Edumeelne rahvas armastab kommunismi ja islamit, mistõttu Reformierakond peaks hakkama mõtlema, kust leida enne järgmisi valimisi partei etteotsa nooruslikult rõkkav moslemist kommunist, kes suudab reipalt jutlustada õiglast ja kliimasõbralikku šariaati. Kultuurisõja kulunud loosungite abil enam võimust kinni ei hoia, arvab kolumnist Veiko Vihuri.

Äsja Reformierakonna peasekretäriks valitud Kristo Enn Vaga andis teada, et järgmistele riigikogu valimistele minnakse vastu Kristen Michali juhtimise all. Ühtlasi osutati, et Reformierakond tahab jätkuvalt olla teenäitaja rollis: „Meilt ikkagi eeldatakse, et me pakume selget visiooni Eestile ja seda lääneliku väärtusruumi kaitsmist siis sellise liberaalse erakonnana. …

Me nägime sellel nädalal, millise reaktsiooni tekitas väga tagurlik samm meie lõunanaabri Läti juures, kus Istanbuli konventsioonist välja astuti. See ei ole see väärtusruum, kuhu meie tahame Eestit viia, ilmselgelt me tahame teistsugust, läänelikku väärtusruumi."

On näha, et Reformierakond tahab kangekaelselt jääda progressiivseks nišierakonnaks, jagades kitsast ja umbset ruumi koos koolnud Eesti 200 (milline lehk!), Parempoolsete ja sotsidega. Aastakümneid tagasi puudutas Reformierakond eestlaste hingekeeli klassikalise kapitalismi, s.o isikliku tubliduse ja jõukaks saamise jutlustamisega. Paljusid vaimustas visioon liberaalsest ja viie Euroopa rikkama riigi hulka kuuluvast Eestist. Usuti, et Reformierakonna juhtimise all hakkame elama jõukamalt ja vabamalt. Kuid siis otsustas Reformierakond hakata läbi viima kultuurirevolutsiooni ning muutus pahempoolseks, ideoloogiliseks progressiusu erakonnaks.

Kuna võidukas sõda Venemaa kui tagurliku Mordoriga, kus ei lehvi veel vikerkaarelipp, on progressiusuliste kinnisidee, asus Reformierakond riiki üle viima sõjamajandusele. Selle nimel tuli inimestelt välja pigistada nii palju raha kui võimalik. Pole ime, et nurisema hakkasid ka paljud Reformierakonna valijad. Osa neist liikus Urmas Reinsalu juhitud Isamaa taha. Reitingutest jäid alles räbalad ning nende räbalate otsas istuvad oravad ei näi suutvat enam midagi muud välja mõelda kui otsida üles narmendavad kultuurisõja loosungid.

Reformierakonna eeskujul kibeleb kultuurisõja lahingutandrile ka vähem koalitsioonipartner „last 200", olles ise küll surnud mis surnud. Haridusministri lapsnõunik Daniel Kõiv hoiatab väärtusruumi, „mille järgi on naise koht kodus lapsi sünnitades ning homode koht Rootsis", uuesti võimule pääsemise eest ning kuulutab: „2027. aasta kevadel otsustab igaüks meist, kas ka Eestit, sarnaselt mitmetele riikidele, ootab ees väärtustagasipööre nimega „Emmede aeg on läbi, issid on kodus"."

Kuid kes võiks olla see Suur Liberaalne Emme, kelle käsivars suudab ära hoida „isside" naasmise? Kes võiks asuda juhatama liberaalse frondi vägesid? („Emme" puhul ei mängi sugu teatavasti rolli, sest kahesajalase Liisa Pakosta sõnul „isa on alles ja isa on mees ning ema on alles ja ema on mees.") Niisiis, kes? Või kui tsiteerida pühakirja: kes meilt läheks? Vähekarismaatiline Maris Lauri? Kastiratta Pärtel-Peeter?

Üks on selge. Kogu planeedil – ei, kogu päikesesüsteemil – on kõrini Kaja Kallasest. Marsilt ja Pluutolt ja Jupiteri kuult kostab naeruturtsatusi, kui euroliidu kõrge esindaja ekraanidele ilmub. Teda ja tema valetavaid huuli ei igatse mitte keegi taga, isegi kui ta peaks oma kõrgest ametist ilma jääma ja koju naasma. Samas on Reformierakonna reiting jätkanud ka „meeskajaks" tituleeritud Kristen Michali ajal vabalangemist. Michalist kui parteijuhist kinni hoidmine näitab, et Reformierakonna pink on tegelikult väga lühike.

Mis võiks inspireerida Eesti edumeelseid valijaid uuesti Reformierakonna poolt hääletama? Lisaks ekre-ikke „isside" ohu tõrjumise lubadusele tuleks valijaid üllatada ja kõnetada millegi uudse ja rõkkavaga. Näiteks moslemist kommunisti sättimisega erakonna etteotsa. Igatahes New Yorgi linn sai endale äsja Zohran Mamdani näol moslemist ja kommunistist linnapea.

Kommuniste (endisi NLKP liikmeid) on Reformierakonnas jalaga segada, aga ma ei tea, kas mõni neist on ka juhtumisi moslem. Pealegi pole nad enam oma esimeses nooruses. Edumeelsemale rahvale meeldivad nii kommunism kui islam, kuid nad tahaksid näha nooruslikku, tulevikule orienteeritud liidrit, kes suudab reipalt jutlustada õiglast ja kliimasõbralikku šariaati.

Reformierakonnal on, mille üle järele mõelda. Minu soovitus on igatahes järgmine: leidke endale etteotsa moslemist kommunist enne, kui partnerid selle ära teevad, ja te näete, kuidas e-hääletus teeb jälle imet!

PS. Kuna käesolevas kirjutises antakse Reformierakonnale seoses valimistega hüva nõu, võib Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon käsitleda seda keelatud annetusena. Seetõttu leian, et Reformierakonna juhatus võiks maksta mulle ausalt konsultatsioonitasu, tehes turuhindu arvestava ülekande minu arvelduskontole. Minu kontaktandmed leiab ilmavõrgust. Jään ootama, tänud!