Majandusteadlane ja politoloog Ralph Schoellhammer kirjutab portaalis Spiked, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid hävitavad ise oma majandust. Energiatootmise vastasele ideoloogiale järgneb viletsus, mille lõppu pole näha.
10.–18. oktoobrini toimus Brüsselis Euroopa Liidu poolt lähetatud suursaadikute igaaastane kongress ja diplomaatide kohtumisel peetud kõned kõlasid üllatavalt karmilt. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell nahutas suursaadikuid üpris avalikult. Tema sõnul Euroopa mudel enam ei tööta: "Ameerika Ühendriigid kannavad hoolt meie turvalisuse eest. Hiina ja Venemaa olid meie jõukuse alus. Senist maailma pole enam olemas."
Borrell avaldas isegi arvamust, et maailmas, kus tõstab pead rahvuslus, ei ole Euroopa "mõistlikkuse maa" enesenägemus kõigi jaoks enam nii ligitõmbav. "Me alahindame tunnete ja identiteedipoliitika [selle konservatiivses mõttes, á la "rahvuslik eneseteadvus"] rolli" ja ta hoiatas, et "üha rohkem ja rohkem pole ülejäänud maailm valmis järgima Euroopa mudelit".
Sellised sõnad märgivad üheselt kuni viimaste aastateni valitsenud enesega rahuloleva "ajaloo lõpu" mõtteviisi otsa. Kuid Borrell on siiski vähemuse poolel. Liiga palju inimesi Euroopa Liidu eesotsas klammerdub arusaamise külge, et tänased raputused kestavad veel ainult viivu ja kohe pöörduvad kõik 1990ndate maailma juurde tagasi.
Need pole ainult diplomaadid, kes kannatavad selliste pettekujutelmade käes. Peavoolu majandusteadlased paistavad jätkuvalt uskuvat, et käesolev majanduskriis on ainult üks majandustsükli osa, mida paraku võimendavad Covid ja Ukraina sõda.
Majandusõpikutes kirjeldatakse majandustsüklit, et majanduskasvule järgneb vältimatusena majanduslik kokkutõmbumine, kuigi üldine trend jääb plusspoolele. See tähendab, et isegi majanduslangusel on oma eesmärk: see puhastab turu saamatutest ettevõtetest, laseb mullid õhust tühjaks ja puhastab süsteemi viisil, et see saab tulevikus olla märksa tootlikum. Suur osa sellisest mõtlemisest põhineb "loova hävitustöö" käsitlusviisil, millele pani aluse Austra majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema teooria kohaselt võib tehnoloogiline edenemine tekitada majanduses lühiajalist segadust, kuid lõpuks toob see kaasa jätkuva majanduskasvu.
Sellise lähenemise näiteks võib tuua 19. sajandi raudteed Ameerika Ühendriikides. 1800ndatel aastatel suurenes rööbaste pikkus pea kaks korda. Koos sellega arenes välja tohutu taristuvõrgustik, kuid samas tekkis ka üks uuema ajaloo suurimaid investeerimismulle. 1894. aastaks oli neljandik raudteeettevõtetest pankrotis. Samas rööpad jäid oma kohale ja tänu neile sai USAst natukene hiljem majanduslik supervõim.
Samasugust paisumise ja plahvatuse tsüklit võis näha 20. sajandi esimeses pooles. Kuid tähele peab panema, et 20. sajandi maailmamajanduse tingimused ei lubanud tööstusel ega kapitalil liikuda kuhugi mujale. Tootmise välismaale kolimine ja toodete välismaalt allhankimine polnud toona lahendusena eriti võimalik. See tagas kindluse, et ka peale kõige hullemaid majanduslanguseid saabub alati majanduskasv.
Kuid kas sellised tingimused, mis olid olemas 20. sajandil, toimivad ka veel täna? See võib olla nii Ameerika Ühendriikides, kuna sinna on koondunud paljud 21. sajandi võtmetööstuste tipptegijad. Paraku Euroopa osas pole nii positiivne olla võimalik. Täna võib see tunduda uskumatuna, kuid veel sajandivahetusel oli võimalik osta kõrge kvaliteediga mobiiltelefon, mis oli toodetud Euroopa tehnoloogiaettevõtetes nagu Siemens, Nokia ja Ericsson. Euroopas tehti isegi televiisoreid ja teisi meelelahutuseks vajalikke seadmeid. Täna valitsevad neil turgudel ainult USA ja Aasia.
Sellised nähtused kuulutavad Euroopa Liidule halba. See tähendab, et tänasele, eelkõige tohutust energiapuudusest tingitud, majanduslangusele ei pruugi järgneda kaasajastamise ja kasvu aega. Pigem juhtub vastupidi. Ees võib oodata hoopis Euroopa kiire tööstusest vabastamine.
Turud võivad üpris varsti sellest aru saada. Kuna usaldus Euroopa täielise taastumise osas on kadumas, tõuseb laenatava raha hind, mis seab tohutu surve alla suurtes võlgades Euroopa heaoluriigid. Euroopa Liidu liikmesriigid on hetkel veel õnnega koos, kuna paljud investorid näevad jätkuvalt Vana Kontinenti suhteliselt turvalise sadamana (kuigi eelistatakse Ameerika Ühendriike). Paraku Euroopa majandus töötab veel ainult kütusepaaki järele jäänud bensiiniaurude peal.
Institute for Labour Economics (Tööjõumajanduse Instituudi) teadlased Wim Naudé ja Paula Nagler kirjutavad, et Saksamaa majandus enam ei arene. Nende sõnul on viimase 150 aasta jooksul Saksamaa konkurentsivõime kõigis valdkondades käinud alla, seda alates haridusest kuni tehnoloogia ja innovatsioonini. Nende analüüs kehtib tõenäoliselt ka teiste Euroopa riikide kohta.
Mis peataks Euroopa majanduste languse? Kahekümnenda sajandi kohutavate majanduslanguste ning viletsuste ajal võis Euroopa loota suurele ettevõtlikkuse määrale ja intellektuaalsele kapitalile. See tagas peale majanduslangust (või kõike hävitavat maailmasõda) eduka ülesehitustöö. Kuid tänaseks on selline energia on ära kulutatud ja ettevõtlikkust ning innovatsiooni ei soosita. Äritahte ja uuenduste meelsuse on asendanud roosade unenägude moodi roheline ideoloogia.
Mis Euroopa kitsikuse puhul eriti ärritab, on asjaolu, et suurema osa kahjudest on Euroopa Liit ja -riigid ise endale tekitanud. Euroopa Liidul oli kunagi külluslikus koguses maagaasi, kuid ajavahemikus 2011–2021 vähenes kodumaise gaasi tootmine poole võrra. Saksamaal oli kunagi tänu tuumajaamadele külluslikus koguses energiat, kuid siis otsustati sellest loobuda. Veel hiljuti oli Saksamaa majanduslik suurvõim. Kuid peale seda kui Greta Thunberg muutus populaarsemaks kui keskmine peaminister, on energeetikavastased poliitikad, mis õõnestavad Euroopa tööstuslikku vundamenti, ainult kuhjunud. Saksamaal läks ühe lennujaama (Berlin Brandenburg) ehitamisega aega 15 aastat. Austrias läheb hüdroelektrijaama laiendamise lubade saamisega aega kümme aastat. Samuti paistab, et Euroopa valitsused ei hakka mitte kunagi toetama kildagaasi pumpamist ega teadustööd geneetiliselt muundatud organismide vallas. Kõik kokku on tööstuse hävitamise retsept.
Kui üldine majanduslik ja poliitiline olukord on ettevõtlikkuse vastu nii vaenulik, kust kohast siis tulevad investeeringud? Paljude jaoks paistab vastuseks olevat üha suuremaks muutuv riik, mis loodetavasti suudab suuremas mahus riigi raha kulutamisega lämmatada iga probleemi. Kuid kui suurema rahaga ei kaasne suurem tootlikkus, siis tähendab see alatiseks kasvama jäävat inflatsiooni. Selle vastu on omakorda väidetavalt ainus lahendus … suuremad valitsuste kulutused. Nomenklatuuri seas puudub pea igasugune tahe, et kirjeldatud tsüklist välja murda.
Tänased Euroopa majanduse hädad on alles tulevaste kerge eelmäng.
Toimetas Karol Kallas