Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi, selgitab Varro Vooglaid.
Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.
Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.
Et eelnevat väidet põhjendada, tasub heita pilk sellele, kuidas oli rahvaalgatuse õigus tagatud Eesti Vabariigi esimeses, 1920. aasta põhiseaduses. Nimelt oli selles nähtud ette, et vähemalt 25 000 inimesel on õigus algatada parlamendis seaduseelnõu menetlemine ja kui parlament ei võta eelnõud seadusena vastu, siis läheb see automaatselt rahvahääletusele. Kui siis rahvahääletusel otsustati eelnõu siiski vastu võtta, tähendas see ühtlasi umbusalduse avaldamist riigikogule, sest rahvaesindajad olid eiranud rahva enamuse tahet. Sarnase mehhanismiga sai rahvahääletusele suunata ka riigikogu poolt juba vastu võetud seadused.
Sellises olukorras polegi kuigivõrd tihti rahvahääletusi reaalselt vaja, sest rahvaalgatuse olemasolu tagab parlamendi otsuste harmoonia rahva enamuse tahtega.
Niimoodi toimis rahvaalgatuse instrument mitte ainult rahvale poliitilistes otsustes osalemise võimalust pakkuva otsedemokraatia lahendusena, vaid ka eeldusena sellele, et rahvaesindajad tõepoolest esindaksid rahva tahet ega hakkaks sellest üle sõitma. Seega tagas rahvaalgatuse instrument, et parlamendi ja selle liikmete poliitiline vastutus ei oleks tühipaljas sõnakõlks. Iga eelnõu menetlemisel pidid rahvaesindajad hoolikalt püüdma mõista rahva enamuse tahet ja ka lähtuma sellest, sest vastasel juhul võis olukord päädida parlamendi laialisaatmisega rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt. Sellises olukorras polegi kuigivõrd tihti rahvahääletusi reaalselt vaja, sest rahvaalgatuse olemasolu tagab parlamendi otsuste harmoonia rahva enamuse tahtega.
Praegu valitsuskoalitsiooni poolt välja pakutud lahendus jääks aga niisuguse korralduse taastamisest väga kaugele, sest sellest on välja jäetud rahvaalgatuse instrumendi kõige olulisem osa. Küsimus taandub peaasjalikult sellele, mis saab rahvaalgatuse korras algatatud eelnõust, kui riigikogu otsustab seda mitte vastu võtta. Kui tõelise rahvaalgatuse mehhanismi toimides peaks see minema rahvahääletusele, siis valitsuskoalitsiooni plaani kohaselt rändaks vähemalt kümne tuhande inimese poolt algatatud eelnõu piltlikult öeldes prügikasti, ilma, et sellega kaasneks mingeid järelmeid.
Ilmselgelt ei ole niisugune lahendus rahva suhtes lugupidav, arvestades, et põhiseaduse kohaselt peaks rahvas olema kõrgeima riigivõimu kandja ehk peremees ja riigikogu tema teenistuses olev esindaja. Kui tõelise rahvaalgatuse mehhanismi toimides saaks rahvas vajaduse korral otsuse lõppastmes rahvahääletusel enda kätte võtta, siis valitsuskoalitsiooni plaan ei annaks rahvale mitte mingisugust poliitilistes otsustes osalemise võimalust, vaid piiraks rahvaalgatuse üksnes ettepaneku tegemisele. See tõdemus aitab ühtlasi mõista, miks koalitsiooni plaani kohaselt piisaks eelnõu algatamiseks vaid 10 000-st allkirjast, selle asemel et nõuda sarnaselt 1920. aasta põhiseadusega vähemalt 25 000 kodaniku toetust.
Kokkuvõttes ei ole raske mõista, mida tuleks valitsuskoalitsioonil teha, et saaks rääkida reaalsetest sammudest rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale oma staatuse teostamiseks vajalike, ent 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud demokraatlike võimaluste tagastamisest. Küsimus on pigem selles, kas neid samme tahetakse tegelikult astuda või mitte, kuna nende sammude tulemusel peaks parteid poliitiliste otsuste langetamise monopoli rahvaga jagama ja leppima sellega, et rahva tahe on nende endi tahte suhtes tõesti ülimuslik.
Rahvaalgatuse kaudu peaks olema tagatud, et kui parlament eelnõud vastu ei võta, siis otsustab eelnõu üle rahvas ise.
Kavandatud kujul on aga valitsuskoalitsiooni plaan sisuliselt mõttetu, sest see ei muudaks kehtiva olukorraga võrreldes praktiliselt mitte midagi. Ka praegu on vähemalt tuhandel inimesel õigus esitada parlamendile kollektiivse pöördumise korras seaduse muutmise ettepanek, ilma, et see kohustaks parlamenti vastavat seaduseelnõud vastu võtma või seda rahvahääletusele panema. Samuti saab eelnõusid algatada kasvõi üks ainuke parlamendiliige. Rahvaalgatuse instrumendil on mõtet üksnes niivõrd, kui selle kaudu eelnõude algatamisel oleks parlamendi jaoks tunduvalt laiemad järelmid kui muidu ehk selle kaudu peaks olema tagatud, et kui parlament eelnõud vastu ei võta, siis otsustab eelnõu üle rahvas ise.
Mitmed küsitlused on tõestanud, et rahvaalgatuse õiguse taastamist soovib ülekaalukas osa Eesti Vabariigi kodanikest, sest rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja võimalusi osaleda poliitiliste otsuste langetamisel ei peeta piisavaks. Jääb üle loota, et päev, mil võimu juures olevad inimesed võtavad seda soovi kuulda ja astuvad selle teostamseks reaalseid samme, ei ole enam kaugel. Seni tuleb aga töötada niisuguste inimeste võimu juurde pääsemise nimel.
Antud lugu sai algselt laiema avaliku tähelepanu lootuses saadetud ajalehele Postimees, mis lükkas selle aga tagasi. Seejärel avaldas loo ERRi uudisteportaal. Artikli autor on otsedemokraatia sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu liige. SA Terve Rahvas on töötanud välja põhiseaduse muutmise eelnõu rahvaalgatuse taastamiseks, mille puhul on eeskuju võetud nii 1920. aasta põhiseadusest kui ka teiste riikide lahendustest. Eelnõuga saab tutvuda sihtasutuse kodulehel aadressiga http://www.terverahvas.ee.