Käesolev kirjutis on teiseks osaks De Civitates avaldatavas neljaosalises artikliteseerias „Majanduslikud mõtisklused". Tavapärasest suurema mahu tõttu avaldame artikliteseeria teise osa kahes peatükis, millest esimene on pühendatud raha ning teine (ehk alljärgnev tekst) panganduse ja võlapõhise rahasüsteemi teemale. Artikliteseeria sissejuhatuse ja esimese osaga on lugejal võimalik tutvuda siin ja siin.

Rahavahetajad – esimesed pankurid

Nagu artikli esimeses osas sai mainitud, tugines esimeste riigivekslite edukus kahele põhjusele – esiteks riigi poolt emiteeritud raha monopoolsele staatusele valitsusmaksude tasumisvahendina ja teiseks valitsuskupüüride katteväärtuse olemasolule templi viljareservide näol. Enamikes tsivilisatsioonides oligi pangandus esmalt riigimonopoliks, mis väljastas kas täiesti ilma intressita või ülimalt madala intressiga laene. Selline süsteem ei võimaldanud suure intressiga laenu väljastajatel majandusringluses kuigivõrd prominentset positsiooni hõivata, surudes liigkasuvõtjad valgust kartvamate tehingute finantseerijateks, ent ka kõige kõrgema laenuriskiga laenajate kreeditorideks. Kuigi riigivekslitega paralleelselt ringles nii tugeva kui nõrga keskvõimu tingimustes ka teisi vääringuid, olid need reeglina kullast või hõbedast ühikud ning erapankurid olid lihtsalt ettevõtjateks, kes pakkusid mõõduka tasu eest ühe vääringu teiseks vääringuks konverteerimise teenust. Ka panga nimi tuleb ladinakeelsest mõistest banco, mis tähistas pinki mille taga rahavahetajad vääringuid kaalusid ja vahetasid – siit ka põhjus, miks pankurite eelkäijaid rahavahetajateks kutsuti.

Kuigi rahavahetajad ei saanud tavapäraselt oma teenuse eest erakordselt kõrget tasu, avastasid mõningad neist aeg-ajalt erisuguseid turuanomaaliaid, mis muutsid teatud rahaühiku mingil põhjusel lühiajaliselt teistest nõutumaks ja võimaldasid seda fakti ära kasutavatel rahavahetajatel teenida erakordseid kasumeid, mis asetas nad reaalset väärtust tootva (ehk töötava) populatsiooni hulgas mõistagi põlu alla.

Rooma Impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud perioodil levis Euroopas kristlus, mis keelustas liigkasuvõtmise isegi teoreetilise võimalusena ka rahaturu riskantsemates sektorites. Kristlik ühiskonnateooria keelas kristlasel oma ligimese varanduslikust kitsikusest tingitud häda ilma tööta kasu teenimise eesmärgil ära kasutada ning sellepärast omasid pangad kesk- ja varajasel renessansi ajal praktiliselt ainult jõukate kodanike vara hoiustamise funktsiooni. Kuna Kesk- ja renessansiaegse Euroopa majanduse põhimootoriks oli jätkuvalt põllumajandus, siis rahapakkumine kasvas enamasti kas tagasihoidlikus lineaarses progressioonis või oli konstantne.

Kullaseppade pettus ja osalise reservimääraga panganduse teke

Kuna enamus rahaühikuid olid kas kullast või hõbedast mündid, siis täitsid varahoiustamise ülesandeid sageli kullassepad. Kullast ja hõbedast müntide eripära seisneb teatavasti asjaolus, et need väärismetallid on aastatuhandete vältel olnud käibivad nii perioodidel, kui puudub majandusringlust reguleeriv keskvõim (mille maksunõuded muudaksid ühe maksevahendi üldkasutatavaks) kui ka perioodidel, mil valuuta väärtust tagav rahasüsteem kollapseerub. Hoiustades mõõduka tasu eest kulda ja hõbedat, väljastasid kullasepad veksleid, mille alusel võis nende juures hoiustatud vara välja lunastada. Selle tegevuse planeerimata kõrvalefektiks oli asjaolu, et peagi hakkasid kullaseppade poolt väljastatud pabervekslid käibima rahana, tekitades sedasi faktiliselt kulla (või hõbeda) standardil põhineva (esialgu lokaalse tasandi) valuutasüsteemi. Senikaua kuni kullasepa-pankuri hoidlad olid turvalised, oli veksli katteväärtuseks veksli vääringuga võrdne kogus kulda või hõbedat.

Murranguline hetk rahandusajaloos saabus momendil, mil kullasepad-pankurid avastasid, et kogu nende poolt hoiustatud kulda ja hõbedat ei lunasta hoiustajad praktiliselt kunagi üheaegselt välja (va. sõja, katku, vms erakorralistel tingimustel). Tegemist oli sünergilise protsessiga – mida enam hakkasid pankurite pabervekslid kulla või hõbeda asemel käibima majandusringluse põhiinstrumendina, seda harvemini käisid hoiustajad pangas oma kulda või hõbedat välja lunastamas. Antud asjaolu lõi kullaseppadele mõistagi võimaluse rikastuda pettuse teel, väljastades rohkem veksleid kui nende varasalves tegelikult kullas ja hõbedas kattevara oli. Mõistagi rikastusid varajastest pankuritest kullasepad sellisel viisil toimides kiiremini kui mistahes reaalse lisaväärtuse loomisega (ehk tööga) tegelevad majandussubjektid. Kullaseppade-pankurite pettus tuli reeglina välja sõdade ja teiste laiaulatuslike kriiside perioodil, mil hoiustajad saabusid massiliselt pankade poolt majandusringlusesse paisatud veksleid kulla ja hõbeda vastu välja lunastama, avastades, et kõikide vekslite lunastamiseks kattevara lihtsalt puudub.

Kullaseppade pettuses peitubki tänapäevase osalise reservimääraga pangandussüsteemi (fractional reserve banking) ajalooline algupära. Tegemist on süsteemiga, mis võimaldab kommertspankadel võlgadena väljastada kordades rohkem majandusringluses rahana käibivat krediiti (varemalt tšekkide, jms instrumentide, tänapäeval elektroonilise krediidiraha kujul) kui nende juures on hoiustajate poolt baasraha algupäraselt hoiustatud. Siit ka põhjus, miks kommertspanku kutsutakse rahaloome asutusteks. Osalise kohustusliku reservimääraga liigakasuvõtmise põhine rahasüsteem on kõikides sellele allutatud majandussüsteemides nii inflatsiooni, majanduskriiside, tööpuuduse, jõukuse anormaalsete disproportsioonide kui ka igat-tüüpi turumoonutuste sügavaimaks põhjuseks.

Järgnevalt vaatame, kuidas pettusest välja kasvanud osalise reservimääraga pangandussüsteem sai üldse hakata levima õhtumaa tsivilisatsioonis ja seda ajal, mil selle keskmes olev kristlik moraaliteoloogia keelas rangelt igasuguse liigkasuvõtmise surmapatuna.

Liigkasuvõtmise levik

Nagu eelpool sai mainitud, oli protsendiga laenamine Euroopas Kiriku ja Kiriku õpetusameti autoriteeti tunnustavate ilmalike võimude poolt ligi tuhande aasta vältel keelatud. Protsendiga laenamist hakati kristlikus Euroopas laialdasemalt lubama alles seoses ülemere kaubanduse tekkega ning seda tänu asjaolule, et tegemist oli majandustegevusega, mille finantseerimiseks väljastatud laenude puhul tekkis esmakordselt tõsiselt võetav risk, et laenaja ei saa enda poolt laenatud summasid isegi pikemas perspektiivis tagasi. Kuigi protsendiga laenamise krematistiline olemus jäi endiselt taunitavaks, peeti sellisel viisil laenuriski intressiga tasakaalustamist õiglaseks. Seega ei lähtunud intressiga laenamise esmakordne legaliseerimine Euroopas taotlusest seadustada mittetöine tulu, vaid eesmärgist tekitada olukord, kus kreeditoride poolt intressi abil teenitud liigkasu oleks võrdne halbade laenudele tõttu kaotatud rahaga. Siinkohal olgu mainitud, et laenuriski, ehk laenu tagastamatuks muutumise tõenäosuse hindamine on jäänud pankadele krediidi väljastamisel keskseks küsimuseks ka tänapäeval.

Ent paraku oli liigkasuvõtmise ühitamine moraalinormide ning ühiskondliku huviga määratud ebaõnnestuma, sest niipea kui pankurid nõudsid märgatavalt suuremat intressi kui laenamise risk tegelikult õigustas, realiseerus just see stsenaarium, mida oli üritatud vältida. Sedasi tekkisid riskide suhtes ebaproportsionaalselt kõrgete intressimäärade kehtestamise tõttu paljudes Euroopa riikides erakordselt kiiresti puhtalt krematistlise tegevusega tegelevad kildkonnad, kelle rikkus ületas kordades tegelikku majanduslikku rikkust tootvate majandussubjektide (talupojad, käsitöölised, jne) sissetulekuid. Kontrollimatu liigkasuvõtmise võime tekitada rängalt ebaõiglast majandusliku rikkuse jaotumist oli juba sajandeid teada nii Kirikule kui ka riigivõimudele. Ometi oli protsess väljumas kiiresti kontrolli alt ning vaatamata Kiriku ja riigivõimude ühistele jõupingutusele levis liigkasuvõtmine kiiresti terves Euroopas, saades kiiresti uusaja peamiseks võimu ja rikkuse jagamise institutsiooniks.

Puhtalt krematsistilise tegevuse läbi seninägematuid varandusi omavad pangad ja pankurisuguvõsad tekkisid ennekõike nendes riikides, millel oli vilgas meretagune kaubandus: esmalt Põhja-Itaalia kaubandusimpeeriume omavad linnriigid (sh. Vatikani igipõliseks rivaaliks olnud Veneetsia), seejärel Inglismaa ja Madalmaad. Tänu Katoliku Kiriku jätkuvalt tugevale mõjule oli pankurite tegevus esmalt mõneti piiratum samuti suuri ülemere impeeriume omavates Hispaanias ja Portugalis.

16. ja 17. sajand oli perioodiks, mil intressiga laenamisele üles ehitatud pangandussüsteem levis reformatsioonidest lõhestatud ja sõdadest purustatud Euroopas erakordse kiirusega. Protestantlikul reformatsioonil ja sõdadel oli liigkasuvõtmise soodustamisel topeltefekt. Kui reformatsioon pärssis liigakasuvõtmise peamiseks vastaseks oleva Katoliku Kiriku õpetuslikku autoriteeti ja mõjujõu geograafilist ulatust, siis uusaja seninägematult destruktiivsed sõjad (30-aastane sõda, Inglise-Hollandi sõda, Habsburgide pärilussõda, 7-aastane sõda, jne, jne) tingisid olukorra, kus ilmalikud valitsejad olid erakordsete sõjakulude katteks sunnitud pöörduma uusaja alguses juba riigikassaga võistlevaid summasid omavate pankurite poole. Muuhulgas nõudsid pankurid sageli laenude väljastamise tingimusena nende huvisid kõige paremini teeniva pangandusregulatsiooni vastuvõtmist. Selline eesmärk õnnestus kõige hõlpsamalt realiseerida protestantlikuks muutunud Euroopa piirkondades, kus liigkasuvõtjate ees tagastamatuid võlgu omavad väikevürstid olid võlgadest vabanemise nimel valmis taganema Kiriku õpetusest ja embama mis-tahes protestantlikku doktriini, mis lubas liigkasuvõtmise praktiseerimist.

Maailmas hetkel domineeriva finantsmajandusliku süsteemi kehtestamise ajaloos tuleb pöördelise tähtsusega momendiks pidada 1694. aastat. See on hetk, mil (peamiselt Hollandis baseeruvate pankurite poolt finantseeritud) protestantlik-puritaanliku revolutsiooni läbi teinud Inglismaal loodi erakätesse kuuluv keskpank "Bank of England". Sedasi allutati esmakordselt Euroopa ühe suurriigi majandus täielikult võlapõhisele protsendiga laenamisele üles ehitatud finantssüsteemile. Kuigi enne Bank of Englandi asutamist olid keskpangad loodud ka teistes protestantlikes riikides – Madalmaades (Amsterdami pank) ja Rootsis (Sveriges Riksbank), oli Inglismaa majanduse allutamine liigkasuvõtmisele üles ehitatud pangandusele tänu Briti impeeriumi koloniaalekspansioonile määratud saama maailma finantssüsteemide ajalugu enim mõjutanud sündmuseks. 19. sajandi lõpuks oli erakätesse kuuluva panganduse poolt kontrollitud võlapõhine rahasüsteem saanud valitsevaks mitte üksnes protestantlikes riikides, vaid kõikjal Euroopas. Märkimisväärseks erandiks oli siinkohal Vene Impeerium, mis oli ainsaks riigiks, mille rahandussüsteemi ei õnnestunudki erapankurite kontroll alla painutada. Vahemärkusena olgu öeldud, et viimati nimetatud fakt on oluline vihje mõistmaks bolševike revolutsiooni varjatud tagamaid aga ka 20. sajandi ajaloo sügavamat narratiivi üldisemas plaanis.

Selline on liigkasuvõtmisele tugineva võlapõhise rahandus- ja pangandussüsteemi ajalooline saamislugu. Järgnevalt aga vaatame, miks kõik võlapõhised rahasüsteemid on loodud paratamatult hävinema ja selgitame, kuidas võlapõhise rahasüsteemi olemusest (kas taotluslikult või teadmatusest) vaikivad majandusteooriad ei oma erilist sidet reaalsusega ning on sellest tulenevalt majandusprotsesside seletamiseks kasutud.

Võlapõhise rahasüsteemi toimemehhanism ja kollapsi vältimatus

Kõige lühidamalt kokkuvõetuna seisneb võlapõhise rahasüsteemi iseärasus asjaolus, et see on süsteemiks, milles rahamass peab paratamatult kasvama ja seda täiesti sõltumata sellest, kas rahasüsteemi aluseks olev majandus reaalselt toodab rohkem lisaväärtust või mitte. See on süsteem, mis toimib viisil, kus kogu majandusruumis ringlev raha väljastatakse algupäraselt keskpankade poolt kommertspankadele intresse kandvate laenudena. Probleem seisneb asjaolus, et baasraha välja laenamise hetkel ei ole baasrahale lisanduvate intresside katteks vajaminevat raha turgudel veel olemas ning selleks, et varemalt laenudena väljastatud baasrahalt nõutavad intressid saaksid kommertspankade poolt tasutud, on keskpank ka tulevikus sunnitud pidevalt raha juurde trükkima, tehes seda taas kord täpselt samasuguse mehhanismi alusel. Mõistagi tekitab see tulevikus omakorda vajaduse trükkida varemalt väljastatud baasraha intressimaksete tagamiseks taas kord uut baasraha, jne, jne ad infinitum.

Keskpanga rahaemissioonist alguse saavas intressimaksete ahelas peitubki põhjus, miks võlapõhises rahasüsteemis peab nii raha kui ka võlgade maht reaalmajanduse käekäigust paratamatult kasvama. Keskpankade poolt madala intressiga laenatud baasraha kõrgema intressiga edasilaenamine kommertspankade poolt asetab kõikidele reaalset lisaväärtust tootvatele majandussubjektidele kohustuse toota vähemalt intressimaksega võrdsel määral reaalset lisaväärtust. Antud tõsiasjas peitub muuhulgas vastus lihtsale, ent olulisele küsimusele – so. „miks peab majandus üldse kogu aeg kasvama?". Majandus on kohustatud võlapõhises rahasüsteemis pidevalt kasvama selleks, et toota pankade poolt võlana väljastatud raha intresside katmiseks vajaminevat lisaväärtust.

Paraku on võlapõhise rahasüsteemi rahamassi (ehk võlamassi) kasvutempoga samaväärne reaalmajanduslik lisaväärtuse kasv piiratud küberneetilise ja energeetilise ressursi tõttu pikemas perspektiivis võimatu. Defektse süsteemi mitte-kriitilises faasis väljendub see asjaolu pidevas hindade kasvus (inflatsioonis), ent kriitilises faasis kulmineerub võlapõhise rahasüsteemi põhidefekt alati olukorras, kus kogu rahasüsteem peab tagastamatu laenukoorma all paratamatult kokku varisema.

Kui rahasüsteemi kollapsile järgneva rahareformi käigus peaks taas kord loodama uus võlapõhine rahasüsteem, kordub kogu protsess üksnes ebaoluliste kõrvalekalletega taas. Üldiselt vahetatakse üks võlapõhine rahasüsteem teise võlapõhise rahasüsteemi vastu nendel juhtudel, kus rahasüsteemi kollapsile järgnevat rahareformi suunavad jätkuvalt samad finantsringkonnad, mis eelmise tsükli lõpuks olid kogunud enda kätte suurima majandusliku ja poliitilise võimutäiuse. Ent mõningatel juhtudel ei suuda varemalt suurimat poliitilis-majanduslikku võimutäiust omanud ringkonnad pärast võlapõhise rahasüsteemi kollapsi oma mõjujõudu säilitada ning sellistel puhkudel võivad kollapseerunud rahasüsteemiga majandustsoonis leida aset väga laiaulatuslikud ja põhjavad ühiskondlik-majanduslikud (aga ka kultuurilised) nihked. Selline on üldjoontes olnud viimase kolme sajandi jooksul kõikide võlapõhiste rahasüsteemide ajalugu.

Kommertspankade kasumite saladus

Mis puutub kommertspankade rolli võlapõhises rahasüsteemis, siis on oluline märkida, et kuigi kommertspangad ei tohi rangelt defineerides luua raha, tohivad nad luua krediiti ja igast keskpangast laenatud ühikust on rahaloomeasutustel lubatud seadusega fikseeritud osa intressiga edasi laenata. Vastavat süsteemi nimetataksegi osalise kohustusliku reservimääraga panganduseks. Kõige tüüpilisemaks reservimääraks on sellises süsteemis enamasti 10%, mis kujutab endast kõige madalamat lubatud reservide mahtu (suhestatuna kohustuste kogumahuga hoiustajate ees), mis peab pangal olema alati likviidsete reservidega tagatud.

Pankade suure kasumlikkuse saladus peitub asjaolus, et kommertspankade voli väljastada krediiti ei piirdu üksnes võimega laenata kohustusliku reservimäära piires edasi keskpangast laenatud baasraha, vaid ka iga baasraha pinnalt tekitatud krediidiraha ühikut, mis raharingluses uuesti pangas hoiustatakse. Seega võib pangandussüsteem tervikuna laenata 10% kohustusliku reservimäära juures krediidina välja üheksa korda rohkem raha kui esmalt baasrahana hoiustati, kogudes sealjuures iga väljastatud laenu pealt uuesti ja uuesti intressi. Kui pangale seatud kohustuslikuks reservimääraks on näiteks 10% ja keskmiseks laenuintressiks on näiteks 8%, siis võib (juhul, kui iga väljalaenatud rahaühik pangas uuesti hoiustada ja intressiga välja laenata) pank teenida esialgse summa pealt kuni 72% intressitulu (9 * 8).

Tänu võimele laenata intressiga edasi nende juures raharingluses taas kord hoiustatud krediidiraha (mis tähendab sisuliselt summade tõstmist ühelt pangasiseselt bilansilehelt teisele) omavad pangad märkimisväärselt suuremat rentaablust kui mis tahes reaalse lisaväärtuse tootmisega tegelevad ettevõtted. Ühtlasi peitub siin ka põhjus miks kommertspankadele on kriitiliselt oluline, et võimalikult paljud majandussubjektid hoiaksid maksimaalse osa oma varast pangakontodel ega võtaks oma hoiuseid pangast välja, sest see on nö „seemneviljaks", millelt pangad saavad krediidirahamassi (ja mõistagi enda kasumeid) suuremaks paisutada. Klientide massiline raha välja võtmine pangast (nn. bank run) tähendaks, et kohustusliku reservi määr jõuaks hoiuste kahanedes kiiresti kätte, mis omakorda tähendaks panga pankrotistumist. Pankade võime laenata välja raha, mida neil tegelikult ei ole, lõppeks mõistagi niipea, kui laenuvõtjad ei lepiks, et nendele laenatud raha jääb seisma panga kontodele, vaid nõuaksid laenu väljastamist sularahas.

Võttes arvesse eelpool toodut muutub mõistetavaks, miks pangad on huvitatud kohustuslike reservimäärade maksimaalselt madalana hoidmisest. Langetades kommertspankadele ette nähtud kohustuslikke reservimäärasid, vähendatakse ühtlasi pankade pankrotistumise tõenäosust ning suurendatakse finantssektori kui terviku võimet teenida külluslikuma krediidiraha pealt suuremaid kasumeid. Lõpetuseks olgu veel mainitud, et paljudes riikides on võlapõhise rahasüsteemi kollapsi ärahoidmiseks (või pigem edasilükkamiseks) kommertspankade kohustuslikke reservimäärasid viimaste aastate jooksul oluliselt langetatud ning teatud riikides on igasugused kohustuslikud reservimäärad sootuks kaotatud. Mõistagi on viimasel juhul tegemist olukorraga, kus kommertspankadele on esmakordselt antud teoreetiline võime tekitada piiramatus koguses krediidiraha.

Võlapõhise rahasüsteemi mõju reaalmajandusele ja majandusteadusele

Selleks, et kõige hõlpsamini mõista võlapõhise rahasüsteemi pikaajalist mõju reaalmajandusele, tasub juhtida tähelepanu faktile, et just nimelt liigkasuvõtmisele rajatud finantssüsteemis peitubki põhjus, miks üha enam finantssektori poolt kontrollitud lääneriigid on viimase poole sajandi jooksul aina kiirenevas tempos deindustrialiseerunud ning vaevlevad aina süveneva tööpuuduse käes.

Liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahasüsteem, mis kanaliseerib põhiosa produktiivse sektori poolt loodud lisaväärtusest mitte-produktiivsesse finantssektorisse on süsteemiks, mille olemuses on alati eelistada reaalsele lisaväärtuse loomisele krematistilist tegevust. Sellepärast pakub liigkasuvõtmise poolt domineeritud majandusstruktuur pikemas perspektiivis reaalse tootmisega tegelevatele ettevõtetele mitte-produktiivse finantssektoriga kapitali- ja aktsiaturgudel võistlemiseks aina vähem väljavaateid. Muuhulgas peitub siin ka peamine põhjus miks Lääneriikide reaaltootmisega tegelevate ettevõtete ainsaks väljapääsuks on jäänud kas tööstustootmise ümberkolimine minimaalse tööjõukuluga arengumaadesse või allhanke tellimine nendest. Reaaltootmisega tegelevate ettevõtete jaoks nõuab liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahasüsteemi kõrgete finantseerimiskulude katmine paratamatult kokkuhoidu mujalt. Reeglina saavutatakse see kokkuhoid mitte kasumi, vaid tööjõukulude vähendamise teel, sest kasumite drastiline kärpimine mõjuks omakorda halvasti ettevõtte väljavaadetele saada pankadelt krediiti, väljastada võlakirju või teostada aktsiaemissiooni. See on „võidujooks kuristikku", kus üha suuremad koondamislained toovad kaasa üha kasvava tööpuuduse ning kvalifikatsiooni ja ostujõu kao, samas kui paisuva rahamassi poolt kõrgustesse kergitatud ökonomeetriline statistika näitab, kuidas reaalmajanduslikult surev majandus endiselt „kasvab". Sedasi on kontrollimatule liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahandussüsteem võimeline drastiliselt kokku kuivatama ka erakordselt kõrge reaalmajandusliku toomiskapatsiteedi ja kvaliteediga riigi tööstusvõimsuse. See on protsessiks, mille markantseimaks näideteks on varemalt olnud Briti Impeeriumi tööstuse kollaps 20. sajandil ning finantskontsernide poolt usurpeeritud Ameerika Ühendriikide hetkel käimas olev ning üha kiirenev taandumine maailma juhtiva tööstusriigi positsioonilt.

Ent lisaks krematistilise tegevuse soosimisele ning reaalmajandusliku baasi murendamisele avaldab võlapõhine rahasüsteem märkimisväärset mõju ka majandusteadusele, muutes kõik majandusteooriad, mis ignoreerivad majandussüsteemi keskmes paikneva rahasüsteemi krematistilist olemust majandusprotsesside mõistmisel sisuliselt kasutuks. Seda tänu lihtsale asjaolule, et võlapõhine rahasüsteem, mis on sisseprogrammeeritud defektist tulenevalt sunnitud pidevalt paisutama rahamassi, muudab valdava enamuse ainuüksi rahalises vääringus mõõdetud majandusstatistikast täiesti ebaadekvaatseks, kuna nagu me varemalt nägime, peab rahalise käibe suurenemine sellises süsteemis toimuma sõltumata reaalse lisaväärtuse tootmise kasvust, paigalseisust või isegi kahanemisest.

Muuhulgas võimaldab süsteemi olemuse mõistmine mõista ka kummastavat asjaolu, kuidas sisuliselt väärtusetute kaupade ja teenuste tootjad on viimastel dekaadidel olnud üha sagedamini võimelised näitama suuremaid kasumi ja käibenumbreid kui oluliselt suuremat reaalset lisaväärtust (st. kaupadesse ja teenustesse kätketud inimlikult relevantset informatsiooni) tootvad ettevõtted. Ka see on võlapõhise rahasüsteemi kõrvalefekt, mis on tingitud asjaolust, et võlapõhises rahasüsteemis kiirelt paisuv rahamass lihtsalt peab mingisuguses majandusringluse sektoris oma väljundi leidma ning tõenäosus, et see leiab väljundi olemuslikult väärtusetus majandustegevuses kasvab koos rahamassi paisumisega üle reaalse lisaväärtuse tootmise piirde.

Sedasi muutub pidevalt kasvava rahamassiga majandussüsteemis monetaarne ökonomeetria paratamatult üha ebaadekvaatsemaks vahendiks majandusprotsesside peegeldajana, kuna ainult rahalisse väljundisse agregeerituna võrdsustatakse üldistes makroökonoomilistes käsitlustes majandusprotsessid, mis võivad omada reaalse lisaväärtuse mõttes täielikult erinevat kaalu. Võlapõhise rahasüsteemi võime suretada ajapikku välja mitte üksnes reaalmajanduslik tootmine, vaid ka igasugune terviklik ja sügavam mõistmine majandusprotsesside põhjustest ja tagajärgedest avaldub asjaolus, et enamikel tänapäeval valitsevatest majandusteooriatest puudub igasugune teaduslik tõsiseltvõetavus ning empiiriline alus – seda vähemasti juhul kui lähtuda terviksüsteemsuse nõudest.

Resümee

„Majanduslike mõtiskluste" rahale ja pangandusele pühendatud artikli eesmärk oli selgitada De Civitate lugejale raha ja panganduse tähendust ja rolli majandussüsteemide tervikstruktuuris. Meie arutluskäik sai alguse kõige fundamentaalsemast tõdemusest, mille kohaselt raha on kõikidele arenenud majandussüsteemidele möödapääsmatult vajalikuks instrumendiks, ilma milleta on suure lisaväärtuse tootmine võimatu. Nägime, kuidas majandustegevuse soodustamisele orienteeritud rahasüsteemi tuumaks on raha kolme põhifunktsiooni (maksevahend, hoiuühik ja majandusliku lisaväärtuse mõõdupuu) säilitamine, mis võimaldab nii suure lisaväärtusega hüviste tootmist kui ka toodetud lisaväärtuse tarbimist. Reaalse majandustegevuse soodustamisele orienteeritud rahasüsteemi põhitunnuseks on lisaväärtuse tarbimist võimaldavate rahaliste vahendite jagunemine võimalikult lähedaselt vastavalt sellele kui palju vastavad majandussubjektid on ise reaalse lisaväärtuse tootmisesse panustanud.

Nägime ka seda, et kuigi raha ja krediiti reguleerivad rahasüsteemid loodi algupäraselt ühiskondliku (majandus)huvi edendajateks, on majandusringlust alati olnud võimalik allutada ka sellistele rahasüsteemidele, mis ei pea silmas ühiskonna kui terviku (majanduslikke), vaid rahasüsteemi üle kontrolli omandanud eraisikutest finantsistide (krematistlikke) huve. Artiklis sai ajaloolise taustsüsteemi foonil selgitatud, miks viimase kolme sajandi jooksul kogu maailmas valitsevaks saanud võlapõhine rahandussüsteem on olemuslikult krematistlik.

Muuhulgas nägime, kuidas kontrollimatule liigkasuvõtmisele üles ehitatud võlapõhise rahasüsteemi mõju on majandusele täpselt vastupidine võrreldes majandustegevuse soodustamisele suunatud rahasüsteemidega, kuna tegemist on süsteemiga, milles aina suurem osa lisaväärtusest omandatakse nende majandussubjektide poolt, kes panustavad mitte kõige suuremal, vaid kõige väiksemal määral reaalse lisaväärtuse tootmisesse. Artiklis käsitletud printsiipide ja ajalooliste faktide taustal nägime, kuidas võlapõhine rahasüsteem on nii inflatsiooni, majanduskriiside, reaalmajanduse kängumise, tööpuuduse kui ka jõukuse kasvavalt ebavõrdse jaotumise aluspõhjuseks.

Märkimata ei jäänud ka tõsiasi, kuidas suurimate finantskontsernide poolt kontrollitud võlapõhine rahasüsteem on institutsioon, millest on tänapäeval saanud kogu maailma peamine majandusliku ja poliitilise võimu jagamise instrument. See on instrument, mille reaalmajandust lagundavas defektis peitub ka põhjus, miks Lääneriigid on viimaste dekaadide jooksul juhtivatele arengumaadele (eeskätt Hiinale) reaalmajanduslikult üha enam alla jäämas.

Kummatigi ei ole Lääneriikide tagastamatu võlakoorma ning kokku kuivava tööstusvõimekuse algpõhjuseks olevat rahasüsteemi võimalik reformida ilma et satuks küsimuse alla selle üle valitseva poliitilise ja majandusliku establishmendi võimubaas ning suurem geopoliitiline agenda. Antud paradoksis peitub muuhulgas ka maailmamajanduses hetkel aset leidvate murranguliste protsesside põhidilemma. Ent maailmamajanduse ülesehitus ning selle muutuvad jõujooned on teemaks, mis leiab käsitlemist juba „Majanduslike mõtiskluste" järgmises osas.