Chicago Kunstiinstituudi muuseumis asub üks Ameerika Ühendriikide kaasaegse kunsti tuntumaid teoseid, Edward Hopperi poolt 1942. aastal maalitud "Öökullid" (Nighthawks). Foto: Wikipedia

Ameerika Ühendriikide mõttekoja Conservative Partnership Institute poliitikavaldkonna juht Rachel Boward kirjutab portaalis The Federalist, kuidas ideoloogiline "virgumine" teeb kogu ühiskonna rumalamaks ja vaesemaks.

Peale selle, et virgumine võtab inimestelt nende töö, õhutab nürimeelsust ja teeb inimesed märkimisväärselt rumalamateks, kujundab sotsiaalse "õigluse", kriitilise (rassi)teooria ja uue rohelise maailmakorra ehitamise ideoloogiline tõusulaine ümber meie majandussüsteemi. Teenuste, mis kunagi olid ideoloogianeutraalsed, kasutamisega kaasneb täna ideoloogilise puhtuse kontroll (n PayPal ei teeninda konservatiive). Kui keegi soovib ühes maailma õigusteaduse tippülikoolis Yale'is korraldada peo, kus pakutakse küpsetatud kana, siis peokutse on parem kooskõlastada ülikoolilinnaku meelsuskontrolli KGB-ga. Ja kui seda ei tehta, siis, nagu Yale'i Õigusteaduskonna juhtkond selle sõnastas, on inimesel parem allkirjastada nende poolt eelnevalt valmis kirjutatud vabandus ja kui seda ei tehta – on "juristide kogukond on üpris pisike" [mõttes, et inimesi on sealt kerge välja heita].

Kui keegi töötab Chicago Kunstiinstituudis (Art Institute of Chicago; AIC, üks maailma vanimaid ja suuremaid kunstimuuseume), siis tähendab virgumine kõigi vabatahtlike giidide vallandamist. AIC giidid on haritud vabatahtlikud, kes korraldavad kunstimuuseumis giidi- ja koolitusprogramme ja nad vallandati põhjusel, et tegemist on "peamiselt keskmisest rikkamate, valgest rassist, vanemate naisterahvastega, kellel on palju vaba aega". 

Wall Street Journal on olukorrast kirjutanud pikema ülevaate, milles kirjeldatakse, kuidas tühiste virgunud "vooruste" kuvamise (virtue signaling) eesmärgil lastakse allavett meeletu teadmiste ning kogemustepagas.

Selleks, et saada Chicago Kunstiinstituudi giidiks peab inimene olema tegelenud vähemalt viis aastat kujutava kunsti valdkonna teadusliku uurimis- ja sellest kirjutamise tööga, olema läbinud 18-kuulise, kaks korda nädalas toimuva koolituse ning käima ühes kuus kaks korda ennast kursustel täiendamas. Kõik need vallandatud giidid tegid seda tööd vabatahtlikult, see tähendab ilma palgata! Nende giidide seas oli muuhulgas üks must naine, tuletõrjuja ja kinnisvarahaldur [st ei olnud valged, ega ilmselt nii rikkad], kuid nad millegi pärast ei sobitunud virgunud Kunstiinstituudi nõutud "demograafiliselt mitmekesise" lahtrisse ning seega pidid ametist lahkuma.   

Võib-olla Chicago Kunstiinstituut leiab omale "demograafiliselt mitmekesised" giidid, kuid väga suure tõenäosusega on need sel korral täiskohaga palgalised töötajad, kes lisavad koormust Kunstiinstituudi eelarvele. Enamus tööl käivaid inimesi ei saa endale lubada ja neil pole aega, et teha sellisel tasemel giiditööd tasuta. 

Kunstiinstituudi otsuse tõttu kannatab nii muuseum ise kui selle külastajad, olgu millisest sissetuleku-, ameti- või rassirühmast iganes. Tarkade inimeste, kes oskavad vajadusel vastata konkreetsetele küsimustele ja korraldada erilistele teemadele pühendatud ekskursioone, ootab külastajaid suure tõenäosusega edaspidi ees üheülbane elektrooniline audiogiid ning külastajad peavad muuseumis saama hakkama omal käel.

Nagu kõigi kenitlevate virgunud ettevõtmistega, on ka kunstiinstituudi otsus ennasthävitav tegu. See teeb kõik külastajad kultuuriliselt rumalamaks ja vaesemaks, seda mõlema sõna igas tähenduses. Selles mõttes pole suurt vahet New Yorki linna otsusega lõpetada riigikoolides andekate laste eriprogrammid (sest need on rassistlikud), mis päris elus tähendab seda, et andekad vaesed lapsed ei saa võimetekohast haridust, mida saavad rikkamad andekad lapsed, kelle vanematel on raha erakooli jaoks. 

Virgunute maailm (Woke Inc) on kangekaelselt otsustanud mitte aru saada, kellele selliste otsustega kõige rohkem kahju tehakse.

Tõlkis Karol Kallas