerivat tegevust. 2. veebruari sündmusi Tartus nimetati ekstremistlikeks väljaastumisteks ja hoiatati, et taolised meeleavaldused „ohustavad praegu meil käimasolevat positiivset protsessi ja võivad ärgitada natsionalistlik-šovinistlikke ja stalinistlikke ringkondi üleminekuks vastupealetungile". Allakirjutanute seas olid näiteks Jaak Allik, Eino Baskin, Ignar Fjuk, Siim Kallas, Jaan Kross, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Heinz Valk, Rein Veidemann jt (Laar, Ott, Endre 1996b, 230).
Veebruarisse langeb veel üks Eesti omariikluse seisukohalt oluline tähtpäev – Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähtpäev. 24. veebruariks 1988 olid ENSV võimud aga organiseerinud töötajate miitingu Tallinna Võidu väljakule (praegune Vabaduse väljak), kus avaldati protesti USA sekkumise vastu Eesti siseasjadesse. See algas kell 15. Ent osa rahvast kogunes kella 18-ks Tammsaare parki. Selleks miitinguks võimud luba ei andnud. Eve Pärnaste kui meeleavalduse üks korraldajatest on meenutanud, et ta kutsuti linna täitevkomiteesse, kus esimees Harri Lumi talle teatas, et eesti rahvas ei vaja niisugust üritust (Laar, Ott, Endre 1996a, lk 239).) Enamik organisaatoreid peeti kinni, MRP-AEG-st pääses Tammsaare parki ainsana Mati Kiirend. Park oli aga rahvast tulvil, kohal viibis ETV võttegrupp eesotsas Mati Talvikuga, kes keelitas inimesi laiali minema või siirduma Poliitharidusmajja ja Filharmoonia saali, kus toimusid võimude korraldatud koosolekud.
Mart Laar et alii tsiteerivad üht meeleavaldajat: „Kui Tartu 2. veebruari sündmusi hinnati valitsuse lüüasaamisena (koosolekul läks algatus rahva kätte, Toomemäel ei suudetud meeleavaldusi ja kõnesid ära hoida), siis 24. veebruar Tallinnas oli mitte üks, vaid mitu sammu edasi" (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 238).
Ühiskondlik murrang saabus veidi hiljem, 1988. aasta kevadel ja suvel. Järgnenud sündmusi käesolevas artiklis ei vaadelda, see-eest keskendun põhiteemale, milleks on võimude ja režiimimeedia reageerimine ülal kirjeldatud väljaastumistele. Olgu lisatud, et siinkirjutaja oli noore ajalootudengina isiklikult tunnistajaks nii 2. veebruari sündmustele Tartus kui 24. veebruari 1988 a rahvakogunemisele Tallinnas, ent 23. augustil 1987 jõudis Raekoja platsile alles siis, kui rahvahulk oli juba edasi liikunud Hirveparki.
Isiklikud rünnakud režiimivastaste aadressil
Klassikaline propagandavõte on rünnatava isiku või inimrühma kujutamine kellenagi, kes ei kuulu „meie" hulka ja kes lähtub oma tegevuses omakasupüüdlikest ja pahatahtlikest eesmärkidest. MRP-AEG endine liige Viktor Niitsoo kirjutab, et päev pärast Hirveparki, 24. augustil 1987, toimus Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo istung, kus tehti EKP propaganda- ja agitatsiooniosakonnale ja vabariiklike ajalehtede toimetajatele ülesandeks anda vastulöök, paljastada vastalised ning avaldada kultuuritegelaste ja tööeesrindlaste arvamusi. Nendest suunistest lähtuvalt algaski ajakirjanduses laimukampaania Hirvepargi miitingu korraldajate vastu. Sihikule võeti Tiit Madisson (Akadeemia 1/1998, lk 32–33).
Septembri keskel (15.–16.09) ilmus Noorte Hääles Mark Levini artikkel „Sulid. Märkmeid ja mõtisklusi ühe poliitilise provokatsiooni asjus", kus Madissoni halvustati kui põhimõttelist nõukogudevastast. „Ta ei salga, et on lapsest peale kommuniste vihanud ja kuulanud lugusid metsavendadest – need fašistlikud bandiidid olid tema jaoks peaaegu ideaal," kirjutas autor. Levini käsutusse olid antud Madissoni poolt kuue aasta eest eeluurimisisolaatoris tehtud märkmed. Sealt tsiteeris ta järgmist mõtet: „Kunagi hakkab Pika Hermani kohal nagunii lehvima sinimustvalge lipp". Levin jätkas: „Mida sellest arvata? Et kõik unistused täide ei lähe, seda teab Madisson isegi. Taipab sedagi, et Toompea kohal ei hakka iialgi lehvima kodanliku vabariigi lipp, ning et see „unistus" on vaid poliitiline spekulatsioon ja üks vaatus räpasest mängust." (Läks nii, et Eesti lipp heisati Pika Hermanni torni vähem kui poolteise aasta pärast – 24.02.1989.)
Möödaminnes sai Levinilt oma jao ka nõukogudevastase tegevuse eest karistust kandnud Lagle Parek, kelle armuandmispalvele („milles ta tunnistas oma tegevuse kuritegelikku iseloomu") oli vastu tuldud, kuid kes vabadusse pääsedes jätkas vanas vaimus. „Parek on alati omakasu silmas pidanud," kirjutas Levin ja tõi välja, et Parek oli Läände saadetud raportitele lisanud oma rõivaste ja jalanõude numbri või palus saata spordijalatseid.
Kuna Madisson saadeti varsti pärast Hirveparki riigist välja (ta oli nimelt juba varem kirjutanud emigreerumisavalduse, mis nüüd kiiresti rahuldati), sai teda kujutada oma kodumaa hüljanud ja võõrsilt paremat elu otsima läinud tegelasena. 16. septembri Noorte Hääles kirjutas keegi Rein Kelder, kuidas Rootsi jõudnud Madissonile ulatati juba Arlanda lennuväljal kinnine ümbrik. „Võib arvata, et selles oli honorar Hirvepargis peetud tulihingeliste kõnede eest," õelutses Kelder. „Küsimustele esimeste Rootsi-muljete kohta kostis Madisson, et pere jäänud juba lennuväljal ammulisui poodide vaateaknaid tuiutama… Aga kuhu jäävad siis „Eesti asi", võitlus ja kõik need muud aated, millest Hirvepargis õhk paks oli? Ei ole ainult muinasjutus nii, et kullast saavad üleöö kõige tavalisemad kollased lehed. Nii et Madissonil on põhjust kinnise ümbriku sisu pärast muret tunda."
4. detsembril 1987 kirjutas Rahva Hääl Madissoni kohta, et ta on sünnimaa ja oma rahva hüljanud tegelane, „lombi taga maandunud isehakanud eesti rahva huvide kaitsja".
Muide, sellesama Rein Kelderi nime või varjunime all ilmus 1. oktoobril ajalehes Õhtuleht artikkel „Kerge dieet on tervisele kasulik", kus mõnitati Molotov-Ribbentropi pakti mitteavaldamise pärast protestiks näljastreiki alustanud MRP-AEG asutajaliiget Jüri Mikku (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 194).
Viktor Niitsoo kirjutab, et ajakirjanduse reaktsioon Hirvepargi miitingule oli sedavõrd ebaadekvaatne, et loominguliste liitude liikmetest moodustatud kultuurinõukogu koostas 23. septembril EKP KK propagandaosakonna juhatajale Silvi-Aire Villole kirja, milles loetleti massiteabevahendite ebatäpsusi ja tehti ettepanek MRP ja selle lisaprotokolli avaldamiseks. „Kui kahtlaste motiividega isikud ka poleks Hirvepargi kogunemise initsiaatorid, jäävad faktid faktideks," märkisid loomeliitude juhid (Akadeemia 1/1998, lk 33–34).
1988. aasta algul koondus tähelepanu Eesti Rahvusliku Sõltumatu Partei asutamise ettepaneku esitanud ja peatselt ka Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamise organiseerinud isikutele. Jaanuaris – veel enne nimetatud sündmusi – ilmus aga Edasi peatoimetajalt Mart Kadastikult kolmeosaline artiklisari, mille eesmärgiks oli heita varju Lagle Parekile ja teistele dissidentidele. Artiklid kandsid pealkirja „Kelle üleskutsele anda oma allkiri?", „Provokatsioonid vasakule ja paremale" ja „Elukutselt eestlased" ning avaldati vastavalt 13., 14. ja 15. jaanuaril 1988. See polnud suleharjutus, sest Kadastik oli juba varem – Jaak Kalju varjunime all – dissidentidest kirjutanud. Parek meenutab: „Mart Kadastik on alati tubli poiss olnud. Tema oli meie kohtus. … Siis [1983] ilmus esimene seeria meie kohta. … Jaak Kalju. Järgmine seeria oli juba 1984. aastal" (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 265).
Kadastiku artiklite puhul torkab silma, et need on võrreldes lihtlabase propagandaga palju rafineeritumad, ent seda nurjatumad. Näiteks sarja kolmandale artiklile on lisatud Pareki armuandmispalve täielik tekst, milles režiimi ohver tunnistab nõukogudevastast tegevust ja palub end ennetähtaegselt vabastada. Kadastik tänitab, et vabastatu ei käitu sugugi niimoodi, nagu ta armuandmispalves tõotas. Ta võtab oma artiklid kokku 1941. aastal Siberisse küüditatud naise sõnadega, mis peaksid justkui kehastama eesti rahva kollektiivset tarkust: „Ma ei läinud Hirveparki, ma ei kirjutanud alla Lagle Pareki üleskutsele, sest ma tean, mida selline võitlus meie rahvale annab."
Kolumnist Ivan Makarov on tänapäevast poliitilist olukorda silmas pidades kirjutanud: „Ebameeldivam on aga see, kui kasutatakse ära igatsugu ullikesi, näiteks edevaid pedagooge selleks, et rünnata oma poliitilisi vastaseid. Nõukogude ajal nimetati selliseid pöördumisi „töörahva kirjadeks" (письма трудящихся) ja nendega toestati kommunistliku režiimi sigadusi."
Näide ühest taolisest tekstist on 6. veebruaril ajalehes Edasi avaldatud tunnustatud pedagoogi Jüri Vene (ENSV teeneline õpetaja) avalik kiri Lagle Parekile, mis kandis pealkirja „Üldse mitte lugupeetav Lagle Parek ja teie mõttekaaslased!" ja algas nõnda: „Elus esmakordselt alustan kirja ilma lugupidamisavalduseta. Selleks veenis mind sügavalt 2. veebruari õhtul Teie ja Teie mõttekaaslaste poolt organiseeritud „üritus". Teie ei vääri lugupidamist, sest Te ei soovi eesti rahvale head. Te külvate kurjust, rahulolematust ja kiuslikkust noore, kasvava põlvkonna hulgas… Ma ei tunne Teid isiklikult, kuid viibides 2. veebruari õhtul olude sunnil TRÜ Teadusraamatukogu lähedal nägin ja kuulsin, kuidas mõne meetri kaugusel üks keskealine naine koos teda saatva mehega kutsus valjul häälel inimesi Toomemäele ohvrikivi juurde. … Kui see olite Teie (või mõni Teie lähem mõttekaaslane), siis jätsite Te sellel momendil küll mulje endast kui inimvaenulikust isikust…"
Pedagoogi sügavast nördimusest pulbitsev kiri lõppes soovitusega: „Seepärast oleks meie rahvale tervikuna kasulikum, kui Teie ja Teie mõttekaaslased sõidaksite ära siit oma ideeliste peremeeste juurde. Veenduge seal, kui hea on elada Teie poolt kiidetud kapitalistlikus ühiskonnas, ja ärge lõhestage meie noorte hingi ega rikkuge nende tulevikku."
Kui see olite Teie… siis jätsite Te sellel momendil küll mulje endast kui inimvaenulikust isikust.
Taas palju rafineeritum ja seda nurjatum on 21. veebruaril Rahva Hääles ilmunud Margus Metsa artikkel „Me vajame mõttekainust", milles Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamise algatusega seotud inimesi kujutatakse oma kodumaast mitte hoolivate tegelastena. Kuigi Mets kirjeldab oma kohtumisi Ärvi Orula, Lagle Pareki, Eve Pärnaste ja Erik Udamiga, keskendub artikkel sellele, et ERSP algatajate hulgas olnud Vello Väärtnõu on juba kodumaalt lahkunud ja lahkumissoovi on esitanud ka Eke-Pärt Nõmm, kes tahtvat minna Tiibetisse mungaks. Mets toob lugejateni lõike mõlema mehe poolt võimudele esitatud avaldusest (tüüpiline režiimiajakirjanikele, kes said vajadusel kasutada inimeste uurimistoimikuid või muid dokumente), et ei jääks vähimatki kahtlust: uue partei asutajad eelistavad oma budistliku usutunnistuse tõttu kodumaalt jalga lasta. „Ma ei usu Väärtnõud, Nõmme, Orulat, Pärnastet ja teisi võõramaiste uskumuste kummardajaid, olgu selleks siis idamaine jumalus või meretagune tõde," teatas Mets n-ö tõelise patrioodina. „Ma usun oma rahva elujõusse, millega ta on läbi sajandite endale teed rajanud. Usun inimestesse, kes usuvad võimalustesse, mida meie uuenev sotsialistlik ühiskond pakub. Usun eestlastesse, kes jäävad oma rahvaga alatiseks, on jäänud siia ajast ja oludest sõltumata. Usun oma rahvasse, neisse, kes enestesse usuvad."
Viktor Niitsoo märgib, et „Metsa jaoks oli ERSP ettepaneku algatajaid hurjutava artikli kirjutamine „sellitööks", sest üsna varsti ülendati ta Noorte Hääle peatoimetajaks. Sama võttega sai omal ajal Edasi peatoimetajaks Mart Kadastik…" (Akadeemia 1/1998, lk 41). Alates 2015. aasta detsembrist on Margus Mets Postimees Grupi juhatuse liige.
Usun inimestesse, kes usuvad võimalustesse, mida meie uuenev sotsialistlik ühiskond pakub.
Seostamine natsionalismi ja ideoloogilise vaenlasega
Veel üks klassikaline propagandavõte on süsteemi kriitikute tegevuse seostamine välise vaenlasega. Selle kohaselt pole kahtlust, et need, kes ei nõustu ühiskonna ideoloogilise kursiga ja vastanduvad n-ö peavoolule, tegutsevad välismaiste näpunäidete järgi. Kui tänapäeval saavad liberaalse demokraatia kriitikud – olgu nad rahvuslased, konservatiivid, kristlased või muude vaadete esindajad – kaela Kremli agendi tiitli, siis Eesti NSV-s tembeldati dissidendid ilma pikemata Ameerika Ühendriikide kui Nõukogude Liidu ideoloogilise peavastase käsilasteks. Vaadeldaval perioodil süüdistati neid välismaiste õõnestuskeskuste ja „raadiohäälte" suuniste elluviimises.
25. augustil ehk kaks päeva pärast Hirvepargi meeleavaldust avaldati Eesti NSV üleriigilistes väljaannetes ETA teadaanne „„Raadiohäälte" taktikepi järgi", milles öeldi muuhulgas järgmist: „23. augustil toimus Tallinnas Hirvepargis kogunemine, mille olid inspireerinud „Ameerika Hääl", õõnestusraadiojaamad „Vaba Euroopa" ja „Vabadus", samuti väike grupp varem Nõukogude-vastase tegevuse eest süüdimõistetud isikuid eesotsas T. Madissoniga. See spektaakel, mis mängiti nende poolt maha Nõukogude-vastase stsenaariumi järgi, tõi kahjuks kokku mõnisada uudishimulikku. Provokatsioon oli ühitatud Nõukogude–Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingu allakirjutamise aastapäevaga. Kokkutulnud seadsid kahtluse alla lepingu õiguspärasuse ning tõlgendasid selle mõningaid sätteid demagoogiliselt, kodanlik-natsionalistlikelt seisukohtadelt. Spekuleerides eestlaste rahvuslike tunnetega, panid nad lilli Linda kuju juurde. Selle aktsiooniga püüdsid provokaatorid moonutada Eesti töötajate revolutsioonilist minevikku, heita sellele varju, mustata Nõukogude rahvaste vennalikku ühtsust, diskrediteerida nõukogude võimu… Teatavasti hakkasid meie vaenlased valmistuma selleks kogunemiseks juba ammu. „Raadiohääled" edastasid viimasel ajal otseselt instruktsioone, kuidas on vaja valmistuda niisugusteks aktsioonideks Baltikumis…"
Selle aktsiooniga püüdsid provokaatorid moonutada Eesti töötajate revolutsioonilist minevikku, heita sellele varju, mustata Nõukogude rahvaste vennalikku ühtsust, diskrediteerida nõukogude võimu.
Edasi tsiteeriti Mihhail Gorbatšovi sõnu tema kõnest NLKP Keskkomitee juunipleenumil, kus partei peasekretär hoiatas, et vaenlased püüavad demokratiseerimist ja avalikustamist ära kasutada selleks, et „sokutada meile vääreesmärke ja kahjulikke väärtusi, külvata meie inimestesse kahtlust partei poliitika, uutmisele ja meie olukorra parandamisele viiva kursi õiguses ja siiruses."
Rahva Hääle 25. augusti numbris ilmus lisaks ülal osundatud teadaandele Toomas Leito pikem artikkel „Kes tellib muusika" (avaldati järgmisel päeval ka Noorte Hääles). Leito oli aastaid Eestimaa Kommunistliku Partei propagandatöötaja, 1985–1987 EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja, alates 1987 Rahva Hääle toimetaja. Nimetatud artiklis maaliti pilt USA õõnestustegevusest, kodumaiste teisitimõtlejate puhul rõhutati, et tegemist on kohtulikult karistatud isikutega. „Neid ei karistatud mitte teisitimõtlemise eest, nagu seda on püütud näidata Läänes, ka mitte ütluste, olgu või kõige ekstremistlikumate eest," kirjutas Leito. „Karistus mõisteti Mart Niklusele ja ka Enn Tartole, kes kaasasid kuritegelikule tegevusele noorukeid, sidemete pidamise eest USA eritalituste agendi Ants Kippariga…"
Leito sõnul koheldi 1984. aastal vangi saadetuid leebelt, lausa humaanselt: „Näiteks oli karistuse kandmise ajal Lagle Parekil, Heiki Ahonenil, Arvo Pestil ja Jan Kõrbil piisavalt aega toimepandu üle järele mõelda, kuni nad saatsid NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogule aadressil armuandmispalve lubadusega loobuda vaenulikust tegevust. Nende pöördumisi kaaluti põhjalikult, kõiki asjaolusid arvestades. Ka seda, et seaduserikkumised olid esmakordsed, et ees on veel hulk eluaastaid, mil jõuab oma saatuse õigele teele pöörata. Mõnel neist on ka lapsed. Kinnipidamisaastad pole kättemaks, vaid karistus toimepandud kuriteo eest. Humanism seisnebki selles, et neile antakse võimalus oma elus midagi parandada." Leito lisas pahaselt, et sellest hoolimata „mitte kõik ei jõua mõistmiseni", näiteks nõukogudevastase tegevus eest üle nelja aasta kinnipidamiskohas veetnud Tiit Madisson „jätkab nüüd aktiivselt endistviisi, üritades ajalugu ümber teha ja nii ookeanitagustelt inspiraatoritelt dividende välja teenida."
Samas 25. augusti lehenumbris ilmusid ka TASSi koostatud teated Riias ja Vilniuses toimunud sarnaste sündmuste kohta, vastavalt pealkirja all „Ajage provokaatorid tänavalt minema!" ja „Provokatsioon kukkus läbi". Need olid koostatud sarnase skeemi alusel: lääne raadiojaamade õhutusel kogunes grupp inimesi, eestvedajad on kuritegeliku minevikuga isikud (nt endine fašistlik sõdur ja diversant, korduvalt karistatud huligaan), rahva toetust neil aga pole. Läti-uudis lõppes sõnadega: „„Ajage provokaatorid tänavalt minema!" hüüdsid Vabadussamba juures Lätimaa töölised, üliõpilased ja haritlased." Vilniuses toimunu võeti kokku nii: „Leedu rahva nimekad esindajad, kogu vabariigi töötajad väljendavad oma sõnavõttudes televisiooni, raadio ja ajalehtede kaudu eitavat suhtumist sääraste provokatsioonide korraldamisse, mis on suunatud NSV Liidus alanud uutmise ja demokratiseerimise vastu. Imperialismi eritalituste ja nende kannupoiste katse tumestada päikesepaistelist puhkepäeva kukkus täielikult läbi."
27. augusti Rahva Hääles ilmus teade EKP Keskkomitee büroo korralise istungi kohta. Üldsust informeeriti, et seal mõisteti hukka „välismaiste õõnestuskeskuste poolt k. a. 23. augustil Hirvepargis inspireeritud kogunemine, mis oli vastuolus tõelise demokraatia ja avalikustamise olemuse ja mõttega ning oma vaimult natsionalistlik."
2. ja 3. septembril ilmus Rahva Hääles Pravdast tõlgitud kaheosaline artikkel „Võõra pilli järgi" (autoriteks O. Meškov, G. Ovtšarenko ja D. Šniukas), mis oli mõeldud vastuseks 23. augustil Balti liiduvabariikides toimunud miitingutele. Selles sarjati natsionalismi ja „õigusekaitsjatena" esinevaid „provokaatoreid".
Sarnane retoorika jätkus 1988. aasta alguskuudel. Jaanuari keskel toimus EKP Keskkomitee pleenum, kus lasti lahti ideoloogiasekretär Rein Ristlaan ja pandi asemele Indrek Toome. EKP KK esimene sekretär Karl Vaino kurtis, et ekstremistid, vaenulikult meelestatud elemendid ja välismaa raadiohääled kasutavad ära nõrku kohti. Vaino sõnul tegutsevad nad väikestes kollektiivides, kus partei mõju ei ole küllaldane. Just seal avaldatakse igasuguseid väärarvamusi ja esineb poliitiliselt ebaküpseid arutlusi. Vaino pahandas, et töökollektiivides ei ole õnnestunud hukka mõista isikute tegevust, kes on osa võtnud ühiskonnavastastest kogunemistest (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 218).
4. veebruari Rahva Hääl ja Noorte Hääl vahendasid ETA uudise Tartu rahu aastapäeval aset leidnud sündmuste kohta. „Kuid nagu näitasid sündmused Tartus ja Võrus, huvitasid mõningaid inimesi vähe küsimused, mis on seotud Tartu rahu tegeliku tähtsusega. Nad püüdsid kasutada neid üritusi, et propageerida sotsialismi huvidele, majanduse põhjaliku uutmise ja meie ühiskonna demokratiseerimise huvidele võõraid vaateid ning õhutada natsionalistlikke meeleolusid," deklareeriti ETA anonüümses artiklis, mis lõppes väitega, et MRP-AEG „täidab nende Lääne poliitiliste ringkondade tahet, kellele ei ole meelt mööda Nõukogude riigi võimsuse ja tema autoriteedi kasv rahvusvahelisel areenil."
Sellega haakub ka Mart Kadastiku kirjutis „2. veebruar 1988 Tartus" (Edasi, 04.02.1988). Kadastik õigustas MRP-AEG miitingu ära keelamist ja miilitsajõudude tänavale toomist sellega, et kavandatud rahvakogunemine „oli väljunud kohalikest mõõtmetest" ja sellest oli tehtud „suurriikide poliitika objekt". Ta heitis MRP-AEG-le ette noorte agressiivsuse ja nihilismi ära kasutamist oma eesmärkide saavutamiseks. „Meie demokraatiakogemused on kahjuks veel sellised, et püstijalakogunemistel lageda taeva all, ja pealegi pimedas, ei osata kuulata erinevaid seisukohti ega ka neid esitada. Seal ei maksa argumendid, vaid emotsioonid. Ja neid oskab MRP-AEG üles kütta," moraliseeris Kadastik.
Ajalehe Edasi 10. veebruari lehenumbrist võib lugeda ülevaadet Eesti Põllumajandusakadeemia saalis koos olnud partei- ja nõukogude aktiivi koosolekust, kus arutati kuritegevuse vähendamise küsimust. Rääkides 2. veebruari sündmustest, kurtis Tartu linna parteikomitee esimene sekretär Tõnu Laak, et „demokratiseerimise ja avalikustamise õhkkonnas esineb meie hulgas veel ideoloogilise vaenlase alahindamist". Ta hoiatas, et Lagle Pareki ja tema kaasosaliste teod on muutunud suurriikide poliitika objektiks. „Meie tänase aktiivi ülesanne on kindlustada avalikkuse toetus partei demokratiseerimis- ja kiirenduskursi elluviimiseks, tõmmata selge vahe meie ja nende vahele, kes avalikustamise ja demokratiseerimise loosungi all üritavad sotsialismi vastu välja astuda. Nendega meil ühist teed ei ole," oli seltsimees Laak resoluutne.
Samas artiklis vahendatakse ka TRÜ õigusteaduskonna dotsendi Rait Maruste sõnu. Viimane oli enda sõnul üllatunud Lagle Pareki lahjast esinemisest ja et Parekil polnud välja pakkuda programmi, tema jutt jäi ideelagedaks.
20. veebruaril ilmus vabariiklikes ajalehtedes Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi avaldus, milles öeldi, et ühiskonna demokraatlik poliitiline juhtimine ei tähenda kõikesallivust ja äärmusi ning negatiivsed ilmingud tuleb hukka mõista. Edasi märgiti: „Nimetatud põhimõte kehtib täiel määral nende rühmituste suhtes, kes välisjõudude propagandast mõjutatuna kutsuvad meid üles endise Eesti Vabariigi tähtpäevi teatud tagamõttega politiseerima, kahjustades mitte ainult praegust uutmispoliitikat, vaid ka sotsialistlikku korda. … Teadke, et niisuguste üleskutsete taga seisavad meile vaenulikud poliitilised jõud. Kõige vähem huvitab neid Eesti ja tema rahva saatus ja tulevik."
24. veebruaril kuulutas Võidu väljakul toimunud „töötajate protestimiitingul" Tallinna Täitevkomitee esimees Harri Lumi: „Tallinna elanikud nõuavad põhjendatult käputäie oma kodumaa, oma rahva huvide vastu välja astuvate inimeste tegevuse piiramist."
Tallinna elanikud nõuavad põhjendatult käputäie oma kodumaa, oma rahva huvide vastu välja astuvate inimeste tegevuse piiramist.
Tõe moonutamise ja valefaktide levitamise süüdistus
1980. aastate lõpul oli ajaloolise tõe jalule seadmine oluline seetõttu, et ametliku ajalookäsitluse kohaselt oli Eesti ühinenud Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, töörahva nõudmisel ja soovil. Kuna tegelikult oli Eesti Vabariik okupeeritud ja annekteeritud Molotovi-Ribbentropi pakti otsese tagajärjena, tõstatas selle salaprotokollide avalikustamise ja tühistamise nõue küsimuse iseseisvuse taastamisest. Viktor Niitsoo märgib, et MRP-AEG korraldatud „Hirvepargi miitingu pealöök oli suunatud valitseva režiimi kõige nõrgema koha – selle ebaseaduslikkuse pihta" (Akadeemia 1/1998, lk 31).
Vastuseks süüdistas režiim MRP-AEG liikmeid ajaloo moonutamises. Esimeses ametlikus reaktsioonis, nimelt ETA teates Hirvepargi miitingu kohta kirjutati muuhulgas: „Kokkutulnud seadsid kahtluse alla lepingu õiguspärasuse ning tõlgendasid selle mõningaid sätteid demagoogiliselt, kodanlik-natsionalistlikelt seisukohtadelt."
See oli alles algus. „Kust olid võtnud oma tõe ja faktid Hirvepargis kõnelejad? Miks ma peaksin uskuma neid? Kelle nimel nad üldse rääkisid?" pahandas 30. augusti Rahva Hääles ELKNÜ Tallinna Linnakomitee esimene sekretär Tiit Veersalu.
Kust olid võtnud oma tõe ja faktid Hirvepargis kõnelejad? Miks ma peaksin uskuma neid?
28. augustil kuulutati Rein Kelderi nime all Noorte Hääles avaldatud artiklis „Kelle huvides siiski?", et nõukogudevastases tegevuses süüdi mõistetud isikutelt ei saa oodata objektiivust, vaid nad soovivad avalikustamist ja demokratiseerimisprotsessi oma huvides ära kasutada. Sama lehenumbris avaldas ELKNÜ Tallinna Linnakomitee osakonnajuhataja Merike Narusk lootust, et pärast pühapäevaseid sündmusi hakkavad paljud noored ajalugu senisest tõsisemalt uurima: „Usun, et tehakse ka endale selgeks, kas Hirvepargis ikka anti kõike 1939. aasta mittekallaletungipakti puutuvaid seiku edasi objektiivselt ja õiglaselt, konkreetselt ajaloolist fakti laiemalt vaadates" (Noorte Hääl, 28.08.1987).
29. augustil ilmus Rahva Hääles EKP KK ideoloogiaosakonna juhataja asetäitja Peeter Sookruusi dotseeriv artikkel „Mõtlemine on raske, kuid väga vajalik tegevus", milles rõhutati vajadust tunda ajalugu ja oskust teha õigeid järeldusi. Sookruus süüdistas „raadiohääli" püüdluses panna inimesi nägema ajalugu võõra mudeli järgi tehtud silmaklappidega. „Õõnestuskeskuste antud täpsete suuniste kuulekaiks elluviijaiks said inimesed, kes kõik kandnud karistust aktiivse Nõukogude-vastase õõnestustöö eest," kirjutas Sookruus. „Mängimine ajalootõega, selle häälekas väljanõutamine oli seekord nende tõmbenumbriks. Ilmnes kummaline ühepoolsus ja võib öelda ka – mõttelaiskus." Edasi ironiseeris Sookruus nõudmise üle tühistada Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakt, sest see oli tema sõnul niigi fašistliku Reichi rünnakuga 1941. aastal tühiseks muutunud.
Novembris 1987 toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu 11. koosseisu kuuendal istungjärgul tauniti Ameerika Ühendriikide sekkumist Eesti NSV siseasjadesse. 17. novembril vahendas Rahva Hääl ETA artikli „Lõpetada provokatsioonilised sepitsused!", milles süüdistati USA teatud ringkondi desinformatsioonis ja tendentslikkus ajalookäsitluses: „Kahjuks rakendatakse viimasel ajal ookeani taga ikka ja jälle näotuid desinformatsioonimeetodeid. Eestis sotsialismi ehitamise ajalugu püütakse näidata tendentslikult, kasutades ära neid negatiivseid nähtusi, mida tõepoolest esinenud ning mida nüüd, avalikustamise tingimustes, avalikult arutatakse."
Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva tähistamise vastulöögina toimus nn Tallinna töötajate protestimiiting. Nagu juba eespool märgitud, avaldati selle võimude poolt organiseeritud aktsiooniga protesti USA sekkumise vastu Eesti siseasjadesse. „Nende provokatsioonide aluseks on nüüd valitud endise Eesti kodanliku vabariigi asutamise 70. aastapäev – 24. veebruar 1918," öeldi miitingul vastu võetud avalduses. „See tähendab ilmset katset moonutada ajaloolist tõde. Meie maa ja rahva revolutsioonivõitluse eredamad leheküljed kannavad Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastanumbrit. Oma kunagist valikut sotsialismi kasuks kinnitas eesti rahvas uuesti 1940. aasta suvel."
Vaenu õhutamise süüdistus
Rahvusmeelseid ja totalitaarse režiimi vastaseid süüdistati ka vaenu või vihkamise külvamises. Ajaloolise tõe jalule seadmise ja nõukogude võimu poolt tehtud ülekohtu tunnustamise nõuet kujutati muuhulgas katsena ajada Eestis elavad erinevad rahvused omavahel tülli ning õhutada ühiskonnas pingeid. Nagu on tõdenud Mart Laar et alii, „L. Parekit ja tema mõttekaaslasi kujutati harimatute, vihaste, konflikti ja vägivalda otsivate tegelastena, kes püüavad end Lääne raadiohäälte abil rahva seas populaarseks upitada. … Vastaspoolele vastamiseks sõna ei antud" (Laar, Ott, Endre 1996b, lk 228).
Mõned näited. Eespool osundasin Jüri Vene avalikku kirja „Üldse mitte lugupeetav Lagle Parek ja teie mõttekaaslased!", mis ilmus ajalehes Edasi 6. veebruaril 1988. Selles pahameelest nõretavas kirjutises pöördus teeneline pedagoog Lagle Pareki poole muuhulgas järgmise etteheitega: „Teie senine tegevus sunnib meenutama eesti vanasõna „kes külvab tuult, see lõikab tormi". Te olete külvanud vihkamist inimeste vahele; vihkamine ei ole aga kunagi elu edasi viinud."
Nõukogude kodanike pahameeleavaldustel väidetavate vaenuõhutajate aadressil lasti kõlada nii paberil kui vabas õhus. 20. veebruaril 1988 kirjutas Rahva Hääl: „Oma pöördumistes meie vabariigi juhtorganite poole väljendavad kodanikud pahameelt nende suhtes, kes oma käitumise ja tegevusega ilmutavad vähest teadlikkust ja poliitilist ebaküpsust, kes ei kahjusta mitte ainult praegust uutmispoliitikat, vaid tekitavad asjatuid pingeid ühiskonnas, külvavad vaenu vabariigis elavate erinevatest rahvustest inimeste vahel." Sama kuupäeva Noorte Hääles ilmus A. Männiku artikkel, kus kritiseeriti ERSP loomise ettepanekut. „Ettepanek ise, rääkimata selle toonist, pole ilmselt vastuvõetav. Ta on otse solvav enamikule Eesti NSV kodanikele, sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest. Nende punktide propageerimine, veelgi enam, püüd neid jõuga ellu viia põhjustab sotsiaalse ja rahvusliku pinge kasvu," väljendas autor oma nördimust.
Te olete külvanud vihkamist inimeste vahele; vihkamine ei ole aga kunagi elu edasi viinud.
23. veebruari ajalehtedes ilmus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli telepöördumise tekst. See oli ilmselt viimane läbinisti nõukogude-meelne avalik sõnavõtt mehe suust, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi president. Mäletan tänini negatiivset emotsiooni, mis mind seda esinemist nähes valdas. Rüütli sõnul on „igal realistlikult mõtlevalt inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla". Ta jätkas: „Öelgem otsekoheselt välja, et kogu selle kampaania põhiline ja ainus eesmärk on külvata rahvuslikku vaenu kahe Eesti NSV-s elava suure rahvusgrupi – miljoni eestlase ja poole miljoni põhiliselt vene keelt kõnelevate inimeste vahel…" Rüütli väitel võivad vaid uutmise vaenlased ja inimesed, kellel puudub tegelik patriotism, „esineda rahvuslikku vaenu külvavate avaldustega, üles kutsuda ühiskondliku korra rikkumistele".
Samas võtmes kulges 24. veebruaril võimude poolt Tallinnas korraldatud „töötajate protestimiiting". Teiste seas kõneles seal sotsialistliku töö kangelane Ludvig Vammus, kes ütles järgmist: „Minus ja teistes ausates tööinimestes äratavad nördimust mõnede marurahvuslikult meelestatud isikute tegevus, nende katsed külvata vaenu eri rahvustest tallinlaste vahele, kutsuda sellel pinnal esile mingeid pingeid meie ühiskonnas" (Rahva Hääl ja Noorte Hääl 25.02.1988).
Kokkuvõtte asemel: enne ja nüüd
Nagu näeme, ei ole süsteemivastaste isiklik ründamine ja nende süüdistamine vaenu õhutamises, valeinfo levitamises ja ideoloogilise vaenlase juhiste järgi tegutsemises mitte midagi uut. Selles osas iseloomustab sarnane käekiri nii toonast kui tänast meediat.
Tõsi, üks oluline erinevus seisneb selles, et tänapäeva peavoolumeediat ei juhi enam ainupartei ja otseselt ka mitte riigivõim (ehkki mõned peavoolumeedia kriitikud on kasutanud nimetusi nagu „kartellimeedia" või „õukonnameedia"). Tollased väljaanded olid EKP ja nõukogude võimuorganite häälekandjad, mis pidid järgima partei kurssi ja ülalt tulnud suuniseid. See muidugi ei vabanda võimu- või peavoolutruude autorite isiklikku ideoloogilist agarust ja inimlikku alatust.
1988. aasta jaanuaris oli Edasi peatoimetaja Mart Kadastik sunnitud tõdema, et pärast Hirveparki pingutati üheülbalise propagandaga üle ning oleks tulnud targemalt toimida: „Küll muutis inimeste suhtumist üsna pöördeliselt ajakirjandus ise, kuhjates järgmiste nädalate vältel lugejate, vaatajate ja kuulajate teadvusse arutus koguses üheülbalisi, kohati lausa faktivääri tõlgendusi toimunust ning polemiseeritavatest ajaloosündmustest. Mõistagi pani seesugune pealepressiv tagantjäreletarkus inimesi kahtlema meie propaganda siiruses ning võimes uutes oludes uut moodi töötada. Resümee. Kui Hirvepargi kogunemise korraldajad tahtsid avalikustada meie propaganda jäikust, siis läks nende provokatsioon korda. … Möödas on see aeg, mil võis ebameeldivaid mõtteavaldusi lihtsalt kõrvale heita, nüüd tuleb nad argumenteeritult ümber lükata. Sõnaga, 23. august 1987 andis meie ideoloogiatöö teoreetikutele ja praktikutele valusa, aga kasuliku õppetunni" (Edasi, 14.01.1988). Kasu sellest ideoloogiatöötajatele siiski ei tõusnud, sest ajalugu ei andnud neile enam võimalust vigadest õppida. Ideoloogiline režiim, mille teenistuses nad seisid, lagunes koost.
Kui Hirvepargi kogunemise korraldajad tahtsid avalikustada meie propaganda jäikust, siis läks nende provokatsioon korda.
Tänapäeval juhinduvad meediaväljaannete juhid ja paljud ajakirjanikud pigemini liberaalsest või täpsemalt öeldes progressistlikust baaskonsensusest – see on kogum maailmavaatelisi veendumusi, mis annab ette raamistiku tõlgendustele ja hinnangutele. Samas on tõesti märke, et Eesti meediat mõjutab ka „süvariik", s.t julgeoleku ja strateegilise kommunikatsiooniga seotud riiklikud struktuurid ning koguni meie liitlasriikide struktuurid, nagu selgub mitmetes Objektiivi artiklites (vt näiteks siit ja siit).
Erinevuseks võrreldes toonasega võib pidada ka intensiivsust, millega tänane peavoolumeedia tambib kehtiva poliitilise korralduse kriitikuid (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, konservatiivsed, iseseisvus- ja rahvusmeelsed poliitikud ning ühiskonna- ja kultuuritegelased). See ei sünni enam mõne partei või võimu käsul, vaid tuleneb enamasti süsteemile lojaalsete meediatöötajate sisemisest veendumusest.
Juba 1990. aastate teisel poolel heitis ajakirjandusõppejõud Maarja Pärl-Lõhmus postsovetlikule Eesti ajakirjandusele ette muuhulgas must-valget maailmanägemist ja vastava maailmapildi kujundamist, hoiakute ja eelarvamuste kultiveerimist teatud avaliku elu tegelaste suhtes, ajakirjandusliku vabaduse ja sõltumatuse tegelikku puudumist; eraldi tõi ta välja, et objektiivsuse ja selle taotluse puudumine on iseloomulik ka nn kvaliteetlehtedele. „Praegu on kujunenud olukord, et vaba ajakirjandust oodates ja soovides oleme saanud pigem (suures osas) selle karikatuuri," tõdes Pärl-Lõhmus.
Kahjuks peab see kriitika veel suuremal määral paika ka täna. Osundan MRP-AEG ja ERSP endist liiget Eve Pärnastet, kes artikli kirjutamise käigus väljendas siinkirjutajale järgmist seisukohta: „Minu enesetunde ja hinnangu järgi on praegune [olukord] kordades hullem! Tol ajal oli laimuartikleid siiski suhteliselt vähe ja laimukeel oli õõnes – valdava enamuse jaoks oli selge, et asjast tuleb aru saada vastupidi. Praegu ujutatakse inimesed igapäevaselt üle sellise vooluga, mille eest pole pääsu. Kirjutistes pole õõnsat loosungitega lahmimist, mille vastu vene aja inimestel oli immuunsus, vaid osatakse tempida. Kui inimene oma peaga ei mõtle, kui tal pole piisavat sisemist selgust, siis varem või hiljem läheb ta selle sopa orki."
Ideoloogiliselt motiveeritud ja selle nimel auditooriumiga manipuleeriv ajakirjandus igatahes ei vääri vaba ajakirjanduse nime. Ilmsed sarnasused 1980. aastate lõpu Nõukogude Eesti ajakirjanduse käsitlusviiside ja retoorikaga peaksid olema väga tõsiseks hoiatuseks, et midagi on kapitaalselt valesti. Kuidas asja parandada, on juba teine teema.
_____________________________
TEGIJAD EESTI NSVs, TEGIJAD EESTI VABARIIGIS
MART KADASTIK (1955), Edasi peatoimetaja 1983–1991. Avaldas 1983, 1984 ja 1988 vabadusvõitlejat Lagle Parekit jt dissidente mustavaid artikleid (nii pseudonüümi Jaak Kalju kui enda nime all). Lagle Parek meenutab: „Mart Kadastik on alati tubli poiss olnud. Tema oli meie kohtus. … Siis [1983] ilmus esimene seeria meie kohta. … Jaak Kalju. Järgmine seeria oli juba 1984. aastal." Kadastik jätkas tegevust meediavaldkonnas ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Kadastik on tunnistanud, et kasutas ajakirjanikuna KGB andmeid, ehkki enda väitel pole ise KGB-le infot andnud. Peaminister Andrus Ansipi kõnede vormistaja. Tänapäeval jätkuvalt aktiivne arvamusavaldaja ja konservatiivide hurjutaja meedias.
TOOMAS LEITO (1946–2020), 1985–1987 EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja, 1987–1994 ajalehe Rahva Hääl toimetaja ja hiljem peatoimetaja, 2004–2010 Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajalehe Nelli Teataja vastutav väljaandja. Avaldas 25. augustil 1987 Hirvepargi miitingu korraldajaid, sh Tiit Madissoni mustava artikli.
RAIT MARUSTE (1953) – TRÜ õigusteaduskonna dotsent, NLKP liige 1976–1989. Riigikohtu esimees 1992–1998, Euroopa Kohtu kohtunik 1998–2010. Alates 2010 Reformierakonna liige. 1999 – Valgetähe II klassi teenetemärk. Lagle Pareki kriitik.
MARGUS METS (1961) – avaldas 21.02.1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei algatajaid halvustava artikli. Viktor Niitsoo sõnul „Metsa jaoks oli ERSP ettepaneku algatajaid hurjutava artikli kirjutamine „sellitööks", sest üsna varsti ülendati ta Noorte Hääle peatoimetajaks. Sama võttega sai omal ajal Edasi peatoimetajaks Mart Kadastik…" Ka Margus Mets jätkas ajakirjanduses tegutsemist pärast riikliku iseseisvuse taastamist. Alates 2015. aastast on ta Postimees Grupi juhatuse liige.
PEETER SOOKRUUS (1950), 1984–89 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee instruktor ja ideoloogiaosakonna juhataja asetäitja. Võttis 29.08.1987 Rahva Hääles sõna Hirvepargi miitingu korraldajate kohta, süüdistades neid välismaiste raadiohäälte suuniste ellu viimises ja eesti rahva toodud ohvritest mittehoolimises. Praegu töötab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis, mis teostab riiklikku järelevalvet meediateenuste üle ja mis tahetakse – ajaloolise irooniana – panna valvama meedias leviva „vihakõne" üle.
MATI TALVIK (1942–2018), tunnustatud teleajakirjanik nii Eesti NSVs kui Eesti Vabariigis. Tunnustused: ENSV Ajakirjanike Liidu Jaan Anveldi preemia (1980), ENSV teeneline ajakirjanik (1982), Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia (1985), Eesti Ringhäälingute Liidu auhind Kuldmikrofon (2008), Eesti Ajakirjanike Liidu auliige (2008); Valgetähe IV klassi teenetemärk (2006), Kaitseliidu eriteenete medal (2009). Viibis koos ETV võttegrupiga 24. veebruaril 1988 MRP-AEG korraldatud meeleavaldusel Tammsaare pargis ja kutsus (koos mitme teise inimesega) üles rahvast laiali minema või siirduma Poliitharidusmajja võimude organiseeritud koosolekule. Sergei Stadnikov meenutab (Delfi, 24.02.2013): „Põhilises imperialismivastases aktsioonis fungeerisid seltsimehelikud-härrad Mati Talvik ja tulevane superisamaalane Trivimi Velliste. Talvik kutsus ETV bussist läbi megafoni rahvast üles laiali minema ja sisenema näiteks Sakala poliitharidusmajja sooja. Seal pidi toimuma n-ö teemakohane väitluskoosolek, kus huvilised oleksid saanud esitada küsimusi. Kohaletulnud miitingulisi solvava Talvikuga võrreldes oli Velliste hoopis julgem ja räuskavam, kes söandas otseselt räigelt läbi sarjata teda õrritanud noori, hüüdes lõpuks: „Elagu Eesti Sotsialistlik Vabariik!". Hiljem taunis Eesti Muinsuskaitse Selts oma esimehe käitumist."
PAUL VARUL (1952) – vaadeldaval perioodil Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna dotsent, osales 2. veebruaril 1988 võimude poolt organiseeritud üritusel Vanemuise 46 ringauditooriumis. Manitses rahvast: „Mõtleme enne järele, kui tõstame käe MRP-AEG grupi poolt ja plaksutame neile" (Edasi, 05.02.1988). Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel justiitsminister Tiit Vähi teises ja kolmandas valitsuses 17. aprillist 1995 kuni 17. märtsini 1997 ning Mart Siimanni valitsuses 17. märtsist 1997 kuni 25. märtsini 1999. Aastatel 1992–2015 Tartu Ülikooli tsiviilõiguse korraline professor. 2005 – Valgetähe IV klassi teenetemärk. 2020 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler.
JÜRI VENE (1931–2012) – vabadusvõitlejate mustamiseks kasutas režiim ka lugupeetud kodanike abi. 6. veebruaril 1988 avaldas ajaleht Edasi tunnustatud pedagoogi Jüri Vene artikli „Üldse mitte lugupeetav Lagle Parek ja teie mõttekaaslased!" Vene sai 1975. aastal ENSV teeneliseks õpetajaks, tema kutsealast panust on kõrgelt hinnanud ka Eesti Vabariik: 2004. aastal pälvis ta Vabariigi Presidendi hariduspreemia ja sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2008 kuulutati ta Tartu Tähe kavaleriks.
___________________________
Kasutatud kirjandus
Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eeslava. Eesti Iseseisvuse taassünd 1986 – 1991. Intervjuud. Dokumendid, kõned, artiklid. Tallinn, SE & JS meedia ja kirjastuskompanii, 1996. (= Laar, Ott, Endre 1996a.)
Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eesti Iseseisvuse taassünd 1986 – 1991. Tallinn, SE & JS meedia ja kirjastuskompanii, 1996. (= Laar, Ott, Endre 1996b.)
Viktor Niitsoo. „Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp ja tema tegevus 1987–1988". Akadeemia 1/1998, lk 23–62.
Maarja Pärl-Lõhmus. „Ajakirjanduslik toimetamine suletud ühiskonnas". Akadeemia 6/1996, lk 1123–1145.
Maarja Pärl-Lõhmus. „Sovetlikust postsovetlikuks: Eesti ajakirjanduse muutumisi 1987–1996". Akadeemia 9/1997, lk 1795–1817.